Ylle Tampere kirjutab omast kogemusest uute autode digidispleidega. Piisab mõnest minutist, et infolust päeva – ja kehvemal juhul edasise elu – rikuks. Mis kohaga insenerid mõtlevad?
Suvisel reede hommikul sõitsin Tallinnast Keilasse ja tagasi tuntud autotootja signatuurmudeliga. Vähem kui 10 minutiga olin endast väljas, valmis süütutele kaasliiklejatele kõiki olemasolevaid sõrmi näitama ja auto kraavi lükkama.
Oh ei, põhjus ei olnud auto sõidusuutmatuses, vastupidi, võimsust ja jõudu on sel rohkem kui vaja. “Vaja” on ju tegelikus elus üsna vähe: täpselt nii palju, et sooritada ohutult ohtlikem manööver maanteel, möödasõit.
Ka ei häirinud mind auto välimus – järele keegi ei vaata, värvi või vikerkaareks, tootja on omalt poolt teinud kõik et võiksid liiklusvoos püsida nähtamatuna.
Nähtavaks saad sa siis kui üleliigset võimsust kasutades lapatsi põrandasse lükkad ja noka kuklasse keerad – ma ju võin! Tühjagi sa võid. Ole ilusti!
Põhjus, miks närvi minna ja suure osa sõiduajast enese vaoshoidmisega tegeleda, oli infolustis. Teate küll, see on see ekraan, mis võimaldab nutiseadme paarida, teha vajadusel käed-vabad kõnesid, jälgida Waze`i jne. Kui see on juhi vaates vales kohas, on kõik pekkis.
Koht, koht! on kõige tähtsam!
Ma ei suuda päris täpselt kokku lugeda, aga olen aastate jooksul sõitnud rohkem kui paarisaja eri mudeliga. 10 aastat on piisav aeg, et autotootjad saaksid aru, nutisõltuvus on tulnud, et jääda. Nii ongi kokpit see koht, kus kõige suuremaid, eeldatavasti ergonoomilisemaid muutusi oodata võiks.
Suurem osa tootjaid on tänaseks uudismudelite infolustid tõstnud juhi silmade kõrgusele, keeranud nurgaga ka vaataja silmade suunas. Edumeelsemad on eemaldanud peegelduse ja lisanud hääljuhtimise võimaluse, et juhi tähelepanu võimalikult vähe liiklusest eemale suunata.
Alljärgnevalt kolm fotot, millel on kolme samas klassis (signatuurtooted) sõiduauto kokpitid juhi vaates. Millises toolis te parema meelega istuksite?
Vastus: toolis, mida on mugav seadistada, eks. Minu kogemus näitab, et autodes, kus on mingi jama kellade ja viledega, on enamasti ka istme paikasaamisega vaja vaeva näha: veel enne kui sain kõnealuse mudeli digilugu uudistama hakata jändasin istme paikasuristamisega. Kas korraga liiga palju või korraga liiga vähe, igal juhul ei olnud see sujuv.
Järgmine samm: telefoni paarimine infolustiga. Mida ei leia, seda ei leia. “Teil ei ole ju iPhone`i, mis te lollitate” teatas sõiduk.
OK siis. Panin telefoni kindalaekasse, nutikell ajab hädalisemad asjad ära. Nii suurt häda mul ei ole, et peaksin lühikese sõidu ajal pikka juttu ajama.
Keilasse sõita oskan teeviitade järgi ka, selleks pole Waze`i vaja. Linnas orienteerudes tahaks küll, aga kuivõrd sõiduki aju arvab, et olen nuhvlivaenaja, siis pole mul ka Waze`i. Selle asemel on armatuuri keskel virvendav ja pidevalt vaadet muutev 3D värvidemäng. Õnneks saab pilku teel hoides sellest mööda vaadata.
OK, mis temperatuur on väljas? Paneks võibolla uudiseid või midagi? Harman Kardon siiski… kuigi tavaliselt ma ei kuula autosõidu ajal midagi peale liikluse, siis testimise mõttes ju võiks proovida.
… natuke näpuga sudimist ja näe, näitabki, et raadio on olemas. Samal ajal kõnnib jalakäija suvalises kohas üle tee ning jalgrattur kaldub telefoni vaadates natuke vasakule. Oppaa! Kaks kärbest ühe hoobiga kui poleks just õigel hetkel pilku infolustilt tõstnud.
Pikk jutt lühidalt esimesel ja kolmandal fotol on infolustid, mis ei “disträkti” vaid lasevad elada ja sõita ja mille ühitamine nutiseadmega käib automaatselt või ülilihtsalt.
Need on autojuhi silmade suhtes heal kõrgusel, ja nurk on õige pisut “painutatud” roolisolija poole. Keskmisel pildil olev infolust on liiga madalal.
Liiklusraev, millega tuleb kohe, kohe! tegeleda
See on nüüd see koht, kus minust kobrutavad korraga üle ehmatus, tänutunne Absoluudi suunal ja viha pekkis maailma üle. Mida need insenerid küll mõtlesid, kui nad infolusti piltlikult juhi jalgade vahele asetasid!?
Mida nad mõtlesid, kui tegid valmis asja, mida ei saa mugavalt kasutada, mille paarimiseks kulub pool elu ning funktsioonide rägastikust läbinärimiseks teine pool? Kulla insenerid, selleks, et kellegi elu liikluses pea peale keerata on vaja vaid murdosa sekundist.
Puudusi on veelgi: konkreetne (signatuurmudeli!) infolust on aeglane, selle funktsionaalsus ebarahuldav, pilti ei näe, sest valgus peegeldub jõuliselt tagasi, nurk on juhi silmade suhtes vale ning intuitiivsest kasutamisest mis päästaks päeva olukorras, kus sa ekraani ei vaata, ei saa rääkida. See on nii… üle-eelmine kümnend. Ainult et kassettmakki ei ole, võiks. Siis ma saaks taotlusest aru.
Kulla insenerid, te ei saa mulle pahaks panna, et ma hakkan tundmatutes keeltes rääkima ja lehvitama kõiki viit sõrme igas suunas. Ma pean kuskil oma auru välja laskma!
Samas saame mina ja kaasliiklejad sellist reaktsiooni vägagi pahaks panna, sest liiklusraevus inimene on ette- ja taha arvamatu ja ennekõike ohuks kaasliiklejatele. Ta kipub pedaali liiga tugevalt sõtkuma, äkilisi manöövreid tegema, on frustreerunud ja kuri. Hoidku sellise eest!
Mõistusliku olendina saan ma aru, et sellises olukorras tuleb mul oma emotsioonidega kohe tegeleda: võimalus on lükata auto kraavi. Võimalus on sõita bussiga. Võimalus on leida midagi veel jubedamat kui vale nurga alla ja jalge vahele pandud infolust.
Minu tänane “okei, see on veel hirmsam hetk” tuli Vanilla Ninja uut hitti kuulates. Arvutist kuulasin, autoraadiot ei saanud käima ju. Umbes 20 sekundit pidasin vastu, siis muigasin: elus on palju hullemaid asju kui ühe tootja signatuurtoote üle-eelmisest kümnendist autosse ununenud pardakompuuter.
Pildid: Ylle Tampere
