Värske Eurobaromeetri uuring annab pildi EL elanike meediaharjumustest. Eurooplased, sh eestlased on jätkuvalt teleri- ja ajaleheusku. Libauudiste eristamine “päris” asjast on raske.
- 72% uuringus osalejatest on hiljuti lugenud, näinud või kuulnud uudiseid Euroopa Liidu kohta.
- Televisioon on ülekaalukalt peamine uudisteallikas (75%).
- Kõige usaldusväärsemaks peetakse avalik-õiguslikke tele- ja raadiokanaleid (49%), järgnevad trükimeedia (39%) ning era tele- ja raadiojaamad (27%)
Uuringu kohaselt huvitab ELi inimesi kõige rohkem oma riigi sisepoliitika (50% vastajatest), tuntakse peaaegu võrdväärselt huvi ka Euroopa ja rahvusvaheliste suhete (46%) ning kohalike uudiste (47%) vastu.
72% vastajatest on hiljuti lugenud, näinud või kuulnud uudiseid Euroopa Liidu kohta kas trükimeedias, netis, televisioonis või raadios.
Kõige suurem on see arv Rumeenias (90%) ja kõige väiksem Prantsusmaal (57%). Eestis on teadlikkus EL-i suhtes samuti keskmisest kõrgem: meil on asjakohaste uudistega kursis 85% küsitlusele vastanutest.
Me oleme teleriusku
Peamine uudisteallikas on EL elanike jaoks jätkuvalt televisioon: uudiseid vaatab keskmiselt 75% vastanutest. Eestis vaadatakse telerit veidi vähem kui liidus keskmiselt: 66%, samas kui internetiplatvorme infoallikana on kasutanud keskmisest rohkem Eesti elanikke: 54% vs 43% keskmiselt. Uuringust on näha ka, et trükimeedia tähtsus uudiste esimese allikana langeb – digiajastu on käes.
Vanus mängib info hankimisel oma rolli: kui üle 55-aastased istuvad mugavalt tugitoolis, vaatavad telerit ning loevad ajalehti, siis noored kasutavad uudisteallikana rohkem sotsiaalmeedia platvorme ja blogisid (46% 15–24-aastastest vs. 15% 55-aastatest ja vanematest).
Eestis on televisioon võrreldes mitmete liikmesriikidega kõigis vanusegruppides natuke vähem vaadatav ning esimese infoallikana nimetatakse veebiplatvorme.
Veelahe läheb neljakümnenda eluaasta juurest: tundub, et kui 40 kukub, tuleb tuppa uus diivan ning netijuhe tõmmatakse seinast, jäetakse vaid teleri jaoks vajalik jupike. 40-54-aastaste telekavaatamine on 2% kõrgem kui EL-s keskmiselt. 55-aastaselt leitakse endas jõudu diivanilt tõusmiseks, ja keskmisest vähem teleri sisse lülitamiseks (78% vs 85%)
Statistikat saab tõlgendada alati soovitud moel: naljaga pooleks võib öelda, et olemasolevad teleri orjad jäid ekraanide ette magama ning nende vanematest sugulastest lisaks 1% otsustas ka end diivanile sättida, sest protsentuaalne vahe kahes vanuserühmas on tõesti väike.
Ühest ekraanist teise
Kuigi teleri vaatamine on jätkuvalt kõrge ning mida vanemaks inimene, seda rohkem ta helesinise ekraani ees aega veedab, ühest ekraanist ei piisa. Koguni 88% EL elanikest kasutab lisaks uudistega kursis olemiseks kas oma nuhvlit, laua- või sülearvutit.
43% vastanutest kasutab veebis uudistele juurdepääsemiseks uudisteallika kodulehte (nt ajalehe veebisaiti) ning 31% loevad artikleid või postitusi sotsiaalvõrgustike kaudu.
Eriti sageli kasutavad sotsiaalvõrgustikke uudiste hankimiseks noored (43% 15–24-aastastest vs. 24% 55-aastastest ja vanematest).
Kõige usaldusväärsemad uudisteallikad
Eurobaromeeter kinnitab, et kõige rohkem inimesi usaldab traditsioonilist ringhäälingu- ja trükimeediat, sh ka nende veebiversioone rohkem kui veebipõhiseid uudisteplatvorme ja sotsiaalmeediakanaleid.
49% vastajatest eeldasid, et avalik-õiguslik televisioon ja raadio edastavad tõeseid uudiseid, 39% meelest on ka trükiajakirjandus usaldusväärne.
Seevastu eraõiguslikud tele- ja raadiojaamad olid usaldusväärsed 27% vastanute arvates. Poola on ainus riik, kus usaldati kõige rohkem just eraõiguslikke tele- ja raadiojaamu.
Ungarlaste meediatarbimine erineb radikaalselt kõigi teiste euroopaliitlaste omast: kõige usaldusväärsemaks allikaks peavad nemad sõpru, gruppe ja inimesi, keda nad sotsiaalmeedias jälgivad. Suunamudijate võidukäik, eks ole! Traditsioonilisest meediast on madjarid radikaalselt eemaldunud.
Mis paneb inimese netis uudislugu avama? Peamiselt huvi: kes huvitub autodest, avab autoloo, kes tervisest, siis köidavad teda (pealkirjad) tervisest jne. Kas lugeja usaldab allikat, kust ta uudist loeb!? Pigem ei. See on uue aja paradoks: ma eriti ei usalda, aga igaks juhuks vaatan ikka.
Kuna eriti ei usalda, siis ei maksa ka!
Sigimeedia samaväärseks hindamiseni ja selle eest raha maksmiseni läheb ikka veel aega: eestlased ei olegi ainsad, kes kurdavad, et peavad raha maksma – koguni 70% Eurobaromeetri küsitlusele vastanutest ei taha digilehtede eest maksta ja tarbivad üksnes tasuta sisu.
See omakorda tähendab, et kõiksorti libauudiste saitidel on elu nagu lill: nemad oma sisu maksumüüri taha ei peida ja eksitatute arv aina kasvab. Head lahendust ei paista, sest sisukal meedial tuleb ellujäämiseks ennast millestki elatada. Loota, et lugeja oskab terasid sõkaldest eristada ja on valmis hea asja eest maksma, on aga ennatlik. Kahjuks. Tavakodanikul on oma paari euroga muudki teha kui digilehti lugemas käia…
Kokkupuude väärinfoga
Rohkem kui veerand vastanutest (28%) arvas, et on viimase seitsme päeva jooksul väga tihti või tihti kokku puutunud väärinfo ja libauudistega. Kõige enam oli selliseid vastajaid Bulgaarias (55% vastas „väga tihti“ või „tihti“) ning kõige vähem Madalmaades (3% vastas „väga tihti“ ning 9% „tihti“).
Suurem osa küsitletuist olid kindlad, et nad suudavad eristada väärinfot ja libauudiseid – 12% olid koguni nii kindlad, et pidasid oma nina parimaks jama äratundmisel ning 52% „mõnevõrra kindlad.“
Seejuures kõige kindlamad hea ja kurja tundmisel olid vanemad ja kõrgema haridustasemega vastajad. Seda, kui tõene on minapilt liba- ja pärisuudistel vahet tegemisel, tuleb eraldi uurida.
Eestlased jäävad libauudiste eristamisel keskmisest eurooplasest pisut tagasihoidlikumaks. Koguni 21% ütleb et ei ole kindlad, kas teeksid tõesel ja mittetõesel vahet. 9% on veendunud, et tunnevad jama alati ära – selle vastuse puhul aga ei tea me, kas vastajad on juba libameedia mõju all või mitte. Liigne enesekindlus olevat ju rumaluse väljendus…
Uuring tervikuna on loetav siit
Kaanepilt: Unsplash
