Autotootjate arendustöö juhiabisüsteemide ja isejuhtimise vallas on lisaks turvalisusele kindlasti tänuväärne tegevus nende juhtide jaoks, kellele sõitmine ei meeldi või kes ajavad lihtsalt suuremat mugavust taga.
Pea iga uus auto on praeguseks varustatud kohanduva püsikiirushoidikuga, mis ammutab hulgalistest anduritest infot ning otsustab juhiga koostöös, millist pikivahet ja kiirust hoida. Loomulikult on ka roolimisabid üha levinumad, aidates pikkadel sõitudel juhi mugavusele kaasa.
Autotootjate püüdlus lisaks passiivsetele juurde lisada ka kamaluga aktiivseid abilisi on selge eesmärgiga: roolimobiiliklust ja kõrvalisi tegevusi ei saa välja juurida, kuid mastaabiefekti alusel saab teatava automatiseerimisega õnnetusi ära hoida. Ka mugavus on olulisel kohal.
Tõsi, inimesele, kes roolis olles aktiivselt ka juhtimisele keskendub, võivad erinevad piiksuvad-karjuvad-rooli-tirivad abilised pigem ette jääda ja isegi rohkem ohtlikke olukordi põhjustada, kui päästavad. Samale järeldusele jõudis ka Hollandis läbi viidud uuring, millele saab täies pikkuses pilgu peale visata siin.
Uuring keskendus 28 erinevale juhiabisüsteemile alates rehvirõhuanduritest, väsimuse hoiatustest ja pimenurgaanduritest kuni sõidurajal püsimise abi, kohanduva püsikiirushoidiku ja automaatse hädapidurduseni. Need jaotati lõpuks nelja selgesse gruppi:
- Teavitussüsteemid – madal sekkumine, madal kiireloomulisus
- Hoiatussüsteemid – madal sekkumine, kiireloomuline
- Sekkuvad abilised – kõrge sekkumine, kiireloomuline
- Mugavust lisavad juhiabid – kõrge sekkumine, madal kiireloomulisus
Uuring tuvastas, et esimesed kolm kategooriat on õnnetuste ennetamisel kas neutraalsed või hea tulemuslikkusega – näiteks sõidurajal püsimise abi vähendas õnnetusi 19,1%, juhi väsimuse jälgimine aga 14%.
Paraku aga mugavust lisavate abilistega pilt ilus ei ole – tavaline püsikiirushoidik kasvatas õnnetuste hulka 12%, kohanduv püsikiirushoidik aga 1,8%. Ja see on ka loogiline – juhilt osade kohustuste vähemaks võtmine põhjustab teadlikkuse vähenemise ümbritseva liiklusolukorra osas ning tekitab võltsturvatunde.
Lisaks on paljud kohanduva püsikiirushoidikuga autod kehvad palju aeglasemate või seisvate objektide tuvastamisel. Ja kuigi sellises olukorras peaks sekkuma automaatne hädapidurdus, ei ole seda kõikidel kohanduva püsikiirushoidikuga autodel.
Hollandlaste uuring on järjekordne tugisammas argumendile, et kui me tahame isejuhtivaid autosid, siis peavad need kas olema 100% isejuhtivad või kiirendamisse-pidurdamisse üldse mitte sekkuma. Osaline isejuhtimine on hall ala, kus juht peaks justkui olema kogu aeg valmis autolt juhtimist üle võtma, kuid reaalsuses lasevad pigem mugavusel, igavusel ja võltsturvatundel ohjad enda kätte võtta. Ning igavlev juht on halb juht.
Foto: Getty Images
