Toomas Vabamäe pani paariks nädalaks käe peale Garmin Fenix 5X Plus nutikella ja harrastas sellega kõiki meelisspordialasid. Tõsi, hobikardiga kurve võttes pidi ta kella veenma, et tegeleb joogaga ning ujulas optimismi maha tõmbama. Väikesed vead kõrvale jätta, on see nutikell spordihullu unistus.
Esimene emotsioon, mille Garmin Fenix 5X Plus tekitab, on aukartus. Kasvõi juba suurusega – see spordikell meenutab mõõtmetelt mõnd alustassi.
Ekraan on täisvärviline ja väga hea lahutusvõimega, aga hinnaklassi (Garmini andmetel 849,99 eurot) puhul ei maksa ka imestada. Kvaliteedist ja usaldusväärsusest räägivad nii kellarihm kui eriti selle pannal.
Järgmine aukartustäratav asi, millest üle ega ümbert ei pääse, on meeletult kirju ja keeruline kasutajaliides. Kolme nädalaga harjusin küll enam-vähem ära, kuid piirasin seejuures teadlikult kasutatavate funktsioonide hulka.
Niisuguste tippklassi spordikellade häda ongi see, et sinna on kuhjatud kokku tohutult võimalusi, mis koos moodustavad paraja tohuvabohu.
Näiteks on Fenixil olemas muusikamängija, mis võimaldab trenni vehkida ja samal ajal Bluetooth ühendusega kõrvaklappide kaudu oma lemmiklugusid nautida või jutusaateid kuulata või kasvõi mõnd võõrkeelt õppida.
Kasulik, eks? Aga kas ka vajalik? Võrdlus Microsoft Wordiga on üsna kohane – enamik meist kasutab seal ära ehk kümnendiku võimalustest, advanced user küünib vast veerandini.
KUS ON JUHTMEVABADUS?
Veel pani mind esiti nördima, et Fenixil puudub juhtmevaba laadimine. Laadimispesa asub kella tagaküljel, või põhja all, kuidas keegi ütleb.
Veel rohkem nörritas aga mind, et laadimisjuhtme otsas pole mõni standardne USB-pistik (moodsal ajal USB-C), vaid spetsiaalne Garmini pistik.
Halvemal juhul võiks see tähendada, et kella intensiivsel kasutamisel tuleks varuda üks juhe koju, üks tööle ja üks autosse, aga lugu pole nii hull. Proovisin järele: kell lülitus täiesti tühjenenud aku tõttu välja alles üheteistkümnendal päeval.
Mu kasutamisviis polnud ehk kõige intensiivsem, aga nädalakese võiks ühe laadimisega küll hakkama saama. Vähegi organiseerimisvõimelisel spordihuvilisel peaks seetõttu ka ühest juhtmest piisama.
Aukartustäratav kasutajaliides põhjustas kõige suuremaid probleeme kella algseadistamisel. Seda saab teha ka kella viit nuppu ja ekraani kasutades – mis on kaunikesti ebamugav.
VÕTKE OMA NAELAD, MA EI TAHA NEID!
Lihtsam ja ülevaatlikum on kasutada mobiiliäppi, mis suhtleb kellaga Bluetoothi vahendusel. Probleemidest ei päästnud seegi.
Kell nimelt otsustas, et tunneb Ameerika kaalu- ja pikkusühikuid ning kuskilt ei paistnud menüüd, kust seda muuta.
Seadistasin oma asukohariigiks Eesti ja kui paljukirutud Windows jagab sel puhul ära, et peaks pruukima ehk meetermõõdustikku, siis kellal niipalju taipu polnud.
Eksirännak menüüdes päädis sellega, et kell hakkas soome keelt „rääkima“, aga mõõdud püsisid jonnakalt jalgades, tollides ja naeltes.
Olin juba lootuse kaotanud ja hakkasin otsima kasutamisjuhendit, kui järsku midagi juhtus – ilmselt toimus tarkvaravärskendus – ja mobiiliäppi ilmus võimalus ühikute seadistamiseks.
Keele vahetamise kaevasin lõpuks välja kella enda menüüdest ja elu naaseski õigetesse rööbastesse. Kell suhtleb mobiiltelefoniga juhtmevabalt Bluetoothi vahendusel, nuhvlil peab omakorda olema internetiühendus, et kõik kogutud andmed pilve salvestada ja neile vajadusel ka Garmin Connecti veebilehe kaudu ligi pääseda.
SPORDIALAD VALIN ISE… PEAAEGU
Garmini kellades saab kasutaja ise määrata, milliste spordialadega tegeleb. Vastavalt sellele oskab kell arvet pidada näiteks kulutatud kalorite üle.
Kõndimise ja ujumisega oli asi selge, nende jaoks olid vastavad vidinad olemas, aga minu kolmanda talvise spordiala tarvis mitte.
Kardisõitu (täpsemalt hobikardisõitu) vidinate hulgas välja ei pakutud ning lõpuks kasutasin jooga jaoks mõeldud programmi.
Inimesele, kes iga viimase kui kalori ja südametukse üle arvet peab, tundub see nähtavasti sobimatu, aga minu tagasihoidlikku huvi rahuldas täielikult.
Mulle nimelt tundus, et ega jooga ja hobikardisõit füüsiliselt koormuselt niiväga ei erine. Kui võistluskardi juhtimine on meeletu rähklemine, siis hobikardi roolis kergitab pulssi põhiliselt adrenaliin.
PAGANAMA HEA VORM ON MUL!
Fenixiga mõõtes ma isegi imestasin, et pulss püsis veidralt madalal – tosin sõitu kogukestusega üle saja minuti ja pulss ei kerkinud kordagi üle 125.
Varasematest aegadest mäletan, et kaheksa- või kümneminutilise sõidu keskmine jäi umbes samasse kanti. Ju siis on vorm hea, oskasin ainult oletada.
Eks sõidud olidki suhteliselt rahulikud, vahetut võitlust koha pärast tuli ette ainult episoodiliselt, peamiselt stardi järel.
Sama nähtust – ootuspärasest madalamat pulssi – täheldasin ka kõndimise ajal. Taas ei osanud ma mingit muud põhjust peale hea vormi leida.
Pulsimõõtmine oli minu jaoks üks Fenixi paremaid omadusi. Tegelikult mind huvitaski kõige rohkem, kas spordikell suudab randmelt pulssi usaldusväärselt mõõta.
Olen rinna ümber kinnitatavat pulsivööd koos Endomondo mobiiliäpiga kasutanud juba kuus-seitse aastat ning kui aeg-ajalt esinevad telefonisisesed konfliktid Bluetoothi ja GPS-i vahel kõrvale jätta, toimib see komplekt hästi.
Ent väljavaade vöö ja telefoni asemel hakkama saada palju käepärasema kellaga (Fenix sisaldab ka GPS-i) on ikkagi väga peibutav.
Varemproovitud seadmed olid pulsimõõtmisel vähem või rohkem põrunud, Fenix sai kenasti hakkama. Kell peab randmelt pulsi mõõtmiseks olema käega tihedas kontaktis.
Ma hoidsin kella käel kaheksa päeva järjest, rihm ei hakanud seejuures kordagi sisse soonima ega muutunud muul viisil ebamugavaks.
PALJU MA SIIS TEGELIKULT UJUN?
Kõige põnevam Fenixi vidin, mida kasutasin, oli ujumise oma. Nimelt oskab kell basseinipikkusi lugeda (kella kiirendusandur jälgib käe liikumist). Kes 25-meetrises basseinis pikemaid otsi solberdavad, need teavad, milles teema.
Ujumine on ülimonotoonne tegevus, ümbrus basseinis kohutavalt üksluine ning 60 või 80 või 100ni lugemine kipub ikka segi minema, kui hakata omi mõtteid mõtlema.
Fenix peaks ujumishuvilise sellest kimbatusest päästma ja päästabki. Peaaegu. Esimese proovimisel kroolisin 25-meetrises basseinis kilomeetri ehk 40 otsa ja tegin siis puhkepausi.
Pilk kellale – 950 meetrit ehk 38 otsa. Hmm? Mis seal ikka, püüdsin küll väga hoolikas olla, aga ju ma siis lugesin ühe edasi-tagasi ringi ülearu.
Aga kui järgmise 500 meetri järel teatas kell läbitud distantsiks 425 meetrit (17 otsa), polnud enam kahtlust, kes eksib.
Tõsi on muidugi ka see, et ma tasapisi väsisin, liigutused polnud lõpuks enam nii järsud ja see võis kella segadusse ajada. Tegelikult pole minusuguse tervisesportlase puhul ka mingi probleem, kui ma natuke pikemalt ujulas pladistan.
Küll aga tuleb suhtuda ettevaatlikult viisi, kuidas mobiilirakenduses mõõtmistulemusi interpreteeritakse. Näiteks mida arvata kirjast „Best Pace 1:44 min/100m“ ehk „Parim tempo 1 minut 44 sekundit 100 meetri kohta“? Kiireimad 100 meetrit läbisin ma 1.44-ga? Loogiline, eks?
Kui nüüd meenutada, et keskkooli viimases klassis oli mu 100 meetri aeg pisut alla 1.40, peaksin end tundma kõrvust tõstetuna –ujun sisuliselt sama kiiresti kui 38 aastat tagasi! Ainult et see järeldus on vale.
Sest „Best Pace“ põhineb mitte 100-meetrisel distantsil, vaid ühel basseinipikkusel. Minu parim 25 meetri aeg oli 26,0 sekundit, mis mehaaniliselt neljaga korrutades annabki 1.44.
Tegelikult kulus kiireima 100 meetri peale 1.57, mille kell rekordina fikseeris. Mis panebki hoiatama: masinat usaldada võib, aga kontrollima peab.
Ent insenerikunsti saavutusena on basseinipikkuste lugemine igatahes väljapaistev, isegi kui täpsus jätab soovida.
Kui püüda kokkuvõtet teha, siis kõigele heale vaatamata on Fenix 5X Plus minu vajaduste jaoks liig mis liig. Ma lihtsalt ei osanud (tegelikult ka ei vajanud) kõiki selle võimalusi kasutada.
Ma pole kindel, et kui ma selle kellaga pikemalt ringi käiksin, siis kas mul ikka on tarvidust pidevalt näiteks oma vere hapnikusisaldust jälgida, mida Fenix samuti võimaldab?
Ju ma prooviks pikapeale suurema osa võimalustest ära, aga ilmselt tüdiksin sellest mängimisest peagi. Nii et pigem on Fenix 5X Plus poolprofisportlase või sügava rahakotiga tehnikahuvilise tervisespordimaniaki tarvis.
Tehnikaseadmena kõrgema klass, aga nõuab ka samal tasemel kasutajaid. Järgmisena võtsin kuuks ajaks käe peale Garmin Vivosmart “multisport”-seadme. Seda, kuidas nutiring käel võrdluses kalli sportkellaga töötas, saab lugeda järgmisest loost.
Kui sul tekkis tahtmine seda kella lähemalt vaadata, siis üks võimalus on seda teha siin