Kuna talv on muutumas harulduseks meie maal, siis enne suuremat lumesadu tuletatakse ikka ja jälle autojuhtidele meelde, et sõitma hakkamise eel tuleb auto lumest ja jääst korralikult puhtaks teha. Järgisin õpetussõnu ja harjasin tubli pool tundi testis olevat Subaru Foresteri puhtaks, aga päris lõpuni see ei õnnestunud. Mis sinu vabandus on, et sa oma autot lumest puhtaks ei tee?
Kolmapäeva, 26. veebruari hommikul hakkas Tallinnas lund sadama. Kella üheteistkümneks oli kontori aknalaudadele kogunenud kenake mütsak lund.
Vaatasin õues vaikselt lumme mattuvat Subaru Foresteri, mis meil parasjagu testida on, ja ehkki see oleks just ja just “lumeauto” oma sümmeetrilise nelikveo ja kõrge kliirensiga, otsustasin, et kesklinna ma rüselema ei hakka.
Esiteks ei näinud ma sel mingit mõtet (parkimise mure ja ummikud!), teiseks… ma ei viitsinud lihtsalt lumeharja kätte võtta, sest tunnikese pärast olnuks (kesklinnas) auto jälle lume all. Tellisin elektrilise äpitakso.
Mul vedas, kõik need kolm linnasõitu sain elektrikatega tehtud, juhtidel hea meel paari lisaeuro eest, mul hea meel, et lihast ei pidanud iga natukese aja tagant vaevama.
Neljapäeva hommikuks oli lund nii palju, et osa puid aias kaeblesid: nullis ilm vajutab oksad lume raskuse all puruks ja see on nüüd see koht, kus ma natuke kahetsesin, et ei viitsinud siis, kui paar kraadi veel külma oli ja lumi kerge, autot puhtaks teha.
Lükkasin probleemsete ristmike pildistamist nii palju edasi kui sain, aga päris pimeda peale kah ei saa ju jääda. Seega, ma ei pääsenud: pool neli pärastlõunal ajasin end riidesse, võtsin natuke kannataja näoga lumeharja kätte ja kukkusin siblima.
Niipalju kui ulatab…
Tegin kõike nii, nagu õpetatud. Alguses auto vasak külg puhtaks, uksevahed hoolikalt lumevabaks, katuselt lumi alla, niipalju kui ulatab, et see ust avades laviinina autosse ei vajuks.
Olgu siis “niipalju kui ulatab”: mina olen 170 cm pikk. Subaru Forester on tehase andmetel 173 cm kõrge ja 181,5 cm lai.
Kui kolleeg Veli pikali lükata ja kõhuli üle katuse visata, siis jääks ta õige natuke ühelt ja teiselt poolt ripnema. Aga ma ei puhasta Veli lumest kunagi 173 cm kõrgusel vaid kui see peaks ette tulema, siis panen ta maha ja roogin ära.
“Niipalju kui ulatab” ei olnudki sel hetkel minu kõige suurem mure: Foresteril (nagu suurel osal moodsatel autodel) on automaatselt kokkulappavad küljepeeglid ning muidugi ei tulnud mul meelde enne sadu seda nuppu välja lülitada, kust peegleid vaigistada. Jama!
Seega enne, kui ma üldse starterinuppu näppima võisin hakata, tuli mul MÕLEMA küljepeegli KÕIKIDEST uuretest ka kõige pisem lumeräitsak välja sudida. Kümme minutit! Kümme paganama minutit uuristamist ja hirmu, et keeran ikka midagi pekki. Ja küll ma siis Uku käest alles saan…
Peeglid puhtad, kribisin igaks juhuks juhipoolse auto külje veelkord üle, näppisin uksetihendite vahelt jääkamakad ära ja avasin ukse. Klirinat oli ikka kuulda, arvasin, et need on mu kinnastesse jäätunud sõrmed, aga ei, sulanud ja siis jälle külmunud läbipaistev lumi kukkus lihtsalt auto alla kuivale õuekivile.
Lülitasin “Start” nuppu. Küljepeeglid avanesid, tehes sealjuures sellist häält nagu teeb vanaema kui ta riidekapi vahele kinni litsuda. Küljest õnneks midagi ei kukkunud ning peale esi-ja tagaklaasi soojenduse ning “Auto” kliimanupu sisse lülitamist hakkasid kõik klaasist pinnad kiiresti sulama. Super.
… klaasist panoraamkatus muidugi iseeneslikult lumest puhtaks ei saanud. Võta või redel. Järgnevad 28 minutit tegin tõsist akrobaatikat (lootuses, et ümberkaudsed ei märka midagi): hüppasin, hari käes üles, samal ajal “viuh” liigutust tehes.
Kakskümmend korda, sada korda… aga katuse keskelt ma lund ära lükkama ikka ei ulatanud. Ennastunustavalt, lumi põses ja põues autot harjates mõistsin, miks maasturitaolised autod mulle niiväga ei meeldi. Või noh, forekas meeldib vägagi (see on päris asi ka!), aga siis, kui sellega sõidab mu abikaasa. Või poeg. Või ma ise, juhul kui auto on juba soe ja mõnna.
Minu teema on pigem pisem: uutest lemmikutest Renault Clio, ka uus Nissan Juke (kui uue auto hais sealt välja aetud saab), Kia Ceed… Stinger. STI. WRX STI, see uus, mille tulekus kolleegid tuntud autoväljaannetest kahtlevad, ma aga usun ja tahan ja üldse. Sinine, Sinu mälestuseks, maailma serval on kohvik, kus kunagi kohtume taas…
Foreka tegin kokkuvõttes puhtaks “niipalju kui ulatab”. Katusele ei ulatanud. Auto oli vahepeal juba üles soojenenud ja klaasid puhtad. Katkusin väravad lahti ja sõitsin välja.
Ära kurat neid kojamehi puutu!
Forester on kui loodud lumelopas ja hangedes sõitmiseks. Roobastest, kus teised vaevaliselt ukerdasid, läksime meie läbi nagu nuga läbi või. Rahulikult, gaasi surumata.
Üleüldse olen märganud, et ma naudin kiirustamata sõitmist. Aga noh, eks ma olen vanemaks ka saanud. Mul polnud ju kuskile kiiret ka, sihtisin nõmeristmikke ja valisin pildistamiseks sobivat kohta.
Ja siis keeras mulle TTÜ juurest hooga bemm ette. Pidurdasin üsna järsult, napp sentimeeter jäi puudu, et see mulle eest sisse oleks küljega libisenud. Ei juhtunud muud kui et katuselt lahmatas inertsiga esiklaasile mütsak lund.
“Ära kurat neid kojamehi puutu,” karjatasin iseendale. Võtsin sinnasamma TTÜ parkla juurde taskusse, panin ohukad peale, läksin autost välja ja lükkasin lume maha. Kojameeste mootor jäi seekord sisse põletamata.
Peeglid puhtaks, ja ära kurat neid kojamehi puutu kui lumi katuselt klaasile sajab. Okei, “õpi iga päev midagi uut” või “õpi midagi vana päriselt ära”.
Tagumine sai peaaegu pihta
Üks vahejuhtum oli ka Kadaka teel, kus minu ees pidurdanud auto tekitas doominoefekti – kõik pidurdavad, noh. Kui uuesti liikvele läksime, siis lendas intertsiga foreka taha teele see osa lumest, mis “niipalju kui ulatab”-ei ulatanud.
Mul oli tagantpoolt tulija ees päris piinlik, sest see mütsak läks päris lähedalt. Õnneks mõikas ta hoida distantsi ja ei saanud pihta. Aga kui oleks tagumikus tiksunud, siis oleks valus võinud olla küll.
Hakkasin seepeale tähelepanelikumalt ümber vaatama: kehv lugu on, kui satud veoki taha. Kuna Eestis peaaegu et puuduvad korralikud estakaadid, kuhu ronides saaks veoki katuse puhtaks lükata, tulebki loota heale õnnele, et see jäälaam sind ei taba vaid kusagile maanteele maha lajatab.
Ainus võimalus oma nahka natukenegi päästa, on hoida korralikku pikivahet. Nii nagu hoidis juht, kelle masinale mina oma laiskusega pihta üritasin visata.
Linnakiirused on väikesed ja nii istutakse üksteisel julgelt tagumikus, sest mis ikka juhtuda saab, eks. Talvel eessõitja tagaorganis surkimine pole kuigi hea mõte: libedus (põrutad tagant sisse), lumi (saad pihta), muda (määrib esiklaasi), ja palju muid toredaid võimalusi oma elu ära rikkuda.
Kuule, mis on sinu vabandus!?
Tipptunni ajal lumesaju-järgsel päeval linnas sõites hakkasin märkama teisigi autosid, millel lumemüts nagu vahukoor katusel. Enamasti kõrged maasturilaadsed tooted: arusaadav, juht on tõenäoliselt kämbu nagu minagi ja redelid osteti öösel kõik ära.
Aga siis ka need pisemad – õppesõidumärgiga VW Polo, rohelise lehekesega Honda Civic… mis sinu vabandus on, et sa autot enne sõitmahakkamist lumest puhtaks ei teinud? Liigesepõletik? Nuhvliga ei ole hea kühveldada!?
Ära tee nalja, päriselt! See ei ole turvaline sõita nagu natuke näritud vastlakukkel! On igasuguseid võimalusi olukorda enda kasuks pöörata.
Esiteks, sa ei pea autoga sõitma. Tee nagu mina eile, käi jala, võta takso, sõida bussi või trammi või rongiga. Teiseks, osta endale auto, mille sa jaksad lumest puhtaks lükata. Minu vabandus on, et Forekas on testauto, mees on kodust ära ja ma ei ulata ja ei jaksa. Aga ma vähemalt proovisin. Sina pead ilmselt mänguasjapoodi minema.
Kolmandaks, kui sa muidu ei õpi, siis ükskord on see päev, kui su karma sind kätte saab: kriitilisel momendil vajub hang aknale, sa ei näe midagi ja… ongi käes. Miks sa arvad, et sinuga ei juhtu!? Minuga küll juhtus, kohe!
Ühesõnaga, said aru küll. Ma lähen nüüd aiaesist lumest puhtaks lükkama: see on majaomaniku kohustus. Muidu sa tuled homme ja kättemaksuks viskad ennast mu õue ette selili ja… ma tean küll. Mine parem mänguasjapoodi.
Pildid: Ylle Tampere
