26. septembri hommikul saavad Tallinna-Rapla teel need kiirust ületanud autojuhid, kel kehtivaid liiklusrikkumisi ei ole, valida rahatrahvi ja maharahunemise vahel: PPA katsetab esimest ideed kihutajaid korrale kutsuda. Aga mõtteid on veel.
Neljapäeval, 26. septembril mõõdab politsei hommikul Tallinna-Rapla teel kiirust ning need kiiruseületajad, kel kehtivaid liiklusrikkumisi ei ole, saavad valida rahatrahvi ning n-ö rahunemispeatuses ootamise vahel.
Valikut pakutakse kiiruseületajatele, kel varasemast kehtivaid liiklusrikkumisi ei ole. Autojuhtidele, kes valivad rahunemispeatuses ootamise, rahatrahvi ei määrata ning nad suunatakse tee kõrval asuvasse parklasse.
Kuni 20 km/h piirkiirust ületanud sõidukijuhtidel tuleb parklas oodata 45 minutit ja 21-40 km/h kiiruseületamise puhul 60 minutit.
PPA innovatsiooninõunik Elari Kasemets selgitas, et rahunemispeatuse katsetamine on osa liiklusinnovatsiooni projektist, mille eesmärk on leida uusi mõjusaid viise liiklusohutuse parandamiseks. Uuritakse, kuidas tajuvad kiiruseületajad rahatrahvi ja kuidas kaotatud aja mõju.
“Autojuhtidega tehtud intervjuudest teame, et osa inimesi peab vestlust politseinikuga ja menetlustoimingutele kulunud aega mõjusamaks sekkumiseks kui rahatrahvi,“ sedastas Kasemets.
Lisaks 26. septembri aktsioonile korraldab PPAi järgneva kahe nädala jooksul veel vähemalt ühe sarnase katse, kus kiiruseületajad saavad valida, kas neile määratakse rahatrahv või rahunevad 45-60 minutit teeääres maha parklas ning trahvi ei pea tasuma.
Aktsioonide põhjal saab selgeks, millise valiku kiiruseületajad teevad ning kuidas seda valikut põhjendavad. Eri sekkumisviiside mõju analüüsitakse ja otsitakse mõjusamaid lahendusi.
“Eesmärk on, et rikkujad päriselt oma käitumist muudaks, mitte ei teeks seda karistamise kartuses,“ lisas Kasemets.
Rahunemispeatus on vaid üks võimalus
PPA innovatsioonitiim on lisaks rahunemispeatusele välja töötanud veel terve rea ideid, kuidas kiiruseületajaid teisti kui trahvides korrale kutsuda.
Kes nüüd loodab, et siinkohal need kõik ära räägitud saavad, eksivad: see ei oleks kuidagi aus nende suhtes, kes suure töö on ära teinud ja rikuks pealegi kogu toreda üllatuse.
Maailmapraktikas on kihutajaid erinevate meetoditega vakku tagasi surutud: muuhulgas on politseinik seisnud relv vööl ja käed risti rinnal tee ääres. No ehmatab ikka ära küll. Mõelge või tee ääres seisvale politseimasinale – isegi see võtab sapsu veidi värisema, kuigi sõidad korralikult.
Aga laiast maailmast veel. Teele on pandud takistusi. Teeserva on laotud “pimedaid” kiiruskaameraid. Kohalik kogukond on aetud jalule ja piirangurikkujaid korrale kutsuma: saate aru küll, et sellest ei tulnud muud kui igavene verivaen naabrite vahel.
Ükski ülalnimetatutest ei ole PPA innovatsioonirühma tulevaste heade mõtete arsenalis. Kogukonna osalus on tähtis, aga see ei pea tähendama aktiivset sekkumist ja omakohut. Oluline on muuta suhtumist: kihutamine ei ole OK, sest see on ohtlik.
Kuidas paadunud rikkuja “korda teha”?
Reaalsus on karm: eri uuringutest selgub, et kõige suuremad kiiruseületajad on tihtipeale seadusega pahuksis ka muudes valdkondades.
Seega… neil ongi suva. Küürakat parandab ainult haud, ütleb vanasõna. PPA tahaks, et see parandus tuleks inimese eluajal. Sest nii on maailm parem paik.
Paradoksaalsel kombel mõjutab vahelejäämise risk korralikku liiklejat. Rikkujat trahv aga ei morjenda: see ei ole kuigi suur! Kas keerata vinti peale? Ei ole hea mõte, tuleb leida muid teid, on PPA innovatsioonitiimi seisukoht.
Aga rahvas arvab…
Kiiruseületamisel on karmid tagajärjed. Veel karmim on teadmine, et üldsus ei taju kihutamist probleemina: kui lugeda uuringu kokkuvõtet, selgub et “väike” (kuni 30 km/h!) ületamine on okei, sest kõik teevad seda.
Seega sadu kordi räägitud +10 km/h, mis päriselus on üks põhjusi, miks teedel juhtub raskete tagajärgedega (loe: vigastatud, surnud) liiklusõnnetusi, ja mida ometi suur osa juhte normaalseks peab, ei saagi tavateadvuse sfääridest välja, sest… kõik ju teevad!
Aga no hea seegi, et joodiklust üldsus ei tolereeri. Nutisõltuvuse osas nagu teame on nii, et teised teevad, see ei ole okei, ise teen, siis midagi ei juhtu.
Lisaks on levinud seisukoht, et meie teed on väga head, autod aga järjest paremad ning 90-110 km/h piirangud on puhas ahistamine. Kordades sagenenud kokkupõrked metsloomadega on aga lollide loomade süü…
Süvenege allpool toodud väidetesse ja nende absurdsusesse. Ning mõelge, kas te tahaksite sattuda olukorda, kus keegi sõidab teist +30km/h üle ja toob põhjenduseks, et püsis liiklusvoolus?
Päriselus seda muidugi enam küsida ei saagi…
Allikas ja slaidid: PPA innovatsioonitöörühm
