Rootsi Kuningriigi alamatel on põhjust pidutsemiseks: rahvusauto Volvo elegantne kupee, Volvo 262C saab tänavu neljakümneseks. Tõsi, pidutseda oleks põhjust ka itaallastel, sest sõiduk on disainitud Rootsis, valmis aga ehitati see Itaalias.
“Disainitud mitte-Itaalias” kõlab kuidagi kummaliselt, eks. Aga rootslased pole eales kahelnud selles, milline üks disainiikoonina loodud rahvuslik noobelauto välja nägema peaks.
Seega, Rootsi disain! Vaesed autokollektsionäärid, kes just praegu ärkavad, et panna käpp mõnele Volvo 262C-le peale: lihtsam oleks vist Rootsi kuningalt kroonijuveeli nuruda. Konungariket Sverige (Rootsi Kuningriik) on küll turvaline ja sõbralik maa, aga väärtushinnangud on seal alati paigas! Igaüks endale 262C-d niisama lihtsalt ei saa.
VOLVO 262C: NAD EI USKUNUD, ET SEE NII POPIKS SAAB!
Nelikümmend aastat tagasi pööras Volvo ettekujutuse oma brändist pea peale. Volvo 262C ei jätnud kedagi külmaks ja müüs märgatavalt paremini kui oli eeldatud, kuigi maksis üle kahe korra rohkem kui baasmudel 200 seerias.
Volvo 264 mudelit esitleti sügisel 1974, ja kaks aastat hiljem oli aeg küps Volvo esimese kuue-silindrilise Volvo 265 universaali jaoks. Kõik oigasid vaimustusest ja nõudsid juurde.
Rootsi autotootja sellega ei piirdunud ning Genfi autonäitusel, märtsis 1977 nägi ilmavalgust ehk kõige ootamatum Volvo mudel: tugevasti viltuste A-piilaritega ja 60mm võrra madalamale toodud katusega noobel kaheukseline kupee, 262C. Tagavararatas? Ka seda ei ole! Kõik ilu nimel!
See, mis tegi mudelist 262C selle, mis ta oli, sisaldus reisijateruumis: ekstravagantsed detailid, nahk ja sõrme all soe väärispuit. Istmed, peatoed, uste siseküljed – isegi kurvisangad olid nahaga kaetud!
LEGENDAARSE 1800ES VÄÄRIKAS JÄRELTULIJA
Kui Volvo 1800ES tootmine aastal 1973 lõpetati, ei olnud tippklassi sportmudelile loomulikku järeltulijat. Volvo tegevjuht Pehr G Gyllenhammar nägi selles probleemi.
Eriti oluline oli see Volvo suurimal eksportturul Ameerika Ühendriikides, ja luksuskupee tundus tol hetkel õigema lahendusena kui järgmine sportauto.
Volvo peadisainer Jan Wilsgaard visandas prestiižauto kuju, kuid savist mudelit ei ehitatud kunagi. Selle asemel võttis ta loometöö põhjaks neljaukselise Volvo 164, mida oli juba varem uute sisekujunduste testimiseks kasutatud.
Volvo 164 viidi Itaaliasse, Torinosse, disaineri Sergio Coggiola firmasse, kus neljaukseline kere ehitati ümber kaheukseliseks, millel oli madalam katus.
Katus kaeti vinüüliga ja lai C-piilar kaunistati Rootsi vapi sümboli – kolme kuningakrooniga. Kolm krooni asendati tootmisse mineval autol ühe suuremaga, mis ongi üks väga vähestest erinevustest selle ning prototüübi vahel – välja arvatud ilmselge erinevus, et see rajanes mudelil 164.
ALGNE KERGE JÕUALLIKAS PRANTSUSE INSENERIDE VALUKOJAST
262C mootor oli algselt 2,7 liitrine, 140-hobujõuline V6. See oli ühine kõigil 260 seeria versioonidel ja oli välja töötatud Peugeot’ ja Renault’ga.
Tootmine toimus Prantsusmaal Douvrin’s firma Société Franco-Suédoise de Moteurs-PRV egiidi all. Volvo määratud mootor oli B27E ja tänu alumiiniumist mootoriplokkidele ja plokikaantele kaalus see alla 150 kilogrammi.
Selline nišitoode, mida tehti väikestes kogustes, ei sobinud Volvo tehasesse Göteborgis. See tähendas, et auto lõplikuks kokkupanekuks tuli leida teine koht. Loogiline valik oli Itaalia Carozzeria Bertone tehas, mis tootis ka 264TE limusiini.
Komplektid saadeti Torinosse, kus keresid modifitseeriti, värviti ja pandi kokku valmis autod. Vaid väike märk poritiiva madalamal osal viitas, et auto on tootnud Bertone.
NEED KULDSED.. EI, HÕBEDASED KAHEKSAKÜMNENDAD!
Esimestel aastatel oli noobel kaheukseline Volvo 262C saadaval ainult musta vinüülkatusega hõbedase metalliku värvi versioonina.
1979. aastast oli valikus ka kuldne metallik ilma vinüülkatuseta. Sel aastal said kõik sedaani mudelid ka uue tagaosa pagasiruumiga, mille tagumine ots laskus. Tagatuled olid ka uued ja kerenurki ületavad.
Aastal 1980 võeti tootmisest maha must ja helesinine metallik ning hõbedane metallik vinüülkatusega. Ameerika Ühendriikides müüdi mudelit 1980. aastast nimega Volvo Coupé.
Mudeli kõige silmapaistvam aasta jäi ühtlasi tema viimaseks. 1981. aastal läbis seeria 200 suurema uuenduskuuri uute, saledamate kaitseraudade ja esitulede uue paigutusega.
B27E’st sai B28E kui mootor sai juurde töömahtu ja 14 hobujõudu lisaks. Uus oli ka kahevärviline – kuldse ja kreemika – kombinatsioon.
Eesmärk oli toota 800 autot aastas, kuid hinnangud nõudlusele olid kaugelt liiga madalad. Peale aasta 1977 kui tootmine algas aasta lõpus, ja mudeli viimasel aastal, olid tootmiskogused üle kahe korra kõrgemad ennustatutest.
Kui aastal 1981 viimased 262C-d müüki läksid, omistati neile kohe ka kollektsioneerimisväärtus. Kokku toodeti aastatel 1977 kuni 19 816 622 autot.
Alles 1985 aastal esitleti 262C järglast, mudelit Volvo 780. Koostöö Bertonega jätkus, kuid selle erinevusega, et Volvo 780 nii disainiti kui ka toodeti Itaalias.
VIIS ÜLLATAVAT FAKTI VOLVO 262C KOHTA, MIDA VÕIKS KINDLASTI TEADA
1. 262C ei olnud esimene kaheukseline mudel seerias 260. Aaastatel 1976-77 toodeti mudelit 262GL 3329 autot eksklusiivselt Põhja-Ameerika turu jaoks. Sellel oli standardne kaheukseline kere nagu mudelil 242, kuid V6 mootor ja kaugelt palju eristuvam 260 seeria esiosa.
2. 262C on ainuke Volvo, mis väljus tehasest vinüüliga kaetud terasest katusega.
3. Unikaalne prototüüp, mille ehitas Coggiola, on nüüd Volvo muuseumi kollektsioonis Göteborgis.
4. Iseseisev firma Solaire ehitas 262C kabriolettversiooni Volvo Põhja-Ameerika Esinduse tellimusel. Seda autot toodeti kokku kõigest viis eksemplari.
5. Volvo tegevjuhil Pehr G Gyllenhammaril oli firmaautoks spetsiaalselt valmistatud 262C. See oli punast värvi ja punane oli ka kogu tema sisemus – isegi peatoed!
Sellel autol ei olnud tavapärane V6 mootor, see oli asendatud neljasilindrilise B21ET turbomootoriga. Kereraamid ja iluvõre olid musta mattvärvi, olles uue disainikeele sõnumitoojad: aastal 1984 võttis Volvo GLT ja Turbo mudelitel kasutusele kõrge musta iluvõre.
Sellel pildil transpordib Volvo XC90 1981. aastal eritellimusena valminud Volvo 262C kupeed, mis kuulus Pehr G Gyllenhammarile. Volvo tegevjuht ja president Gyllenhammar, kes “valitses” ettevõtet aastatel 1971-1993, oli tuntud oma ekstravagantsuse poolest.
Näiteks pidid mehe autod olema kõik punast värvi. Isegi kui värvivalikus seda ei olnud, tuli Gyllenhammari auto värvida punaseks. Ka auto sõitjateruum on punane ning rohkete ehisdetailidega. Nüüd ehib see eriline 262C Volvo Muuseumi.
Allikas ja meedia: tootja. Tõlkis: Kadi Rünkla
