Esmaspäev, 20. mai 2024
Ylle Rajasaar kirjutab teemal, millest autoteenindustes väga avalikult rääkida ei taheta, kuid küsimise peale tunnistatakse, et hooldusesse jõudva sõiduki puhul pole raske aru saada, kas tegu on naisele või mehele kuuluva neljarattalisega. Kas tõesti on naiste autod ligasemad või on see juhuste kokkusattumus või õel müüt!?

Nädal tagasi sain toimetuse berlinksi keemilisest puhastusest kätte. Nii puhas pole see auto olnud ostmisest saati, tolmuimejat nägi kirjade järgi “seiklusauto” viimati margiesinduses korralise hoolduse ajal.

Võtmeid ulatades vaatas puhastusspetsialist mulle sügavalt silma ja küsis vaikselt: “Kuidas!? Miks!?” Mul oli varasemast vastus valmis mõeldud: “Aga ma ju ütlesin, et toon s.takäia Kas see oli nii hull? Kõige hullem, mis olete teinud?” “Hõbemedal,” tõdes spetsialist. Alles hiljem nägin, et nad olid jätnud mulle armatuurile pooliku viineri, justkui vihjeks, et pane edasi. Või siis tunne piinlikkust ja hoia puhtust.

Vastus küsimusele “Kuidas?”

See on harjumus põigata pikemal teekonnal mõnda bensukasse ja haarata kaasa kohv. Võibolla paar pirukat, võileib, jäätis. Sõidu ajal söömine ja joomine on suhteliselt tricky värk, ikka loksub tilgake maha või kukub sai istme vahele. Rasvased paberid kuhjuvad uksetaskutesse, banaanikoor ununeb põrandale.

Esimene plekk istmel kutsub esile valuliku reaktsiooni ja lubaduse, et esimesel võimalusel puhastan auto ära – hea mees, kes lubabki. Viie minuti pärast on olukord rahunenud ja lubadus ununenud. Teine, kolmas, sajas plärakas panevad õlgu kehitama, auto ongi kasutamiseks ja eks meil ole see ju “kolhoosi värk” nagunii.

Meie kliimavöötmes on hõbehalli – tegelikult mistahes värvi – auto pesemine julm raha raiskamine. Kui sul ei ole just oma salvkaevu õuel, aga siis maksad pumba ja survepesuri kulutatud elektri eest ikkagi. Nuustiku ja ämbriga käsipesu on soooo kuuekümnendad. Okei, nullindad. Igatahes mõttetu pongestamine, eriti kui meil on mündipesulad, krooniküürlad ja jazz. Võimidagi. Korra poole aasta jooksul ikka raatsid maksta.

Vähemalt poole aastast tuleb kanda traktori rehvimustriga jalanõusid, et jäätunud tänavatel püsti/ellu jääda ja mitte mudasse uppuda.

Need jalanõud aga lohistavad iga kord ruumi – ka sõitjateruumi – sisenedes kaasa kilogrammi või rohkem saasta. Ja sulas.tta, kui mõni koerajunn talla alla kitib. Nõmmel elades oli haisev kleeps meil pea igapäevane kaaslane, sest külahull tavatses oma hiigelpeni meie aiavärava taga situtada.

Uude koju kolides tulid ajaga porimattidesse ladestunud koeras.tt ja linnamuda kaasa, sest kellel see kappide vedimise ja veesüsteemi äpardustega rahmeldamise kõrval meeles on autot puhastada!?

Vastus küsimusele “Miks?”

Kui tütar enam ilma aluslinata autosse istuda ei tahtnud ning lakkamatult nurises haisu ja räpasuse üle, siis ei jäänud muud üle, kui pidin lubama, et viin auto keemilisse. Kortermajas on tolmuimejaga puhastamine tehtav, aga ebamugav, sest elekter tuleb vedada isiklikust pistikust. Igasugu vahtude ja nuustikutega nuselemine on ka võimalik, aga siis tekib küsimus, kust saada uhtumiseks vett – ja see tuleks jällegi toast vedada, lohvikute asukoht on paraku tänaseni teadmata. Võibolla järgmises kolimiskastis.

Seega, keemiline puhastus, siit me tuleme. Mis saab olla lihtsam, kui guugeldada, et valida lähim teenindus!? Ärge kujutage ette. Elame küll kiviviske kaugusel linnaservast, kõige kiiremini arenevas vallas, aga siin pole ei ujulat ega õmblustöökoda, autopesulast rääkimata.

Talvine rehvivahetuski käis läbi ussi emmi, sest järjekorra lõpp ulatus nähtavate kohtade puhul Paide ristini ja alles valla FB kogukonnalehel häda kuulutades sain tuttava kaudu pihta ühele “eriti nurgatagusele, aga väga toredale” rehvivahetusele.

Tore ja kvaliteetne see ongi, aga “nurgatagune” oli julm vähendamine – tegu on mööda kõrvalteid seitsmest väravast ja kahest laohoonest läbi mineva salarajaga. Umbes nädala pärast kui Kairo Kiitsak on kinnitanud, et nüüd kevad tuleb ja jääb, on vaja sama keerutus ette võtta, et berlinks suveks valmis seada. Õudselt loodan, et mul on meeles (või Waze`i ajaloos), kuhu ma oma suverehvid hoiule jätsin.

Ühesõnaga, keemilist puhastust tuleb otsida mujalt. Tallinnast. Guugeldame lähimat. Okei, ma pole miljokas. Ikka ei ole. Kolmas koht: oot, kas te olete omavahel kokku leppinud, et keemiline puhastus maksabki miljoni!? Selle raha eest olen ma (vist) nõus ise mökerdama. Või pigem sõidan s.takäiaga edasi.

Nime poolest autoajakirjanik ja tegev Acceleristas, seega läheb pagarilaps nüüd saiajahile. Peatoimetaja, aita hädast – ja peatoimetaja aitab, sest tema vastutada olevad sõiduvahendid on alati puhtad.

Edasine on ajalugu. Konkreetses teeninduses sain firmalt räpakoti hõbemedali, pool viinerit ja lohutuskõne, et naiste autod ongi mustemad.

See pole esimene kord kui keegi julgeb nii otse välja öelda, viimati leidus julge teeninduse juhataja pereklubi üritusel Keilas, kus ma kaasaegsetest autodest kõnelemas käisin: mees tõusis püsti ja ütles, et kõige suurem probleem uute (naiste sõita olevate) autode puhul on nende puhtus, õigemini selle puudumine.

Varasemalt olen ise teenindustes inimesi torkinud ja küsinud, kuidas selle asjaga siis on. Kergema pitsitamise ja julgustamise tulemusena räägivad nad välja ka. Sestap kui uskuda mu enda mitte mingile teaduspõhisusele või tõepärasusele pretendeerivat aastaid väldanud ja eri riikide esindusi hõlmanud küsitlust, pole mul mingitki lootust olla ainukene räpakott-naisautojuht kontinendil. Meid on palju.

Üks asi on sõitjateruumi puhtus, teine auto hooldamine – selles osas on naised väidetavalt samuti laisemad ja ehk isegi hoolimatumad. Mis te õiendate, sõidab ju!? “Tõelised asjatundjad” ehk mehed, kes enda arust kõike teavad, tavatsevad kasutatud autode ostu puhul välja tuua suurimaid riske: taksod, rendiautod, naiste autod – neist tuleb ringiga mööda käia.

Uuringud kinnitavad

Oletame, et naised ongi autosid pidades meestest räpasemad – kui nii, siis selle kohta peaks leidma usutavat materjali – maailmas on uuritud igasugu kummalisi asju ning auto koristamise sageduse soolised erinevused kõlab ju täitsa tõsiseltvõetavana! Seda on tõepoolest uuritud ja jõutud järelduseni, et prouad on räpase(ma)d.

Esimene: Saksamaa keskkonnainstituut uuris ja jõudis järeldusele, et naiste autodes leidub meeste sõidukite sõitjateruumidega võrreldes 20% (viiendik!!!) rohkem tolmu ja prügi. Põhjendusena tuuakse naisjuhtide ihalus mugavuse järele.

Rohkem mugavust (süüa, juua, kosmeetikat!?) ja vähem tähelepanu välisele puhtusele!? Kõlab arhetüüpselt, toob meelde õelad ütlused “mida väiksem naine, seda suurem auto” (prügi ei paista välja) ja “geelküüntega ei saagi ju paberit maast üles võtta”.

Teine: Ajakiri Motorworld viis läbi küsitluse, milles uuriti autode korrapärast hooldust ja puhtust. Tulemused näitasid, et naised olid vähem tõenäoliselt regulaarsed autopesijad võrreldes meestega. See võib tuleneda ajapuudusest või prioriteetide erinevustest.

Ahah. Millised need prioriteedid täpselt on, keegi ei ütle. Nagu ei selgitata ka, miks just naisi krooniline aja ja isikliku ruumi nappus vaevab. Üks järgmistest uuringutest vastab sellele küsimusele.

Kolmas: Northwesterni ülikooli teadlased korraldasid uuringu, et mõõta sõidukiirust ja sõidustiili seost autode puhtusega. Üllatuslikult leiti, et naised sõidavad tihtipeale aeglasemalt ning lühemaid vahemaid ning see võib suurendada tolmu ja mustuse kogunemist autodesse

(!?) Keegi võiks selgitada lähemalt, kuidas sõidu pikkus ja sõidukiirus on korrelatsioonis mustuse tekkimisega autosse.

Neljas: Ühendriikide kodu-ja perekonnaelu keskus korraldas uuringu, mis keskendus kodustele harjumustele ja perekondlikele kohustustele. Selgus, et naised, kelle peal on enamus kodutöödest, kalduvad auto puhtust tagaplaanile jätma, erinevalt meestest, kelle jaoks väline esinduslikkus on olulisem.

Tundub usutavana olukorras, kus pead pidevalt argipäeva majandama. Auto on üsna väheoluline detail, sest normaalses kodus asub see õues, ei nõua süüa, õlut ja seksi, ei jonni ega s.tu end täis – autoga tegelema ei pea!

Viies: Saksamaa ülikooli psühholoogia õppetooli teadlased uurisid seost isiksuse tüüpide ning auto puhtuse vahel. Leiti, et kõrgemate nõudmistega ja perfektsionismile kalduvad naised on vähem rahul oma sõidukite puhtusega, kuna neil on rangemad standardid.

Ahoi, pussakad ja räpakotid! Teie standardid siinses elus on ilmselgelt liiga madalad. Või siis olete hoopiski sõnakuulmatud ega reageeri abikaasa pidevale vingumisele “su auto on nii must, ise oled ka räpane.” Sõida siis ühistranspordiga, vinguviiul! Või käi jala. Koristan oma autot täpselt siis, kui mul selleks aega on.

Uuringud kinnitavad vastupidist

Hea ajakirjandus olla tasakaalustatud: kui on olemas uuringuid, mis on jõudnud tulemuseni, et daamide autod on ligasemad kui meeste omad, siis nii tundliku teema puhul peaks olema ka selliseid uuringuid, mis näitavad vastupidist. Üsna kerge vaevaga leidsin ka viis naisi kui puhtusearmastajaid presenteerivat tööd.

Esimene: Car Care Council uuris, kui erinev on auto pesemise harjumus meeste – naiste puhul ning selgus, et naised pesid autosid sagedamini kui mehed ning tegid seda põhjalikumalt, kulutades ka rohkem aega sõiduki pesule.

Teine: University College London`i teadlased uurisid seoseid sõidustiili ja auto hooldamise vahel ja avastasid, et naisjuhid, kes üldjuhul sõidavad ettevaatlikumalt ja säästlikumalt kalduvad ka oma autot tihemini pesema ja puhastama võrreldes meestega, kelle sõiduviis on agressiivsem.

Kolmas: Oxfordi ülikooli teadlased viisid läbi psühholoogilise uurimuse, millest selgus, et perfektsionismile kalduvad naised kulutavad auto hooldamisele ja puhastamisele rohkem aega võrreldes meestega. Ühtlasi on nad rohkem keskendunud detailidele ja täiuslikkusele.

Neljas: USA värvipsühholoogia uurimiskeskus keskendus pesemise sageduse seostele auto värviga. Leiti, et mida heledam auto, seda tihedamalt autopesulas käiakse, seevastu tumedamat värvi autosid liiga sageli ei pesta. Niisiis valge autoga sõitvad naised pesid oma neljarattalist rohkem kui punasega ringi vuravad.

Viies: Society for Automotive Engineers uuris sotsiaalsete normide mõju autohooldusele. Avastati, et naistel võib olla suurem ühiskondlik surve hoida oma sõiduvahendid puhtamad ja hooldatud.

Kokkuvõtteks: ma siiski olen tipp-räpakott

Vaadates pihta neile uuringutele, millest siin artiklis juttu on, tuleb natuke rumala tunne peale – kuidas asjad ikkagi päriselt on!?

Vähemalt ühes on sakslased ja ühendkuningriiklased ühel nõul: mida nõudlikum naisterahvas, seda liipsitum sõiduauto. Soccer mom-id on ilmselgelt ametis alanejate sugulaste kantseldamise, koristamise, kokkamise ja saja muu argiaskeldusega ning auto on nende jaoks vaid sõiduvahend teel koolist trenni ja toidupoodi.

Ülejäänu näeb välja nagu kuutõbiste kokkutulek, kus küsimused on püstitatud arhetüüpidest lähtuvalt, tulem aga on muditud vormi, mis põhineb eeldustel ja tõekspidamistel.

Kui meie teeninduste töötajad kurdavad, et naiste autod on räpasemad ja kehvemini hooldatud, siis ju see nii tõesti on. Aga miks!? Sest ühiskonnas on tänaseni juurdunud arusaam, et auto on meeste värk. Kui sul meest ei ole, siis otsid sa töömehe ja maksad talle selle eest, et ta hooldaks ja puhastaks. Keemilisse viies näebki su sõiduvahend välja nagu korralik s.takäi, sest muidu sa seda ju keemilisse ei viiks – selle koha pealt julgen küll naiste eest kõneleda ning öelda, et me tegeleme asjaga siis kui vaja on, mitte ennetavalt või oma lõbuks (kui me just ei juhtu olema autohullud).

Mis minu vabandus on? Protest. Ma tean, et räpane auto pole kuskilt otsast tore, aga ma pole ühtegi korralist hooldust üle lasknud ning pigem olen isegi rohkem õli vahetama voorinud kui käsiraamat ette näeb. Keemilist ei võtnud ma põhimõtteliselt enne ette kui olin oma nn eelmise elu endast maha raputanud nagu märg koer – ma ei ole ropp ja räpane ja minu kasutuses oleva auto puhtus või mustus ei anna õigust järeldada, kui puhas või kasimata on mu kodu või karvane ma ise.

Ma protestisin siiani ja vastustan ka edaspidi vinguvat kõneviisi, sildistamist, üldistamist, hinnangute andmist ja emotsionaalset vägivalda. Ma ei tolereeri ja soovitan sama teha kõigil teistel, soost sõltumata. Kui sulle mu auto ei meeldi, sõida bussiga või käi jala ning hangi omale elu, mis ka elu on. Või siis mitte. Minu sõiduvahend on nüüd sama puhas kui mu südametunnistus ja sel pole mitte mingit pistmist autovärvi või supi maitsega.

Kaanepilt: Ylle Rajasaar

blank

Ylle on teinud teadus-, haridus- ja keskkonnateemalisi telesaateid ning töötanud vabakutselise (kirjutava) ajakirjanikuna. Alates 2015 WWCOTY rahvusvahelise kohtunikekogu liige. 2015. aastal pälvis Ylle riiklikult tunnustatud teaduse populariseerija auhinna. Acceleristas vastutab Ylle lehe väljaandmise eest ning kirjutab aeg-ajalt talle omase otsekohesusega

KOMMENTEERI SIIN