2020. aasta sügisel pandi Pelgulinnas kolmes kohas üles usaldustsooni tähistavad liiklusmärgid. Taavi Kirss ja Maianžely Uutar tegid Acceleristale üheksakuisest projektist kokkuvõtte.
Rahunemispeatus, usaldustsoon ja mitu muud “pehmet meedet” on osa PPA katsetustest liikluse ohutumaks muutmisel. Rahunemispeatus sai hiljuti seadusesse kirja, usaldustsoon on pigem liiklejate vastutustundel ning südametunnistusel põhinev abinõu, mida esmalt katsetati Viimsis ja sealt saadud positiivse tagasiside põjal ka Tallinna ühes aktiivsema liiklusega linnaosas, Pelgulinnas.
Möödunud aasta 16. septembril hakkaski Pelgulinnas kolmes kohas kehtima usaldustsoon. Piirkonnas uudsete märkide paigaldamise kasuks otsustati kiirusmõõtmiste ja avariide statistika põhjal – olukord on mitmes kohas käest ära ja näiteks 2019. aastal sai seal liikluses kannatada 9 inimest.
Fookusesse võeti murekohad: Kolde ja Sõle tänavate ristumiskohale sai märk “Palun märka jalakäijat”. Inimestel on komme seal üle sõiduteede ja läbi nende vahel asetseva pargi voorida, sest ülekäigurajad on tänavaotstes.
Telliskivi ja Rohu ristis kõnetas autojuhte “Palun vaata teed, mitte telefoni” märk. Oluline, sest Pelgulinna liiklus on tiine ratturitest, jalakäijatest, kergliiklejatest. Ka on hulganisti reguleerimata ülekäiguradu.
Ristiku ja Kopli tänava viadukti juures on soovitus sõidukiirust vähendada ning Loomelinnaku juurde on plaanis panna soovitus pöörata rohkem tähelepanu jalakäijatele.
Märgid jäävad üles ka edaspidi
Üheksa kuud on möödunud ning Põhja Prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna patrulltalituse juht Taavi Kirss ja Põhja Tallinna piirkonnagrupi piirkonnapolitseinik Maianžely Uutar andsid meile ülevaate, kuidas projekt kulges.
“PPA jaoks on see olnud eriline projekt, linnaosavalitsus pole tahtnud neid märke eemaldada, ohutuse sõnumit annavad need ju iga päev linlastele, kes sealkandis liiguvad,” selgitab Taavi Kirss.
Rohu-Telliskivi ristmik on üks Tallinna “värvilisemaid”, autojuhil on tükk tegemist, et liiklust jälgida – kas selles kirjususes usaldustsooni tahvleid üldse märgatakse?
Taavi: “Ega lõpuni inimese sisse ju ei näe, mida ta märkab ja mida mitte. Ise linnas liigeldes märkad ju mõndagi, kasvõi reklaame – neid ei pandaks ju üles kui neid ei märgataks. Politsenikuna oma tööd tehes peatasime juhte kes kiirust ületasid ja küsisime, kas märkasid usaldustsooni tahvlit, siis vastus oli “ei”. Selline “igaks juhuks ei” vastus, tegelikult tunnetuslikult võin öelda, et mingitele asjadele jääb silm ikka peale ja küllap ikka märgati.”
“Pelgulinna sotsiaalmeedia gruppidest on tulnud palju vastukaja ja tekkinud arutelu, enamasti positiivne,” lisab Maianžely Uutar. “Sõnumina on need märgid olemas olnud.”
Taavi: “Oleme tagasiside põhjal ka muutnud märkide asukohti ja kõrgusi, just Rohu-Telliskivi ristmikul, kus on palju muid märke ja liikluskorraldusvahendeid. On olnud väga ägedaid kommentaare, on tänatud ning tahangi öelda, aitäh, et olete olemas ja kaasa mõtlemas!”
Pelgulinn katsepolügoonina on kompaktne
Miks ikkagi valiti just Pelgulinn usaldustsooni laiemaks katsetamiseks?
“Meie idee oligi kogukonnakeskne lähenemine,” räägib Taavi Kirss. “Põhimõte, et need, kes sealkandis elavad, viivad iga päev lapsi lasteaeda, lähevad sööma, poodi, liiguvad mööda samu tänavaid Pelgulinna sisse ja välja, et sisenemisel Pelgulinna oleks olemas sõnum. Kui korduvalt sõidad, märkad igal juhul. Piirkond on kompaktne ja samas väga aktiivse liikumisega, sealsamas on Telliskivi Loomelinnak, kuhu tullakse üle linna.”
Kuidas liiklejate, ennekõike autojuhtide käitumist monitooriti? Millist mõju märgid avaldasid?
Taavi Kirss: “Me tegime paar küsitlust elanike seas, vaatasime avariide statistikat. Statistika poolelt ei olnud muutusi, kuigi samas võib öelda, et kannatanute arv – 9 2019. aastal ja 7 eelmisel – oli väiksem.”
“Mõju on tuntavam märgi läheduses – kui vahetult möödud, siis kõnetab. Ja kui tulla Ristiku tänavale, siis sinna on linn pannud lisaks kiiruse tablood (40 km/h alas näeb juht oma kiirust reaalajas), kui need koos toimetavad, on mõju suurem,” lisab Kirss.
Maianžely Uutar: “Viisime enne usaldustsooni projekti algust ja selle lõpus läbi küsitluse. Vastajaid oli mõlemal korral pea sama palju. Küsitlusest tuli välja, et märgid puudutasid, nad märkasid neid. Võib järeldada, et puhtalt sellest, et need olid ülevalt, mõjutasime 10st kahte liiklejat.”
Kiire arvutus näitab, et koguni viiendik liiklejatest sai mõjutatud! See on ju hea tulemus!
“Ei tasu unustada, et on veel teadmata hulk inimesi, kes kunagi ei osale küsitluses, aga liiklevad iga päev. Kelle vastukaja saime, siis tunnustati, et karistuslike meetodite asemel julgustatakse ise vastutama, soovitati ka, et usaldustsoonid peaksid olema üle linna,” sedastab Taavi Kirss.
“Ennetus on A ja O. Trahve on tehtud ja tehakse ka edaspidi, aga mis on need teistmoodi võimalused, et jõuda inimese südamesse ja silmadesse? Usaldustsoon on võimalus, pehme meede,” selgitab Kirss.
Pelgulinna murekohaks on rattaliiklusega kohanemine
Maianžely Uutar ütleb, et usaldustsooni paigaldatud sinised sõnumitahvlid on tunnetuslikud märgid, mida saab võtta kui võimalust võtta liiklejana ise vastutus: “Inimeste teadlikkus tõuseb iga päevaga, ja liiklus tänu sellele muutub turvalisemaks. Roheline vaade, rattateed, on õige asi, mis suunas liikuda.”
Küsitlusel osalenutest 42,2% vastasid, et kõige suuremat ohtu kujutavad liikluses nende jaoks sõidukijuhid, ligi viiendik (18,2%) näevad, et kõige ohtlikum on liikluses jalgrattur. Tõuksijaid hindasid suurimaks ohuks 15,7%.
“Seega on autojuht, jalgrattur ja tõukerattur Pelgulinna elanike jaoks murekohad. Politsetööd tehes tunnetame, et “mina vastutan” ongi esialgu keeruline vastu võtta. Autojuht, rattur, jalakäija – kõik nad usuvad enda vaadet liiklusele, nõrgemat tähele panna ei taheta. Peaksime jõudma selleni, et arvestame üksteisega, seda saame ju ise ainult muuta. Ja kui suhtumine on õige, siis keskkond tuleb alati järele,” räägib Uutar.
“Kergliiklejate ja jalgratturite osa olemegi fookusesse võtnud,” lisab Taavi Kirss. “Proovime õpetada sõitmist ja tuua sotsmeedias välja valupunkte. Kergliikluses on üle Tallinna palju probleeme, linnaruum on 50ndatest, see ei käi sammu tänase olukorraga.”
Elektritõuks on mugav, kompaktne, odav, sellega saab kiiresti liikuda. Ent tänavate äärekivid ei ole mõeldud nii väikeste rataste jaoks. “Sõidad vastu äärekivi, kukud, ka on võimalus kiirust ületada. Eks uljus ka. Asi on uus, ei olda veel harjunud, ohutunnet ei ole, mustrit ei ole,” toob Taavi Kirss välja peamised murekohad.
“Inimene on ekslik ja kasutab võimalusi – kui saab punase tulega üle tee minna, sest see ei tundu hetkel ohtlik, siis ta seda ka teeb… Või piirkiiruse ületamine näiteks: seda tajutakse ohtlikuna, kuid mitte enda puhul vaid kui keegi mööda sõidab. Oma rikkumisi tähele ei panda, ka see on inimlik.”
Usaldustsoon on väärtuslik kogemus tulevikuks
Küsitluse tulemustest veel: mis vastajaid Pelgulinnas kõige murelikumaks teeb ja mida politsei märkab?
“Piirkiiruse ületamine ongi suurim eksimus, muidugi telefoni kasutamine sõidu ajal, suunatulede unustamine ja jalakäijad vales kohas teed ületamas, jalgratturid kiirustamas,” vastab Maianžely Uutar mu küsimusele.
Kuidas usaldustsooni märgid autojuhtide sõidukiirust(amist) mõjutasid?
“Mõõtsime kiirust ka: väga suurt kiiruse muutust ei näinud, kuigi on 40 km/h ala. See-eest Telliskivi tänaval on lubatud 50 km/h, aga seal kus on märk, on keskmine kiirus 47 km/h. Seal on mitu reguleerimata ülekäigurada, kus juhid võtavad kiiruse ise alla. Koldes, kus on lubatud 40 km/h, seal on keskmine 32 km/h. Samas Ristiku 40 km/h – seal on keskmine 50 km/h, ületatakse pidevalt – kui lisatahvlid üles pandi, siis need ehk mõjutavad. Kes märkavad, need korrigeerivad hoolsalt,” näeb Taavi Kirss autojuhtide käitumismustrites muutumist.
Mida politseil on usaldustsooni üheksa kuu pikkusest kogemusest kõrva taha panna?
“Me õppisime seda, et see on uus inimeste jaoks vastu võtta, aga meile tundub, et oluline. Pehme meede, mis aitab suurendada liiklusohutust. Inimestele antakse sõnumiga võimalus oma käitumist korrigeerida, ise võttagi vastutus. Igaühele ei pane ju politseid kõrvale,” räägib Taavi Kirss.
Kuhu tulevad järgmised usaldustsoonid?
“Kompame võimalusi Tallinna kesklinna vaates ja Narvas. Lasnamäe on ise võtnud ühendust, et seda kasutada. Üks mõte on kasutada linnas juba olemasolevaid elektroonilisi märke, et ka seal sõnumeid kuvada.”
Kas usaldustsoon oleks vaja seadustada nagu äsja tehti rahunemispeatusega?
Taavi Kirss: “Ei ole vaja. See on tunnetuslik meede, ja märgid mõjutavad liikluskeskkonda. Sõnumid, et siin on lapsed lähedal mängimas, ristmikul on kiirus probleemiks, need mõjutavad liiklejaid positiivselt ise mõtlema ja oma käitumist korrigeerima.”
Räägitud on ka, et kogu linnas võiks kehtida piirkiirus 30 km/h. Kas see oleks mõistlik lahendus?
“Politsei toetab 30 km/h kehtestamist,” vastab Taavi Kirss ruttu. “See on mõtteviisi muutus. Suurtes linnades ju täiesti tavaline. Aga seda saab kehtestada tee omanik ehk linn. Magistraalid võivad jääda kiiremateks. Linnaski on näha muutusi: liiklust rahustavaid meetmeid tuleb järjest juurde ja nii peabki olema. Maailmapraktikas ju on märkide läbi liikluse rahustamist palju. Sellest saame õppida.”
Pildid: Veli V. Rajasaar
