Audi A7 Sportback on auto, mis kas meeldib või ei meeldi. Sellist varianti nagu “täitsa tore on,” selle auto puhul ei näi eksisteerivat. Pikal proovisõidul kogesin kahetisi tundeid ent õnneks ei sundinud keegi mind valima. Tasakaalupunkt on peidus tuleviku teejuhistes.
Polariseerumist põhjustab mudelisse sisse kodeeritud teatav kahepalgelisus – olla ühtaegu sportlik ja mugav. Neljaukselise sportkupee puhul tahaks valida ühe või teise ent tuleb leppida tõigaga, et üht teiseta ei anta. See-eest saab kaasa kuhjaga korralikku disaini ja võimaluse, autot oma soovide järgi isikupärasemaks muuta.
https://www.youtube.com/watch?v=0VWu54djvnM
Ka linnapildis on emotsionaalsust tajuda – paljud seisatavad Sportbacki juures, uurivad ja teevad piltigi. Ja siis on need, kes ei vaata selle auto poolegi. Veelahe läheb sealt, kus tuleb valida kas Audi või hoopiski BMW? Kokkuvõttes on see maitse asi.
Kindel on see, et A7 Sportback on läbinisti top of the notch auto, täis uusimat tehnoloogiat ja kogemust, et põhilubaduste arvelt ei ole tingitud sentigi. Üsna loogiline ka, odavaima A7 hind algab 65 900 eurost.
KAS MUGAV VÕI SPORTLIK?
Audi lipulaeva A8 baasil loodud sportkupee liigitub Gran Turismo autode hulka. Audi reklaamibki A7 Sportbacki sportlikkuse ja mugavuse sünteesina, mis on GT kui sõidukiklassi vundament. Kuna tegemist on Audiga, siis antud lubadusi järgib see sakslasliku täpsusega.
A7 Sportback ehmatab kõigepealt oma mõõtmetega – väga napilt alla 5 meetrine kogupikkus ja ligi 1900 kg tühimass tekitavad esialgu aukartust.
Ka 210 kw mootor ei tõsta esialgu lootusi suutlikkuse osas liiga kõrgele. Kuid pöördemomenti on selles jõuallikas 620 Nm, mis tähendab, et enam kui piisav kiirendus on gaasipedaali vajutuse kaugusel.
Samas ei ole Sportback auto, millelt otsida teravaid elamusi ja adrenaliini. Kes adrenaliini tahab, peab vaatama S ja RS mudelite poole.
Kuid julgen arvata, et nendeski versioonides jääb Audi A7 ikkagi soliidseks ja kindlaks autoks, millega külglibisedes kurve vallutada oleks isegi kohatu, kuid ennekõike ebavajalik.
Ülim sportlikkus ei olegi tema olemus ega eesmärk, kuigi Sportbacki võiks justkui pidada suurema venna A8 sportlikumaks teisikuks.
Pikk proovisõidu-nädalavahetus möödus peamiselt küsides, kellele ja milleks A7 Sportback? Veidi skisofreeniline olukord, kus täpselt ei saa aru, kas auto on rohkem sportlik või rohkem mugav?
Vastuse andis hilisõhtune kulgemine Lahemaa rahvuspargi käänulistel teedel: A7 Sportback ei ole sportauto vaid sõiduvahend, millega muretult ja mugavalt elu nautida.
KIIRE ENT VEIDI IGAV
39 erinevat juhiassistenti, pea kõrvulukustav vaikus sõitjateruumis ning lihtne käsitsetavus pühivad igasugused ettekujutused natuke kohmakast raskekaallasest, mida numbrite põhjal võiks eeldada.
Kuigi kiirendus ei tõmba põski istmesse, kogub Sportback sujuvalt kiirust ning sõidab kindlalt nagu mööda rööpaid. Tõllarataste ja sportvedrustuse kiuste triigib auto teekonarused isegi sportrežiimis märkamatuteks nügimisteks.
Loomulikult on see auto kurvides kiire ning draamat ei ole isegi siis kui kiirust mõne tee jaoks on ilmselgelt üleliia.
Just see stabiilsus ongi Audi mitteüllatava olemuse pärisosa. Positiivne igavus ja üllatustest vaba olukord. Meeliülendavat sõiduelamust ei saabu, selle asemel otsin välja oma lemmikmuusika ja lükkan peale püsikiirushoidiku ning lihtsalt kulgen.
Haptiliste nuppudega harjumine võtab aega, läikiv ekraan võtab külge iga näpujälje ja tolmukübeme. Selle vastu aitab Audi varustusse kuuluv mikrokiudlapp, millega liiga rasvaseks näperdatud ekraaninduse jälle läikima saab lüüa.
LUKSUS KORTERI HINNAGA
Hiirvaikne sõitjateruum, fantastiline helisüsteem, mugavad istmed ja meeldivad materjalid on ootuspärased, sest sõiduproovis olnud Audi maksab 102 000 eurot. Selle raha eest saab mõndagi. Näiteks kolmetoalise korteri üsna heas elurajoonis.
Selle üle, miks just niisugune hind, pole mõtet kuigi kaua mõtiskleda – olulisim ostuargument on peidus otsustaja peas: samal tasemel noobelautod on enam-vähem sarnases hinnaklassis ning Audi ei eristu üleliia.
On nüansse, mis on paremad ühel; ja detaile, mis eristuvad teisel. Lõpuks taandub valik ikkagi maitsele. Audi on maitsekas. Iga nurga alt.
ISEJUHTIMISE MEISTRIKLASS
Mõtlesin pikalt, kas teha juttu ka kõigist uuenduslikest juhiabidest ja varustuse nimekirjas pesitsevatest imeviguritest kuid sellises klassis auto puhul ei eelda keegi, et hakkaksin üksikasjalikult nimekirjas näpuga järge vedama. Saati kui Audi sõnul on isikupärastamise võimalusi rohkem kui 400.
Näitena: ainuüksi vedrustust saab valida nelja variandi seast. Valikus on täiesti tavalised terasvedrud, sportlik vedrustus, mis vähendab sõiduki nivood 10 mm võrra, elektrooniliselt kontrollitav vedrustus ja nivooreguleerimisega adaptiivne õhkvedrustus.
Positiivse üllatuse tõi aga A7 Sportbacki isejuhtimisvõime. Isejuhtiv selle sõna otseses tähenduses see veel ei ole, kaugel sellest. Ent Audi annab aimu, milline paistab iseseisev tulevik.
Traditsiooniliselt on selles kapsaaias ka üks kivi, mille otsa komistab enamus Volkswagen Grupi autosid, olenemata kas tegu on tarbe-, olme- või noobelsõidukiga. Sõidurajal püsimise abi on kõigil saamatu.
Süsteem märkab küll jooneületust ent reageerib sellele hilinemisega, keerab rooli üle ja kui olukord muutub kriitiliseks, viskab ahastades käed üles ja lõpetab töölepingu.
Kuid kohanduv kiirushoidik, liiklusmärkide leidmine ja tundmine ei jäta ruumi nurisemiseks. Nagu ka see, mida auto kogu olemasoleva infoga teha oskab: kui tavaliselt toimivad autode navigatsioonisüsteemid ülejäänud autost sõltumatult ning pidurdamine ja pööramine jääb juhi teha, siis A7 vähendab viisakalt enne ristmikke ise kiirust.
Kui see auto oskaks STOPP-märgi ees peatuda ning vajadusel teistele sõidukitele teed anda, siis võiks läbi Eesti sõita ka pedaale katsumata.
Eestlase närvilise iseloomu jaoks on küll aeglustus sooritatud liiga aegsasti ning pöördele järgnenud kiirendus liiga ettevaatlik kuid fakt on see, et navis näidatud marsruuti suudab Audi läbida selliselt, et juht peab ainult suunda näitama ja rooli keerama.
KOKKUVÕTTEKS
Aga siiski, mis või kes Audi A7 Sportback on? Euroopasse autoreisile läheksin sellega iga kell. Pikki maanteeotsi vallutaksin naerulsui, sest mõistlikult sõites on kütusekulu väiksem kui üheliitrise bensiinimootoriga Ford Fiestal. Hakkama saab umbes 6l/100km kohta.
Samal ajal ootab kapoti all valla päästmist jõuvaru, mille abil saab iga möödasõit tehtud mõne sekundiga. Seda hetke võib nautida ka tagapaledega, mida saab täpselt mõõtu istmesse sobitada.
Kui Sportback ei maksaks korraliku korteri hinda, vaataksin isegi iga päev tähistaevast läbi panoraamkatuse ning kuulaksin ennastunustavalt head muusikat ega ahastaks oma neerude ja auto tervise pärast mööda keskmiselt kehvi teid sõites.
Audi on läbi aegade olnud vorsprung durch technik ja seda on kahtlemata ka A7 Sportback. Küsimus, millises nišis seda vorspungi teha? Technik osa on ju küll ja rohkem.
Ehk aitab kui kujutada veelkord ette klaaskatusest paistvat selget tähistaevaga ööd, sobivat lemmikmuusikat seal taustal ning Lahemaa rahvuspargi müstilise maiguga metsavaheteid? See on meeleolu, millega Sportbacki olemust püüdma minna.
Vaata kogu Audi A7 Sportback pildialbumit siit
Video ja pildid: Sten Ottep
