Uku Tampere seekordne liikluskomm on teemal, mis viimasel ajal kõvasti kirgi kütnud: kas Eesti teedel peaks piirkiirust alandama, eesmärgiga, muuta liiklus turvalisemaks? Kas madalam sõidukiirus teeb meist paremad liiklejad või muudab meid sootuks närvihaigeteks?
Piirkiiruse alandamise teema kruvib iga kord üles kerkides pingeid ja vallandab emotsioone. Objektiivselt on ettepanekule, alandada senist sõidukiirust raske vastuväiteid leida. Sel teemal oli R2 “Hommik!” saates ka asjalik arutelu.
Mujal maailmas on kiiruse piiramine laialdane nähtus. Isegi kiiresti sõitmise meka – Saksamaa kiirteed – ei ole tänapäeval enam ilma piiranguteta.
Ohtlikes ja tiheda liiklusega kohtades on kiirus piiratud, kohati lausa kuni 60 km/h. Alati ei peeta sellest küll kinni, aga nii palju kui olen otsinud ja uurinud, ei vaidlusta keegi seda, et isegi suurimal ja parimal kiirteel on teatud kohas ja teatud ajal 60 km/h piirang aktsepteeritav.
Vastasseis vastasseisu pärast
Aga kui teemaks võtta üldine piirkiiruse langetamine Eestis, siis läheb sõneluseks. Ometi on teelõike, kus kiirus piiratud ning keegi ei kipu kihutama – päriselus saavad kõik aru, miks näiteks Adavere vahel 90 km/h sõita ei või.
Piirkiiruse alandamist liiklussurmade vähendamise toimiva vahendina näevad nii Maanteeamet, PPA kui ka ministeerium. Ja mitte ainult – ka kaaskodanikud, kui nad objektiivselt faktidele otsa vaatavad, ütlevad, et jah, see aitaks. Milline paradoks – kõik on ühel meelel, aga ikkagi vaidlevad!
[pullquote]Kehtib rusikareegel: kiiruse kasv 1 km/h võrra toob kaasa liiklusõnnetuse juhtumise tõenäosuse kasvu 3% võrra.[/pullquote]
Vastuargumendid näivad olevat seotud aga sellega, et tegemist oleks inimeste harjumuste muutmisega ja see on raske (sic!) ning piirkiiruse alandamine oleks justkui kellegi inimõiguse piiramine.
Läbi asula viiva maantee peal kiiruse piiramine on okei, aga üldine kiiruse piiramine ei ole okei, isegi kui see on põhjendatud? Siit tore hüüdlause tulevikus vabalt kasutamiseks: “Eestlaste õigus on üksteist surnuks sõita, sest me oleme nii harjunud.”
Nullvisioon on ammu sõnastatud
Maanteeameti liiklusohutuse osakonna juhataja Erik Ernits ütles neli aastat tagasi ajalehele Postimees, et kiirus on liiklusohutuse seisukohalt üks olulisemaid teemasid ja Maanteeameti liiklusohutusprogrammis on kirjas lähenemine, mida kutsutakse nullvisiooniks.
“Selle kohaselt tuleks piirkiirused kehtestada nii, et kui lubatud piirkiirusega sõitev auto liiklusõnnetusse satub, ei saaks inimesed surma ega raskelt vigastada,” selgitas Ernits.
Teadusuuringutest selgub, et sõiduki liikumiskiirus määrab suures joones ära, kas liiklusõnnetus toimub ja kui rasked on selle tagajärjed – kehtib rusikareegel, et kiiruse kasv 1 km/h võrra toob kaasa liiklusõnnetuse juhtumise tõenäosuse kasvu 3% võrra.
Ka Arvamusfestivalil on teema üles võetud. Osalejad leidsid toona, et piirkiiruse alandamisest ei ole kindlasti kasu ning piirkiiruse alandamine oleks mõtetu ettevõtmine, sest keegi sellest kinni ikka ei peaks. Ehk siis see on liikluskultuuri küsimus.
Huvitav, et mujal Euroopas on sõidukiirused palju suuremad kui meil ja statistika suhtarvud samas paremad. Kas siit peaks järeldama, et suurem sõidukiirus on siiski turvalisem?
Eesti 2018. aasta liiklusstatistikast selgub, et kiirus on pea poolte hukkunuga liiklusõnnetuste puhul mingil määral faktoriks. Rohkem kui 40% juhtudest on surm tulnud kiirustamise läbi.
Siit võiks järeldada, et kurbade numbrite taga on meie juhid, kelle näoga liikluskultuur pole suuremateks kiirusteks veel valmis. Juhid ise jäävad eriarvamusele.
Suure kiirusega sõitmine ning ihalus kiire ja võimsa auto suunas ei ole mitte üksnes poisikeste unistus vaid justkui inimõigus. Kiiruse ületamine on harjumus, mida ei peaks muutma. Just seetõttu tekitab üleskutse, langetada piirkiirust, pahameeletormi.
Maagiline 80 km/h piir
Soomes, kus teed on üldiselt paremad, on üldine kiiruspiirang maanteel 80 km/h, sest seal on palju ulukeid, ristuvaid teid, põllumajandustehnikat teedel.
Ehk siis suhteliselt sarnane seis nagu Eestis. Nagu meil nii ka Soomes on piirkiirust teatud lõikudes tõstetud – kuni 100 km/h ja isegi 120 km/h.
Aga on üks oluline erinevus Soome ja Eesti vahel – pea kõigi suuremate teede ääres, kus kiirust tõstetakse, on põhjanaabrid paigaldanud aiad metsloomade kulgemise tõkestamiseks. See on tugev argument kiiruse kõrgemaks reguleerimiseks.
Kiirus on turvalise liiklemise A ja O. Reageerimisaja jooksul läbitud teekond, peatumis- ja pidurdusteekond ning kokkupõrkel saadavate vigastuste raskusaste sõltuvad üheselt auto sõidukiirusest. Fakt.
Emotsionaalseid väiteid võib ju loopida ning ennast üle hinnata, aga rumalaks jääb ja tõenäoliselt raskelt viga või surma saab see, kes keeldub tõde tunnistamast.
80 km/h on maagiline piir, kust edasi muutub asi liikluses ohtlikuks: seda näitavad uuringud ning kinnitab statistika.
Elektrooniline liiklusmärk – imetabane lepitaja
Viimasel ajal on Eesti teedele kerkinud elektroonilisi liiklusmärke nagu seeni pärast vihma. Ja tuleb juurde. Ikka sinna, kus liiklusvool tihedam ning teeolud muutlikumad.
Liiklusjuhtimiskeskus hoiab reaalajas silma ilmal peal ja kohendab kiiruse märkidel vastavaks: möödunud talvel sai näiteks Tallinn-Pärnu maanteel rahulikult 110 km/h tunnis sõita.
Justnimelt, talvel! Vanasti võeti 110 maha ja pandi 90 asemele. Nüüd vaatab spetsialist ilma ja lubab toredate teeoludega ametlikult rohkem vajutada.
Ideaalis oleksid elektroonilised liiklusmärgid igal teelõigul ning piirang muutuks vastavalt liiklussagedusele, temperatuurile, sademetele, valgusele ning isegi ulukite liikumisgraafikutele. Päris maailmas võtab see veel natuke aega kuniks innovatsioon kõikjale riigimaanteedele laieneb.
Mõistlik kiirus on mõnus, päriselt!
Mida aeg edasi, seda enam hindan aeglasemat sõitu. Kütuse hind lööb ikka rahakoti, mitte naabri aia pihta. Enamik autodest on kõige ökonoomsemad just 70-80 km/h kiirusel. 10 km/h madalam maanteekiirus võtab kütusekulust maha umbes 15%. Mulle meeldib raha kokku hoida.
Eestil tekib peagi probleem kliimamuutuse peatamisega võetud kohustuste täitmisel. Tegelikult on elevant juba toas. Oleme üks rohkem saastavaid riike Euroopas. Piirkiiruse üldine langetamine võib aidata mõnel määral kaasa CO2 heitmekoguste vähendamisele ja selle läbi normidele vastamisele.
Maailma muutmine pidavat algama iseendast. Olles läbi teinud alarmsõidukoolituse ja vuranud kaubiku ja käruga üle miljoni kilomeetri Euroopa vahet, võingi jääda loetlema madalamast kiirusest saadud võite.
Madal kütusekulu sai juba mainitud, lühem peatumisteekond on päästnud nii mõnestki täbarast olukorrast.
Ennekõike teeb rahulik sõit olemise rahulikumaks. Määrav faktor on keskmine kiirus, mitte võimalus vahepeal hirmus kiiresti sõita.
Ja vähendades maksimaalset kiirust, ei vähenegi keskmine kiirus nii palju, kui arvata võiks. Juhtidena tajume kiiret sõitu abinõuna kiiremini kohale jõuda, aga see taju on…ekslik.
Arutult kihutades võib mõne minuti võrra varem kohale jõuda, aga kui teisele kaalukausile panna meelerahu, turvalisus, stressitaseme langus ning säästetud paagitäis kütust, siis tundub kiiremini sõitmine järsku väga tühisena.
Kaanepilt: Ivo Krustok
