Soome puidutöö meister Tommi Rajala töölaual on parasjagu legendaarse VW Põrnika 1.6-liitrine mootor, täpsemalt selle puust koopia. Paari kuu pärast peaks suur töö saama joone alla ning õnnelik ostja võib selle koju viia.
Soomlane Tommi Rajala on tõeline puutööguru. Huvilised saavad mehe kätetööga tutvuda Wood Art Finland-nimelisel Facebooki lehel ning aeg-ajalt teeb meister ka live-ülekandeid Youtube’is. Etteruttavalt olgu öeldud, et vaatamissoovitust andes on rõhk sõnal “kätetöö”.
Tommi Rajala on nikerdanud puidust nii mõndagi põnevat, kuid lõpusirgele on jõudmas ja ka maailma meedia tähelepanu püüab tema värskeim projekt – Volkswageni Põrnika mootori täiuslik puidust koopia. Detailirohkus, elusuurus ning ühe mehe projektina valminud puust mootor on miski, mida ei näe iga päev.
Esimese video mootori meisterdamisest laadis mees sotsiaalmeediasse möödunud aasta märtsis. Siis oli valmis mootoriblokk.
Nüüd, umbes aasta hiljem on usinalt kajastatud Põrnika mootoriehitus lõpusirgel – vaid mõni kuu nikerdamist ongi veel ees.
Auto- ja mootoriteemalisi puidust nikerdisi on ennegi tehtud. Aga Rajala kätetöö ei ole lihtsalt kunstiteos, mis meenutab mootorit.
See ei ole ainult valmis nikerdatud jumpstükk vaid see on hulk valmis nikerdatud detaile, mis on ehitatud kokku mootoriks.
Ja mitte lihtsalt mootoriks, milles on puidust kolvid. Mehe eesmärk on olnud ehitada täiuslik koopia 1970-ndate VW Põrnika 1.6-liitrisest mootorist.
Täiuslik koopia ei tee järeleandmisi mitte milleski – kõik detailid, mis Põrnika päriselu pärismootoris liiguvad, toimetavad samamoodi ka puuversioonis.
Väntvõll liigutab kolbe, klapid sulguvad ja avanevad õiges järjestuses. Tunde on kulutatud ka selliste detailide peale, mida mitte kunagi väljast ei näe.
Kopeeritud on sõna otseses mõttes kõik ja sotsiaalmeediasse laetud pildid kõnelevad mehe põhjalikkusest selget keelt:
Puit ja nahk kui auto müügiks ettevalmistamise abinõud
Meistrimehi on olnud enne Tommit ja tuleb ka pärast. Eriti rikas on “peedist pesumasina”- tegemiste poolest ja nende kirjeldustest 20. sajandi folkloor.
Nõukaajal, kui autode varuosad olid räige defitsiit, nikerdati sõiduki töötamiseks vajalik varuosa erinevatest käepärastest materjalidest.
Levinuimad nipid olid näiteks saepuru lisamine undavale käigukastile, nahkrihmast saalede lõikamine. Isegi šokolaadi ümber olevat fooliumi kasutati, et saale ära kulunud metalli asendada.
Kõik need olid üsna ajutised abinõud ning ilmselt on rohkem ette näidata ebaõnnestunud katseid metalli puiduga asendada kui õnnestunud viise tõrkuvat detaili “peedist pesumasinat” tehes tööle saada.
Aga need abnõud kõlbasid toona hästi mootori loomulikku surma edasi lükkama. Reeglina kestsid sellised parandused kuni mootori esimese mahajahutamiseni, kuni uus omanik koju jõudis või lihtsalt silmapiirilt kadus. Aga siis oli see risu juba uue omaniku mure.
Neid nippe ei maksa siiski kõrva taha panna, sest tänapäeval õnneks nii ei saa – teadlikult tekitatud jura eest vastutab müüja igal juhul.
Puidust kolbide treimine ei ole midagi uut
Puidust kolbidest räägitakse rohkem. Mustast tammest, õunapuust või muust tugevamast puust treiti kolbe nii Volgadele kui ka Jawadele. Konservikarbist lõigati puidust kolvile peale ka plekist mütsike kaitseks tule vastu, ja sõitma!
Hämmastavam on siinjuures see, et puidust kolbidega masinaid olevat kasutatud päris edukalt ka üllatavalt pikkadel sõitudel. Kas tegemist on “naised saunas rääkisid” jutuga, täpselt ei teagi.
Harju KEKis nõuka ajal töötanud endine naabrimees seletas isegi seda, et ühe Volga puidust kolvid saanud nii head, et mootor oli tavalisest ökonoomsem ja vaiksem ning sõitnud umbes tuhat kilomeetrit. Enne kui ära mädanes!?
Mis see siis kaasajal väga ära ei ole
Skeptikute peamine vastuväide puidust kolbide jutule on see, et puit ju põleb kiiresti ning “katsu sa puutükist üks kolb sobiva täpsusega välja lõigata” … aga näed, Tommi Rajala lõikas mitte ainult kolvid vaid koguni terve mootori.
Esialgu on tänapäevases maailmas raske vaimustuda selle üle, mida silm üle internetiavaruste näeb. 3D printeriga suudetakse varsti puusaliigest ja südame vasakut vatsakest printida, majade, mootorite ja auto detailidest rääkimata. Mis imet siin ikka olla saab?
Ja isegi kui 3D printerid kõrvale jätta, siis arvutiprogrammid ja CNC-lõiked on ikka abiks imede elluviimisel… Tommi Rajala töö on aga puhas käsitöö!
On mees, on treipink, saag, peitel, nuga. Ei mingit laserlõikust, printimisest rääkimata. Ja see ON ime.
Varsti saad vist endale osta!
Hea uudis neile, keda mu lugu nüüd elevile ajas! Tõenäoliselt jõuab Tommi käsitsi meisterdatud mootor oksjonile. Kui puust Põrnika südametuks ühek hetkel valmis saab, võib selle osta endale koju näiteks elutuba kaunistama.
Autohullud ei pea piirduma diivani kõrvale ekspositsiooni tegemisest – kuna Tommi kätetööna sünnib 1:1 koopia, võib selle suurema vaevata mahutada ka Põrnika mootoriruumi.
Ja veelgi enam – Eestis, kus on olemas nõukaaja pärand ja edukas kogemus puidust kolbidega mootoreid ekspluateerida, võiks julge ostja saadagi inspiratsiooni ärimees Nossovitest ning kergete muudatustega mootor hoopiski käima tõmmata ja raha teenima panna. “Väike lõbusõit puust mootoriga, 25 eurot!”
Kokkuvõtvalt
Tegelikult ei taha ma Tommi kätetöö üle üldse nalja heita. Vastupidi, olen tänulik, et ta midagi sellist ette on võtnud ja tunnen heameelt, et ta kogu protsessi vaatajatega lahkesti on nõus jagama.
Tegu on erakordse projektiga ning imestamist jagub kõigile, kes hindavad käteosavust, leidlikkust ning kannatlikkust-püsivust, mida sellise nikerdustöö tegemine kindlasti nõuab.
Innustagem meest edaspidigi sarnaseid projekte ette võtma, jälgides tema Facebooki lehte. Tahaks loota, et lahtiste kätega ja oskajad mehed-naised ei ole kaduv liik siin masineeritud maailmas, kus CNC ja 3D printer tõsise oskustöö odavama hinna arvelt välja söövad.
Vot, just. Toetage osavust seeläbi, et imetlete käsitööd. Isegi kui mootor kui selline huvi ei paku, on mehe Facebooki galeriis imetlusväärset pikemaks uudistamiseks.
Pildid: Tommi Rajala FB leht
