Lugeja, kes sai hiljaaegu kiiruskaameralt hoiatustrahvi, küsib hämmeldunult, miks pealtnäha tähtsusetu rikkumise peab minema jaoskonda tunnistusi andma? PPA liiklusmenetlustalituse juht Alar Karu toob asjasse selgust.
Mõni aeg tagasi juhtus ühe meie lugejaga lugu, milles pole pealtnäha miskit erilist: ta ületas Tallinn-Tartu teel kiirust ja sai kiiruskaameralt “laksu kätte”. Seekord automaatset trahviteadet aga ei tulnud, helistati hoopiski PPA-st ja kutsuti kiiruseületaja vestlusele.
“Lugu on seda kummalisem, et selle sama kiiruskaamera käest olen varem ka korra trahvi saanud sama auto roolis olles ning tookord sain lihtsalt teatise, mille ära maksin,” lisab mees kirjas toimetusele.
PPA liiklusmenetlustalituse juht Alar Karu, kes meie päringule vastas, kinnitab, et kiiruskaamerate, ametlikus keeles automaatsete kiirusmõõtesüsteemide poolt fikseeritud juhtumite menetlemise protsessis ei ole sisulisi muutusi:
“Üldiselt automaatne kiirusmõõtesüsteem fikseerib kiiruse ületamise, juhtum liigub menetlusprogrammi, kus seda kontrollitakse, koostatakse ja allkirjastatakse trahviteade ning edastatakse trahviteate adressaadile.”
Karu lisab, et erinevad täiendavad asjaolud võivad tingida olukorra, kus fikseeritud kiiruseületamise juhtumit pole võimalik menetleda kirjalikus hoiatamismenetluses.
“Sellistel juhtudel esinevad üldisest menetlusprotsessist erisused. Näitena saab tuua juhtumid, milliste puhul trahviteade kaebusega vaidlustatakse või rikkumised, kus kiiruseületamine on suurem, kui hoiatustrahvi määr kirjalikus hoiatamismenetluses või muud andmeprobleemidega seotud juhtumid,” selgitab Alar Karu.
Hoiatustrahv lõpetatakse ja alustatakse asjaolude täiendavaks selgitamiseks väärteomenetlust juhul kui autot juhtinu esitab vaide. “Sel juhul on tavapärane, et inimene kutsutakse politseisse täiendavaid selgitusi andma.”
2021. aastal saadeti territoriaalsetesse politseijaoskondadesse menetlemiseks ligi 700 juhtumit, mis teeb 0,2 protsenti kõigist menetletud juhtumitest.
Hoiatustrahvi saajate hulk ei vähene
Automaatsete kiirusmõõtesüsteemide poolt fikseeritud juhtumite, ja nende alusel koostatud trahviteadete arv on viimaste aastate võrdluses jätkuvalt tõusujoones.
2021. aastal koostati automaatsete kiirusmõõtjatega üle 301 000 trahviteate, 2020. aastal oli neid 204 000 ja 2019. aastal 139 000. Veel aasta enne “vaid” 113 000.
Osa kasvavatest numbritest saab kirjutada lisandunud kiiruskaamerate ja mobiilsete kiiruskaamerate arvele ja ka pandeemia mängis oma rolli – esialgu kukkus liiklussagedus üldiste sundseisakute ajal kõvasti. Kui kõrvuti panna 2021 ja 2018, paistab selgelt silma jõhker hüpe üles, mida ei saa seletada ei ühe ega teisega.
PPA töörühm on korduvalt juhtinud tähelepanu asjaolule, et kiiruskaamerad on justkui omaette maailm ja neilt saadud “laksud” ei kajastu sõidukijuhi rikkumiste registris.
Lubatud sõidukiiruse ületamine on väga levinud rikkumine ning juhtide korralekutsumiseks on välja töötatud, ja ka edukalt kasutusele võetud mitmeid uuenduslikke meetmeid. Üks tuntumaid on rahunemispeatus.
Rahakott saab kõvema põntsu
Selle aasta 1. märtsist jõustus seadusemuudatus, mis automaatsete kiirustrahvide määrasid korrigeeris: seni kehtinud trahvimäärad tõusid tuntavalt.
Elatustaseme ja keskmise palga tõus, inflatsioon – mõistetav – iseasi, kas kiiruskaamerate automaattrahvid liiklust ohutumaks või kiirustajaid vähemaks võtavad (nende mõju ei ole siiani põhjalikult uuritud).
2019. aastal uuriti kaamerate kohalolu mõju liiklusohutusele ja loeti see piisavaks. 13% liiklusavariide langust kaamerate piirkonnas peaks ju olema hea näitaja!? Seda muidugi juhul kui sisse on arvestatud liiklussagedus, ja trahvide üldise hulga kasv.
Meie lugeja eksimus oli 8 km/h “ülehelikiirust”. Alar Karu PPA liiklusmenetlustalituse juht teeb meile “puust ja punaseks” kuidas mõjutustrahvi määr kujuneb:
“Kõik automaatsete kiirusmõõtesüsteemide poolt fikseeritud analoogsed juhtumid (70 km/h alas 78 km/h) on reeglina automaatselt kirjalikus automaatmenetluses. Hoiatustrahvi suurus sõltub sellest, kas see 78 km/h on mõõdetud kiirus või juba korrigeeritud kiirus.”
Esimesel juhul lahutatakse sõiduki mõõdetud kiirusest laiendmääramatus (≤100 km/h, 4 km/h) ning saadakse korrigeeritud kiirus: liiklusseadusest tulenevalt määratakse suurima lubatud sõidukiiruse ületamisel trahv, kus penaltisumma eurodes saadakse lubatud sõidukiirust ületanud kilomeetrite arvu korrutamisel arvuga 5.
Kirjalikus hoiatamismenetluses koostatakse trahviteade alates 3 km/h kiiruseületamise juhtumites, seega minimaalne hoiatustrahv on summas 15 eurot.
78 km/h korrigeeritud kiiruse puhul määratakse hoiatustrahv 40€. Liiklusseaduse § 227 lg1 alusel on võimalik mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest kuni 20 km/h määrata trahv kuni 120€ e 30 trahviühiku (120 eurot) suuruses.
Kas sa tead, kelle autoga sa sõidad?
Tagasi algusesse: meie lugeja on vastutust võttev kodanik. Rikkus seadust, ja on valmis oma teo tagajärgede eest vastutama elik maksma trahvi. Seega ei saa “ülekuulamisele” kutsumist põhjendada vastustamisega.
Või siiski saab? Nüüd kus paar nädalat on juhtumist möödunud, uurisin, miks ikkagi jaoskonda kutsuti. Vastus oli lihtne: meie loo peategelane sõidab rendiautoga ning autot rentinud ettevõttes otsustas keegi vaidlustada kiiruskaamera trahvi.
Jookse poega, jõua, poega, heida jalga enese pärast, trahvi said sa lollpea pärast…
Kaanepilt: Ylle Tampere
