Meistrit tunned tema töödest. Tippfotograafi jälg pildimaastikul ei jäta hetkekski kahtlust, et tegu on kunstiga, mis on loodud meeltele maiustamiseks. Eesti noorema põlvkonna fotograaf Sergei “Zjuga” Zjuganov on autogurmaan ning ka oma loomingus keskendunud neljarattaliste portreteerimisele. Acceleristal oli võimalus tema töödega lähemalt tutvuda.
Tänu digitehnika levikule on fotograafia, täpsemalt, pildistamine jõudnud massidesse. Eestiski on märgata epideemilist pulma- ja peopiltnike juurdekasvu; “paberitega” fotograafiks saamine ei eelda tänapäeval enam mitmeaastase õppe läbimist ega isegi mitte hea silma olemasolu; piisab, kui võtta lühikursus, rentida tehnika, teha oma ettevõte ja internetileht – ja ongi olemas. Kvaliteedi asemel vaatab internetist vastu hetkeemotsioon, kiiresti püütud moment; kvantiteet.
Õnneks ei ole tõeline fotograafia kuskile kadunud. Meistri käekirja tunneb kaugelt ning mitmekihiline pilt naelutab sind kauemaks kui kaheks sekundiks vaatama ja mõtisklema. Autod ja motosport on üks valdkondi, kuhu igaühefotograafia mürtsuga sisse murdnud ei ole. Põhjusi on mitmeid; neid inimesi, kes kasside ja salatitaldriku pildistamisele kihutavaid neljarattalisi eelistavad, on vähe; autost head (sõidu)pilti saada ei olegi algajale jõukohane. Maailmaski on selle valdkonna tippfotograafe hõredalt, Eestis mõni üksik.
Noorema põlvkonna fotograaf Sergei Zjuganov on üks nendest, kelle nimi ei vaja tutvustamist autofännide seas ega ole tundmatu ka lihtsalt fotograafia kui kunsti austajatele; “Zjuga” 2014. aastal valminud pildiseeria Porsche Panamerast koos lennukiga Tallinna lennuväljal sai tõeliseks viral-hitiks, kõnetades ka autovõõrikuid ning meelelahutusmeedia ristis mehe kiirelt Eesti kõige vingemaks autopiltnikuks.
[dropcap]10 aastaga tippu [/dropcap]”Ma olen kümme aastat pildistanud ning ehkki mu portfooliost leiab tõesti palju autosid, on seal ka arhitektuuri, portreepilte ning reklaamfotosid. Aga ma tunnistan, et autode jäädvustamine on eriti paeluv, ma töötan detailidega ja otsin erilisi rakursse. Ma pole see, kes ennast kõva häälega kiidaks, tehtud töö räägib enda eest, ma loodan,” jääb Zjuganov tagasihoidlikuks.
Tagasihoidlikkus, intelligentsus ja paindlikkus on need sõnad, millega iseloomustavad Sergeid need, kes temaga koos töötanud. Sergeil on magistrikraad Balti filmi- ja meediakoolist teleproduktsiooni ja dokumentalistika erialal, see ehk selgitab, miks fotograaf platsile tulles on valmis proovima eri asju ja tegema hiiglapikki tööpäevi – filmimehe suhtumine! Siiski on fotograafia varjutanud filmitegemise ning kuskilt ei ole ka paista, et mees fotoaparaadi filmikaameraga asendada tahaks. Õnneks!
Zjuga töödest rääkides tundub tal olevat erisuhe saksa markidega. Või siis on neil temaga – ka 2016. aasta Porsche Eesti esinduse kalender on Sergei pildistatud. Ja see näeb liialdamata välja selline, et läheb Accelerista virtuaalse kalendrikollektsiooni juveelide sahtlisse ning elusuuruses tõenäoliselt mõnegi kollektsionääri kallisasjade hulka.
Kalender ilmus 2016. aasta alguses, Sergei naerabki, et kuna aasta viimaste minutiteni käis töö täie auruga, sai ta möödunust kokkuvõtteid teha alles siis, kui Porsche kalender väljas: “See oli möödunud aastal üks erilisemaid töid, tegime selle valmimisest ka “making of” filmi.” (Vaata allpool)
“Kõige rohkem olengi vist pildistanud Saksa marke. Mu isal oli üheksakümnendatel erinevaid Audisid, üks neist oli väikese tootmisarvuga erimudel, mis oli ühe võidusõidusarja homologeeritud tänavaversioon. Mõni aasta pärast auto müüki hakkasin seda otsima – et uurida, mis sellest saanud on. Leidsingi auto vastloodud Eesti Audi Klubi liikme käest. Jäin klubi inimestega suhtlema ja ühtlasi üritusi pildistama, samal ajal eesti keelt õppides – eelnev oskus oli napp ja julgust polnud palju,” räägib Sergei.
Lühikese ajaga sai temast Audi klubi ametlik fotograaf, kes ühtlasi aitas korraldada ka näiteks autospordiüritusi. Sergei algatas klubikalendri tegemise, millest sai tore traditsioon. Audi Eesti esindus pani Sergeid tähele ja kutsus ta oma ajakirjale pildistama. Audi järel avastasid noore talendi Porsche, Lamborghini, aga ka Lexus. Mida aeg edasi, seda lähem on suhe autokollektsioneerijate ja vanaautode taastamise meistritega, restauraatoritest sadulseppadeni.
[dropcap]Lugu peab olema! [/dropcap]Autogurmaanina jääb Sergei jätkuvalt vaoshoituks ning mõtleb pikalt, enne kui räägib, mis teda autode juures võlub: “Mida ma autode juures armastan? See on keeruline küsimus, lähtuma peaks sellest, mis eesmärki auto täidab. Nii uskumatu kui see ka ei ole, aga ma ei ole üldse valiv. Igapäevaselt võin vabalt sõita mõne anonüümse, ökonoomse ja emotsioonivaba autoga, et saaks tööasjadele keskenduda. Mu igapäevasõidu valikud on olnud kompromiss mugavusest, ruumist, ökonoomsusest ja ilust. Teisalt, ma tean, et midagi erilist peaks garaažis alati käepärast olema, et saaks vabal hetkel minna mõtteid tuulutama.”
Suure algustähega Autodest rääkides muigab Sergei ja ütleb, et loomulikult võlub teda disain ja mootori hääl, aga ka auto tunnetus ning juhtimise lihtsus: “Hobiautode puhul teeb asja võluvaks just teatud “ebamugavus” või eripära. See annabki kogu emotsiooni. Üle kahe-kolme päeva järjest sõita ei jaksa, väsid ära; läheb nädal ja istud jälle laia naeratusega rooli. Mis kõige tähtsam – autoga peab kaasas käima mingi lugu, olgu siis omanike või auto käekäiguga seotult.”
Sergei ütleb, et tema lugupidamine kuulub inimestele, kes on aastaid tagasi Eestist auto ostnud ja hoidnud seda tänaseni originaalkorras: “Meenub näiteks üks veidrat värvi lahtine BMW Z3. Lapsepõlves nägin seda tutikana Kadriorus ühe kohviku ees seismas. Emotsioon oli mõistagi võimas. Eelmisel sügisel nägin seda samal kujul. Isegi numbrimärgid olid algupärased – esimese seeria numbritahvel ja ASC numbrikombinatsioon. Thumbs up!“
[dropcap]Erilised autod sihikul [/dropcap]Kui oleks aega ja võimalust, oleks Sergeil suur garaaž, täis erilisi autosid. Automark ja päritolumaa ei omagi tähtsust – olgu see Saksa, Prantsusmaa, Itaalia, Rootsi, USA või Jaapan. Sergei eelistab pigem klassikat ja youngtimer’eid.
“Võib öelda, et enim paelub mind autodes disain. Seetõttu on nimekirjas palju kandiliste joontega võidusõidu sugemetega tehnikat 1970-1990 aastatest: Lancia Delta Integrale Evo 2, Audi Quattro, Mercedes 190 EVO 2, Nissan Skyline Hakosuka (see 70ndatest), Toyota 2000GT, BMW Z3 M Coupe, samuti E9, E24 ja E31 kered. Lamborghini Countach, Ferrari F40, Porsche 964, vanad AMG Mercedesed. Citroeni valikust SM ja C6, minu meelest hullumeelne disain ja põnevad lahendused. Plymouth Prowler kuulub ka lemmikautode hulka, kuigi sõita sellega hea ei ole.
Sõita mulle hullult meeldib, just tunnetada iga kehaosaga auto käitumist. Seetõttu meeldivad 70-80-ndate BMW-d. Neis on piisavalt sõidulusti, et väiksematel kurvilistel kõrvalmaanteedel end välja elada. Üheks lemmikuks on seetõttu E30 M3, olen taolistega omajagu kilomeetreid läbinud. Üldiselt, kui mul oleks võimalik, siis garaažis oleks väga palju erinevaid eksemplare. Ja tõsi ta on, et meeldib pigem klassika ja youngtimerid. Aga ühest uuest matthallist S65 AMG Coupest ei ütleks ka ära.”
[dropcap]ACCELERISTA KOMM [/dropcap]Lisaks sellele, et Sergei on tõeline Master of Imagineering, kelle pildid tekitavad tunde, et igas päevas on koht tõelisele esteetikale; on ta imetlusväärne lõimumisjuhtum – nüansirikas eesti keel, olgu siis sõnas või kirjas võlub kaasmaalasi; suur ilm aga saab Eestist tänu Sergei loomingule rohkem teada. Fotograafiaharrastajatele on tema pildid inspiratsiooniks ja teetähiseks, mille suunas pürgida. Meile siin toimetuses küll on!
* Hüüdnimi “Zjuga”, mis Sergei puhul nii suupärasena tundub, on pärit lapsepõlvest. Ja pole teada, kas see peatükk lapsepõlvest on hea või hoopiski kentsakaid mälestusi esile toov – nimelt meeldis tütarlastele kunstikoolis Sergeid selle nimega narrida. Neist tüdrukutest täna ajalugu vaikib, Sergei “Zjuga” Zjuganov, Sulle soovime tuult tiibadesse! See maailm on Sinu!
[huge_it_gallery id=”112″]
Tekst: Ylle Rajasaar, Sergei Zjuganov. Meedia: Sergei Zjuganov ja tema erakogu; kalendri pilt Eik E. Sikk
