Eile sain ma tunda tõelist liiklusraevu, mis oleks võinud (eba)soodsa võimaluse tekkimisel õnnetult lõppeda. See liiklusraev tabas mind ennast ja see, kelle peale ma vihastasin, oli hallis universaalkerega Audis naisterahvas.
Olgu öeldud, et mind ei ole tegelikult väga lihtne tõeliselt vihaseks ajada. Selleks läheb vaja erakordset rumalust või teistega mittearvestamist. Võimalik, et ka see naisterahvas on muidu eraelus täiesti normaalne inimene, lihtsalt autorooli tal minu silmis asja eriti ei ole. Mis ta siis tegi, et nii austava hinnangu ära teenis? Vastus väga lihtne – vana hea pikivahe.
Võiks ju mõelda, et kas pikivahe pärast tasub niimoodi vihastada. Ma mõtlesin sellele isegi. Mõne jaoks kindlasti ei tasu, aga mina ei ole selles osas mõni. Eeskätt põhjusel, et see on ohtlik, mistõttu selle üle tuleb jaurata, kuni probleem laheneb.
Kui inimene sõidab asulavälisel teel nii, et ma salongipeeglist ta auto esiotsa ei näe, sest see on nii lähedal, siis see on faking liiga lähedal! Kes mõtleb, et ma venisin suvaliselt keset teed ja proua tahtis lihtsalt mööda sõita, mõelgu uuesti, sest ma ei tee seda.
Kuidas ta sinna siis sai, kui ma ei veninud? Ta keeras kohe minu järel kodukandi külavaheteelt välja, ja esimese asjana, kui ma ta hammastega enda tagatiivast leidsin ja tuvastasin, et ta ise tekkinud olukorda ei korrigeeri ega mööda minna ei taha, tegin seda, mida sellistel juhtudel alati teen – andsin korralikult gaasi.
See aitas, aga kahjuks vaid seni, kuni ma Eesti vabariigis kehtiva seadusandluse hirmus ja eesliiklejatele järele jõudes kiiruse legaalsetesse piiridesse lasin (jah), Audi diisel oma veidi üle 100 kW kokku korjas, mulle väikese viivitusega järele jõudis ja kenasti samas vaimus jätkas.
Kui ta pärast korduvat piduritulede näitamist samuti teist nägugi ei teinud, hakkasin mõtlema, mis juhtuks, kui peaksin mingil põhjusel järsult pidurdama. Need mõtted ei meeldinud mulle.
Õnneks läks tee lõpuks korraks kaherealiseks, VAG grupi toodang võttis aeglaselt, aga kindlalt selle, mis õigusega temale kuulus, ja võitis tervelt ühe autopikkuse.
Mõnda aega sain ma jälgida, kuidas proua järgmise auto stangest ongstömi kaugusel sõidab. Lisaks võimaldas see mul näha tagaistmel turvahälli…
Paraku jätkus meie tee veel mõnda aega ühiselt ja liiklusel on varuks omad viperused, mille koosmõjul leidsin linna jõudes end jälle Audimemme eest.
Sittagi polnud muutunud. Ja selle tulemusel hakkasin tõsimeeli kaaluma mõne soodsa punase fooritule taga autost väljaastumist, et esitada viisakas ja hillitsetud küsimus “A sa pikivahest ka muidu kuulnud oled vä?”
Sellist soodsat foorituld aga ei tulnud, mis tagantjärele mõeldes ja teades, kui jõuliselt ja kiiresti sellised olukorrad eskaleeruvad, on ilmselt pigem hea.
Aga päris vait olla ja vaikselt ära kannatada, kui keegi mingi jamaga tegeleb, ei ole mu loomuses ja õnneks saan ma oma ängi kirja panna.
Ma saan aru, kui sõidetakse natuke aega veidi liiga lähedal. Ikka juhtub ja kellel meist need silmad ikka meetri täpsusega mõõdavad.
Aga eile nähtud juhi puhul oli sarnaselt paljudele tegemist sõidustiiliga – ta tegi seda olenemata sellest, kas kahe kilomeetri pärast oli vaja mööda pressida või mitte.
Ta ei otsinud võimalust, kuidas kiiremini edasi liikuda ja teistest mööda saada. Ta lihtsalt sõitiski kogu aeg eesliikujale väga lähedal.
Kuidas saab võimalik olla, et ikka veel osalevad liikluses inimesed, kellel on enda ja teiste ohutusest nii ükskõik? Sest kui mingi piirini on tihedalt sabassõitmine lihtsalt tüütu, on sellestsamast piirist alates see ka äärmiselt ohtlik.
Seega kui te ise või mõni teie lähedane viljeleb autoroolis sarnast “stiili”, on jutt lühike. Lõpetage ära! Te ei tea ette, millal võib tekkida ootamatu vajadus pidurdada, ja kui mu tagaistmel sõitev alaneja sugulane mõne sellise isiku võimetuse pärast pikivahet hoida viga saab, siis ma panen kellegi hambad kõnnitee äärele. Hea küll, see oli liialdus… võib-olla. Sest ilusast jutust mõni ilmselgelt aru ei saa ja mängu tuleb liiklusraev.
Kontrolli oma teadmisi liiklemisest maanteeameti e-eksami keskkonnas
Pildid: Maarja Vau, Ylle Rajasaar
Autosõidu ABC: kuidas ära tunda ja vältida liiklusraevu ja rooliviha
Praegu on elu nii ogaraks läinud, et ega eriti kedagi provotseerida maksagi. Igasugused kurikamehed, bemmimehed, kirvemehed jt maniakid liikvel. Palju maha ei jää saatesarjast “Võimalik ainult Venemaal.” Seal läks üks kodanik Makarovi püstoliga olukorda lahendama ja teisest autost torgati AK automaat vastu:-P
Olen sellistele aeg-ajal piduripedaalile vajutades st stopptuledega märku andnud. Tavaliselt nad ei mõista seda ikkagi. Head lahendust ei ole, niisama ilma põhjuseta pidurit vajutades võid ka ise süüdi jääda. St sõltub Su esindaja osavusest, kuidas suudab kohut veenda. Aja- ja närvikulu peale selle. Mõne vana Volvo-rondiga vast võiks isegi jännata.
Igasuguseid hulle on. Mind häirivad muutliku kiirusega (85-60-75-60-80) tee keskel sõitjad, venijad, kes hakkavad möödasõitu takistama gaasi lisamisega (hullu “kihutajat” on vaja õpetada!), kõrvalteelt peateele ettekeerajad ja venima jääjad. Issanda loomaaed on kirju!
Kas see AudiMemm oli Pärnu Lihula kandis? Eelmine suvi oli mul sama häda. Üks A6 võtis tihedalt sappa ja mööda ei läinud. 2x kiirendasin kuni Poolas kiirteedel lubatud kiiruseni, audimemm tihedalt kannul. Siis, jälgides rohkem peeglit kui esiklaasi, pidurdasin sujuvalt 20 km/h. Ikka ei läinud mööda. Lõpuks pidurdasin nulli, siis läks mööda ja kinkis mulle eriti imestunud pilgu oma pikkade-lohakalt-kleebitud-ripsmete vahelt. Hakkasin normaalselt edasi liikuma ja oh näe imet, audimemm liikus edasi 90 -100 kiirusega. Ma lihtsalt ei saaaaa aru, kas on omal ajal füüsika tunnist poppi tehtud, või oli ta mingis joobes. Terve mõistusega mingit seost sellel käitumis viisil igal juhul ei olnud. Jah, olin muidugi ise ka loll, et sellisel kiirusel eest ära sõitsin, aga ausalt öeldes: mul oli hirm oma ja pere turvalisuse pärast.
ei olnud Lihula kandis. aga ega neid on igal pool, ja ise aru ei saa, et midagi valesti teeks.
See on nüüd see koht, kus ma ütlen, et tehke minu sõnade ja mitte minu tegude järgi. Ehk siis: ärge kunagi nii tehke!
Mõned head aastad tagasi, kui mul oli normaalne, mitteautomaatne käsipidur, sai taoliste sumpanuusutajatega tehtud nii, et sidur ja ettevaatlikult-rahulikult käsipidurit, ise kogu aeg tahavaate peeglit passides. Inimesed said automaagiliselt aru pikivahe olulisusest.