Olenemata sellest, kas mootor töötab fossiil- või taastuvkütustel, eraldab see süsinikuheidet. Tootjad usuvad, et taastuvkütuse heide on positiivne, ehk need eritavad “head” CO₂-te. Usk on kõva (müügi)argument ja eks tarbijadki tahavad kuulda, et mingi tootega saab lihtsalt ning oma harjumusi suuremalt muutmata “maailma ära parandada”. Teadlased kahtlevad.
CO₂ on nimetatud kõige olulisemaks kliimagaasiks, kuigi süsinikuringe on üks looduse toimimise alustalasid. Millal sai CO₂-st meie suurim probleem? Ja miks!?
CO₂ looduses pole iseenesest halb. See on lihtsalt keemiline ühend – kusjuures väga oluline. Ilma CO₂-ta ei kasvaks taimed ning poleks elu. Kui aga võtta arvesse inimtegevuse mõju Maa süsinikuringele, saab selgeks, kui oluline süsiniku ehk CO₂ päritolu.
Et vastus oleks kõigile üheselt arusaadav, peaksime uurima süsiniku pidevat tsüklilist liikumist ja muutumist eluta loodusest elusorganismide kaudu uuesti sinna tagasi. Süsinikuringe toimimise näited on meile tuttavad loodusõpetusest:
- Fotosüntees – taimed neelavad atmosfäärist süsinikku (süsinikdioksiidi ehk CO₂ kujul) ja kasutavad seda kasvamiseks.
- Hingamine – inimesed ja loomad eraldavad hingamisel atmosfääri CO₂.
- Merepinna gaasivahetus – ookeanid vahetavad CO₂ nende kohal paikneva õhu kaudu.
Vastasmõjud kolme süsinikureservuaari – atmosfäär (õhk), biosfäär (elusolendid) ja hüdrosfäär (ookeanid) – vahel moodustavad suure osa Maa süsinikuringest.
See süsinikuringe on õrnalt tasakaalustatud. Lisaks on veel üks väga oluline reservuaar – litosfäär. Litosfäär on maakera tahke osa.
Sellesse on salvestunud suures koguses süsinikku, peamiselt söe, gaasi ja nafta kujul. Litosfääri „maetud” süsinik võib seal püsida väga pikka aega – isegi miljoneid aastaid. Looduslikult eraldub CO₂ litosfäärist vaid aeg-ajalt atmosfääri, siis kui purskavad vulkaanid.
“Halb” ja “hea” CO₂
Kui süsiniku liikumist biosfääri, atmosfääri ja hüdrosfääri vahel võib pidada loomuliku lühiajalise süsinikuringe osaks, siis süsiniku liikumist litosfääri ja sealt välja nähakse pikaajalise protsessina.
Kui räägitakse taastuvast süsinikust, peetakse silma selle pärinemist bio-, atmo- ja hüdrosfäärist, kuid mitte kunagi litosfäärist. Just litosfääris kontsentreeruv CO₂ on probleem. Tinglikult võiks öelda, et CO₂ on halb, kui see tuleb litosfäärist – tuntud ka kui fossiilne süsinikdioksiid.
Viimasel paaril sajandil on inimkond tööstusrevolutsiooni käigus hakanud maapõuest üha rohkem süsinikku välja kaevama ja ära kasutama. Oleme üha suuremates kogustes fossiilseid ressursse põletades rikastanud (loe: koormanud) atmosfääri tohutul hulgal täiendava süsinikuga, mis on pärit litosfäärist.
Kivisüsi, gaas ja nafta – oleme muutnud neid litosfääri süsinikuvarusid energiaks soojuse, elektri ja kütuste kujul (peamiselt põletades) ning lasknud tekkivatel heitmetel atmosfääri tõusta.
See on toonud kaasa tohutu surve Maa looduslikele süsinikutsüklitele ja CO₂ kontsentratsiooni drastilise tõusu atmosfääris. Tagajärjeks on kasvuhooneefekt, mis soojendab planeeti ja põhjustab olulisi muutusi globaalses kliimas.
Probleem ei ole selles, et CO₂ leidub atmosfääris – probleem on selles, et CO₂ kontsentratsioon atmosfääris on tööstusrevolutsiooni algusest alates kasvanud peaaegu 50%.
Tulemuseks on suurenenud süsinikdioksiidi kogukontsentratsioon atmosfääris, kuid lühiajalise süsinikuringe tsüklid ei suuda seda süsinikku loomulikul viisil siduda.
Samuti pole olemas viisi, kuidas atmosfääri sattunud liigne fossiilset päritolu süsinik kokku koguda ja piisavalt kiiresti Maa pinna alla tagasi viia.
Fossiilse süsiniku kasutamine tuleb lõpetada
Seega võib väita, et kui tahame globaalset soojenemist piirata, peame oluliselt kärpima, tegelikult lõpetama fossiilsete ressursside kasutamise. Peame laskma pikaajalistel süsinikuringe protsessidel oma tööd teha ja säilitama tasakaalu.
See viib meid „hea” CO₂ juurde – selle süsiniku kasutamise ja taaskasutamise juurde, mis ringleb loomulikult biosfääri ja atmosfääri vahel.
Kujutle, et Maal ei ole inimesi. Süsinik liiguks siin ikkagi biosfäärist atmosfääri ja vastupidi sedamööda, kuidas taimed kasvavad ja lagunevad ka ilma inimese sekkumiseta.
Süsinikuringet on võimalik aga enda kasuks keerata: enne kui taim laguneb ja hakkab eraldama süsinik, on meil võimalik võtta tema süsinik ja muuta see näiteks biokütuseks.
Miks mitte lükata sel viisil vältimatut CO₂ heite tekkimist pisut edasi? Süsiniku koguhulka atmosfääris sellega ei mõjutata.
Süsinikneutraalsuse eesmärk
Mida rohkem me arendame ja kasutame tehnoloogiaid, mis ülaltoodut saavutada püüavad, seda lähemale jõuame süsinikuneutraalsusele – ehk teisisõnu mitte lisada rohkem CO₂ juurde lühiajalisse süsinikuringesse kui saame kasutada seda, mis looduses leidub.
Fossiilseid ressursse kasutatakse veel paljudeks muudeks asjadeks, sealhulgas energia tootmiseks. Ning fossiilset energiat võidakse endiselt kasutada ka taastuvate ja biokütuste tootmiseks, või materjalide nagu plasti valmistamiseks. Veokid, mis toorainet veavad, võivad sõitmiseks kasutada fossiilkütust. Tehas võib töötada kivisöe- või gaasienergial.
Seetõttu võite ettevõtete raportitest lugeda, et taastuvaid tooteid kasutades on heitkoguste hulk 70, 80 või 90 protsenti väiksem nende fossiilsete analoogidega võrreldes.
Heitkoguseid saab aga veelgi vähendada, kui kõik fossiilsed energiaallikad asendatakse taastuvatega või siis püütakse kinni kõik ülejäänud heitmed.
Kuigi me tahaksime uskuda, et tulevikus on võimalik saavutada süsinikuneutraalsus või isegi -negatiivsus siis kui meil õnnestub atmosfäärist võtta rohkem süsinikku, kui me sellele lisame, saab teatud lahendustega juba praegu tekitada positiivseid muutusi.
Öeldakse, et iga kilogramm loeb: kui saame vältida ka kg fossiilse, nn “halva süsiniku” atmosfääri paiskamist, siis tuleb seda teha. Halb CO₂ tuleb asendada hea CO₂-ga.
Nii usuvad taastuvkütuste tootjad, et kuigi mootorist eraldub samal määral heiteid kui tavakütuse puhul, siis on nende toodete puhul tegu hea CO₂ -ga.
Teadlased kahtlevad biokütuste headuses
Biokütused on uus teema, mida teadlased tähelepanelikult uurivad. Tulemused ei kinnita tootjate usku, et kui kütus on valmistatud taimedest, on see süsinikuneutraalne.
Kuigi biokütuste otsesed heitkogused on tõesti väiksemad kui fossiilkütustel – 1MJ energia tootmiseks vajalik taastuvkütuse põletamine eraldab 39g CO₂, fossiilkütuse puhul on see näitaja 75,1g – muutuvad asjad palju keerulisemaks kui lisada juurde biomassi kasvatamise ja transpordi süsinikukulud.
“Ei saa lihtsalt öelda, et see on biokütus, järelikult on see viis või kümneid kordi parem,” ütleb Bathi ülikooli keemiatehnoloogia professor Chris Chuck. “Kuid nad teavad, et tarbijad tahavad seda kuulda.”
Kõik oleneb sellest, kui kaugele biokütuse süsinikukulu arvutamisel minna: kas ja kuidas seda valmistatakse ja transporditakse ning kust pärinevad kasutatavad materjalid.
Kui seda arvesse võtta, eraldab toidukultuuridest toodetud biodiislikütus keskmiselt 1,8 korda rohkem CO₂ kui fossiilkütused, ja kulu kasvab palmiõlist toodetud biodiisli puhul veel kolm korda.
Juba 2017. aastal allkirjastasid 177 teadlast kirja, milles palusid mitte lisada Euroopa Liidu säästva arengu tegevuskavasse toidukultuuridest toodetud biokütuseid, nimetades seda “eksiteeks”.
Kokkuvõtteks
Praegu tundubki, et autotranspordi osas on elekter saamas (väikeste eranditega) seljavõitu biokütuste üle, kuid lennundus jätkab biokütuste segamist tavakütuste hulka ja põhjendab seda “hea” CO₂-ga.
CO₂ on vaid üks komponent taastuvkütuste rohelisemaks rääkimisel. Arvestama peaks kogu toote elukaart nii nagu seda (proovitakse) teha fossiilkütuste puhul.
Tootjate pealehakkamine säästlikumate lahenduste juurutamisel on igal juhul tänuväärne. Nagu öeldud, ka kg “paremat” CO₂ on rohkem kui mitte midagi. Pool tuvi on katusel, varblane on pihus, ja ehk suudame tarbijaina end sedavõrd kokku võtta, et iga päev parema elukeskkonna nimel pingutada.
Kasutatud materjalid: Neste, Utrechti ülikool, Wired
Kaanepilt: Unsplash/Markus Spike
