Eesti meest on kahetsusväärselt vähe uuritud. Kolm aastat tagasi esmakordselt läbi viidud uuring andis üllatavaid tulemusi ja kummutas mõnegi müüdi. Mis uuringust selgus ning mida arvavad sellest tuntud Eesti mehed? Kogusin Tartus toimunud vestlusringist parimad mõtted kokku, lootuses, et loetu ärgitab lugejat omakorda mõtisklema ja end konteksti asetama.
Lühidalt on Eesti mehe elus kõige tähtsam armastus ja püsisuhe. Lapsi võiks tal olla kaks ja rohkem ning pereelu on igal juhul tööelust olulisem. See mees, kes nii usub, on muuhulgas riskialdis, alkoholiga ja suitsuga sinasõprust pidav, kergelt ülekaaluline, juhusuhteid harrastav, välismaale ihkav, vägivalda kogenud ning üsna kehva tervisega. .
Esmakordne Eesti meeste uuringu küsitlus toimus 2014. aasta septembrist detsembrini. Uuringu valimisse kuulus 4800 16-54-aastast Eestis elavat meest, uuringule vastamise määr oli 44,5%, arvesse läksid 2056 vastaja andmed.
Uuringu tellis Eesti säästva arengu komisjon koostöös riigikantseleiga ja selle viisid läbi Tartu ülikooli teadlased ning TÜ sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE. Uuringu kokkuvõtet saab lugeda siit.
2015. aasta detsembris korraldas RAKE Tartus, Athena pööningusaalis avaliku vestlusringi, kuhu kutsus osalema ja uuringut kommenteerima tuntud Eesti mehed: näitleja Jan Uuspõld, noorte jalgpallitreener Kristjan Tiirik, suhtekorraldaja ja kolumnist Janek Mäggi, matemaatikaprofessor Mart Abel, muusik ja kultuuriheeros Juhani Jaeger.
RAKE üritusel tutvustas meeste uuringut üks selle läbiviijatest, PhD Marek Sammul. Ligi kahe ja poole tunni pikkuseks kujunenud vestlusring pakkus kuulajatele omajagu humoorikaid vaatenurki ning mõtlemisainet.
EESTI MEES ON USKLIK JA TÖÖKAS
Mart Abel tõdes, et üllatus uuringut lugedes kahel korral : “Esiteks hämmastas mind, et mida vanem mees, seda usklikum. See tundub kummaline, sest mäletamist mööda oli uus usutõus üheksakümnendatel, mil kirik eri vormides noori enda juurde haaras. Või siis vananedes inimene vajab midagi, millesse uskuda?”
Teine üllatus Mardi jaoks – mida vanem mees, seda rohkem ta töötab! “Vananedes peaks just rohkem puhkama. Minu jaoks tekib vastuolu – kust leida aega, et töötada rohkem, elada pereelu, olla rohkem usklik – kas neil meestel on 24 tunni asemel ööpäevas 34?”
Juhani Jaeger ütles, et üldiselt üllatas uuring teda positiivselt, silma jäi, et hoiakud on õiged: “Hoiakud mõjutavad ühiskonda laiemalt kui see, mida igaüks oma eluga isiklikus plaanis pihta hakkab. Selle uuringu järgi on vastanud eesti mees täitsa tore inimene.”
Samas tegi Juhani murelikuks vaikimisi “keegi nõuab, on vaja” – mudeliga nõustumine: “Mehelt oodatakse otsusekindlust, mehelikkust, selget silmavaadet ja samas leebust, sallivust, pehmeid väärtusi – see on suur vastuolu! Kes see on, kes nõuab? Kas see nõudmine on otseselt üks-ühele või selgelt piiritletava grupi -perekonna, sõpruskonna – ootus? Või on need ootused, mida inimene endale ise, läbi vastuvõetava informatsiooni kujundab?”
Jaeger viitas infovälja vastuolulistele, kus üks ja sama suur meedia kommunikeerib eri sihtrühmadele erinevaid väärtusi: “Kui seda hakata tõsiselt võtma ja oma elu selle järgi kujundama, võib varsti endale nööri kaela panna.”
Huvitav fakt, et enamus Eesti meestest on palgatöötajad. Mida vanem on mees, seda rohkem ta nädalas töötab. Lastega mehed töötavad keskmiselt rohkem kui lasteta mehed. Siit tuleb välja, et vanem Eesti mees on usklik tööloom. Pole just kõige seksikam variant?
EESTI MEES TAHAB ABIELLUDA
Üks uuringust lahti räägitud osa puudutas eesti mehe peresuhteid. Küsitlusele vastanud meestest kolmandik oli ametlikult abielus, kolmandik vabas kooselus ja ligikaudu kolmandik vallalised.
Püsipartneri leiab eesti mees omale keskmiselt 34-aastaselt ning partneri valikul on oluline nii seksuaalne sobivus, intelligentsus kui iseloom. 62% vastanutest on koos elanud peamiselt ühe partneriga, veerand meestest kahega.
Huvitav seejuures on, et pikemalt elavad koos ühe partneriga maamehed ja eesti keelt emakeelena kõnelevad mehed. Paarisuhtega rahulolu ei olenenud sellest, kas ollakse abielus või vabas kooselus.Üle kõige väärtustab eesti mees püsisuhtes olles siiski armastust.
Mis see armastus õieti on, selle üle arutleti vestlusringis elavalt ning pigem oma kogemuse pinnalt kui üldistades. Kristjan Tiirik tõdes et armastus tähendab mehe jaoks eelkõige usaldust ning teadmist, et inimene, kellega koos ollakse, on see ainus ja õige.
Juhani Jaeger rõhutas armastuse bioloogilist olemust, Janek Mäggi üksteisemõistmist. Mart Abel tõi välja teineteisemõistmise: “Matemaatikuna ma hea meelega ei paku välja definitsioone n.ö. pehmetele asjadele, mida igaüks isemoodi mõistab. Armastus minu jaoks tähendab ühiseid huvisid, ühist maailmavaadet, teineteisega kohanemist ja mõistmist. Teineteise seltsis on hea aega veeta ja on huvitav.”
Jan Uuspõld võttis teema lihtsalt kokku: “Kui tunned, et oled leidnud selle õige, ja on armastus, siis tuleb kohe abielluda. Homset ei pruugi enam tulla.”
EESTI MEES EI KARDA HARITUD NAIST
Kuidas aga ära tunda, et oled leidnud selle “õige”? Uuring viitab sellele, et eesti mehed ja naised ei leia omale sobivat partnerit kuigi kergesti.
Pigem kipub eesti mees harrastama riskantseid seksisuhteid: ligi veerand meestest on otsinud endale seksipartnerit internetist, igal kolmandal on olnud juhusuhteid ja suur osa meestest ei kasuta kaitsevahendeid.
Vestlusringis osalenud taunisid riskantset käitumist, aga tõdesid ka, et õige partneri valikul on oluline kogemus ja mitte vähem tähtis haritus.
Uuring näib toetavat levinud arvamust, et haritud naised ei taha kooselu vähem haritud ja majanduslikult kindlustamata meestega, aga see toimib ka vastupidi: “Siin sõltub vastus suuresti sellest, kui haritud on mees. Mida haritum mees, seda haritumat naist ta enda kõrval tahab näha. Kui tal endal haridust ei ole, ei saa ta tahta haritud naist,” tõdes Mart Abel.
Meeste ametivalikute puhul juhtis Abel tähelepanu vajadusele, tuua rohkem mehi reaalteaduste juurde. See võiks olla n.ö. puuduv kivi mehelikkuse vundamendis: “Tuleks hoolitseda selle eest, et reaalteaduste vallas oleks konkurentsivõimelise palgaga ja prestiižiga töökohti. Praegu räägitakse, et rohkem mehi on vaja õpetajaks. Õpetaja variandil ei ole ei hea palk ega prestiiž.”
Juhani Jaeger nimetas püsivatele ja õnnelike suhete üheks nurgakiviks haritust: “Ma olen väga tänulik, et ma õigel ajal õigeid raamatuid lugesin. Kui bioloogia peale tuleb, on variant, kas visata magedalt nalja või kirjutada näiteks laule – see on hoiakute ja kultuuritausta teema.”
Kuidas seda haritust saavutada? Jaegeri arvates üksnes teadmistest ei piisa. Kõikvõimalikud aktiivõppemeetodid tuleksid kasuks, nende käigus omandatakse tarkust, mitte teadmisi.
“Eks see ole teadmiste ja tarkuse igipõline võitlus: kel on teadmised, võib avastada tuumaenergia, aga lollusest ehitada tuumapommi. Kel on tarkus, ehitab elektrijaama.”
EESTI MEES TAHAB LAPSI!
Eesti mees on lastelemb ja peab parimaks rohkem kui kahe lapsega peret. Koguni 34% meestest soovib kolme last. Lapserohkus on hinnas maameeste ja välismaal elamise kogemusega meeste seas.
Tegelikkuse ja soovmõtlemise vahel on vastuolu – eesti mees leiab püsipartneri keskmiselt 34-aastaselt, lastesaamise parimaks ajaks aga nimetab 26-27 eluaastat.
Parim vanus esimese lapse saamiseks on meeste arvates naistel 24–25 eluaastat ning meestel 26–27 eluaastat. Marek Sammul tõi võrdlusena välja ka eesti naiste kohta tehtud uuringu näitajad. Selgub, et eesti mehed ja naised on üllatavalt üksmeelsed soovitava laste arvu suhtes.
Reaalsuses on meil soovunelmani pikk tee minna ning peamise takistava tegurina, saada rohkem lapsi, nimetatakse majanduslikke tegureid.
Laste teemal arutledes jäi vahva viisiku jutust taas kõrvu Jan Uuspõllu väljaöeldu, et muuhulgas on mehe ülesandeks olla oma naise turvamees, et kaitsta naist laste eest: “Jah, turvamees, kes kaitseb naist omaenda ihuvilja eest. Et naine ei oleks väsinud. Kui mees hoolib, on peres rohkem lapsi.”
EESTI MEES EI HOOLI ISEENDAST KUIGIVÕRD
Suur osa Eesti mehi käituvad igapäevaselt oma tervist ja elu ohustavalt: iga neljas mees on tarvitanud alkoholi 2 ja rohkem korda nädalas, kolmandik meestest on igapäevased suitsetajad.
Ligi pool meestest on tarvitanud elu jooksul narkootilisi aineid, pea iga kahekümnes peab ennast sagedaseks narkootikumide tarvitajaks. Iga seitsmes mees on juhtinud autot pärast alkoholi pruukimist ning peaaegu iga neljas on käinud joobes olekus ujumas.
Nooremates vanuserühmades, v.a 16–17 – aastased, on märgatavalt enam riskantselt käitunud mehi kui vanemates vanusegruppides. Vanemate meeste seas on rohkem neid, kes alkoholi sagedasti pruugivad. Tähelepanuväärne on fakt, et eesti emakeelega mehed käituvad riskantsemalt.
Juhani Jaeger usub, et kõik on kõigega seoses : “Tasub küsida endalt, mis on see põhjus, miks kõiki neid asju tarvitatakse? On vahe, kas inimene teeb seda, mida ta teeb, teadlikult (ja rõõmuga) või muutuvad need ained füsioloogiliseks sõltuvuseks või omamoodi eskapismi vahenditeks. Kui mingi aine muutub just nimelt võimaluseks, luua endale alternatiivset reaalsust, siis tuleb endalt küsida, mille eest põgeneda tahetakse?”
Siin võib olla taas arhetüüpne selgitus – kui avatud me ikkagi oleme? Eesti mees ei ole harjunud oma asjadest rääkima, pigem – ja see on vist üldse mehele omane – räägib ta siis, kui loodab leida probleemile lahenduse. Kui ta näeb, et kaaslane ei saa asja lahendada, siis ta ei räägi, jätab mure endasse ja võib-olla ventileerib seda läbi mõnuainete.
Kokkuvõttes paistab Eesti mees uuringu põhjal üsna normaalne, ehkki arenemisruumi ju on. Muidugi võib küsida, kui paljud meestest on küsitlusele andnud n.ö. poliitkorrektseid vastuseid – eeldades, et selliseid vastuseid neilt oodatakse – ning kui paljud on vastanud ausalt? Küsimustik oli koostatud selliselt, et vastaja võiks avameelne olla.
Juhani Jaeger võtab vestlusringis kerkinud kahtlused ja kõhklused tabavalt kokku: “Kui meie – ja mina ise sealhulgas – oleme skeptilised, et äkki tegelikult Eesti mees nii tore ei olegi, võiksid needsamad, heade ja positiivsete väärtuste kandjad seda rohkem välja näidata. Eesti mees võiks välja näidata, et me ei ole tümikad!”
EiK “SÄÄSTAKS ELU”
Täna hommikul
Nägin ma Rimi taga üht pisut ülekaalulist härrasmeest,
Kes suitsetas parajasti 3-kraadise kevadilmaga lühikeste varrukate väel sigaretti,
Tema T-särgile oli aga kenades kuldsetes tähtedes trükitud
“Save your life.”Säästaks küll oma elu, kuid mille nimel?
Kõik kulgeb kiirelt, juba ongi uus hommik
Ning
Jälle saab minna mõnele üritusele,
Kus õlitatud juuste ning peenikese disainerisalliga tont
Seisab sulle täpselt nii perfektselt ette,
Et sul on võimalik lavast vaid mõnda juhtmepundart kiigata,
Sedagi kikivarvul kareldes.Mina aga lähen koju,
Avastan, et arvuti on taas tühjaks saamas
Ning naudin järgnevad tunnid kvaliteetaega
Ühes produtseerimisprogrammi ja rõveda staatilise
Surinaga, mida läpakas laadides kõlarisse saadab.Kui talve viimse noodi utiliseerin GPS-iks,
Olen taoline, kes Eestit otsideski ära eksib,
Üksi üks ja üks ja sama idee,
Isegi ideedesurma vastane lament on klišee,
Põiklen sest
Võitmisest on asi kaugel, vähem viigis,
Kui getoräppari püksid,
Mõni riimipoodnik madallaubast eal ei välju ühes tükis,
Pigem toenglaman nagu peeglitagused kükid,
Alice jääbki kadunuks kui täiendsõnad kordustrükis,
Kergelt lokkis juuksed lumisel palel,
Kell on poolteist pärastlõunat, jälle on nii uniselt hale,
Nurisen vahel,
Vaatan üles kunstnikel, kes pole mulle silmagi jäänud,
Ajalaamadesse kerkind lõhes kiilaspea jäätub,
Tahaks öelda lihtsalt, minimaalselt, aga riimid keevad üle,
Nagu kohvitass, mis kvaliteediks filigraanselt neelab süle,
Roogin paberile reha külge kittind mõttelõnga niite,
Ning viimse hetkenigi toitun alaväärsuskomplekseist,
Kui netigrupi liikmed.Kõnnin mööda tänavaid, nagu suunduksin kuhugi,
tõsine nägu ees, nagu mõtleksin midagi.
Saladuskatte all võin öelda, et ei suundu kuhugi —
lihtsalt naudin enda seltsi.Olen nagu rüütel läikivas rüüs,
ratsutamas saatuse rajal,
tõttamas oma sätendava kleidiga printsessi poole.Kuid ei ole mingit printsessi ega ka rüüd,
vaid lihtsalt rada, mida järgimas nüüd.
Nüüd ja praegu, ei mingit homset.Naudin tänast, naudin taevast, naudin lõputut rõõmu.
Mitte inimesi, kel otsa ette kirjutatud:
Töö, töö, ei midagi muud, ei miski muutu.
Tööd ma söön, tööd ma näen, tööst ma räägin,
töö on vaev, töö on laev — laev, mis ükskord surma sadamasse
viib.Kuid ei lase end heidutada, sest viibin siin,
siin ma viibin — viibin rajal, mis kuhugi ei vii.Ainult mina ja mu mõtted,
mõtted ja mina — ei midagi muud,
Muud ei tahagi,
Muud ei olegi.
Artikkel ilmus esmakordselt ajalehes “Sirp”, 2016. aasta jaanuaris
