Mõne päeva jooksul on Eestis juhtunud kaks liiklusõnnetust, milles hukkus mootorrattur. Mootorrattasõidu instruktor Villem Freiman soovitab tsiklistidel iga hetk meeles pidada, et kaasliiklejate jaoks on nad nähtamatud. Kui juhtub õnnetus, on kannatajaks pooleks alati mootorrattur.
22. augusti öösel põrkasid Tallinnas, Pärnu maantee ja Vineeri tänava ristmikul kokku mootorratas ja tramm. Kokkupõrke järel tsikkel süttis, seda juhtinud 31-aastane mees hukkus sündmuskohal. Esialgsetel andmetel sõitis mootorrattur suurel kiirusel üle Pärnu maantee silla kesklinna poole ning põrkas kokku vasakpööret sooritanud trammiga. Tsiklist kasutas kiivrit ent tal puudus A-kategooria juhiluba.
[pullquote]Mootorrattur on kõikide teiste liiklejate jaoks alati nähtamatu. Mootorratturi ohutus ja ellujäämine sõltub tema soovist ja oskustest ette näha ohte ja teiste liiklejate võimalikke eksimusi.[/pullquote]
26. augusti varahommikul põrkasid Saaremaal Pahavalla külas kokku kaubik ja mootorratas. Kokkupõrke tagajärjel hukkus 25-aastane mootorratast juhtinud mees. Esialgsetel andmetel hakkas 71-aastane Citroen Berlingo juht tegema vasakpööret peateelt kõrvalteele, kuid keeras ette vastassuunas otse liikunud Honda mootorrattale. Mõlemad sõidukid paiskusid kokkupõrke tagajärjel kraavi. Tsiklist kasutas nõuetekohast turvavarustust.
Load.ee sõiduõpetaja Villem Freiman nendib, et põhjus, miks sellised rängad õnnetused juhtuvad, on fakt, et teised liiklejad lihtsalt ei märkagi mootorrattureid: “Vana hea soovitus: “märka mootorratturit” jääb ilmselt aktuaalseks aegade lõpuni. Mootorrattureid lihtsalt on autojuhtidel raske märgata ja selle faktiga tuleb leppida.”
KIIRUS TEEB NÄHTAMATUKS JA TAPAB
Äsja juhtunud liiklusõnnetuste uurimine alles käib, kuid esialgsetel andmetel võis mõlemal juhul ratturitele saatuslikuks saada just nimelt teisele juhile nähtamatuks jäämine: üle Pärnu maantee silla kihutanud rattur ning udusel hommikul mööda peateed kiirustanud tsiklist jäid teisel juhil tõenäoliselt kahe silma vahele.
Villem Freiman tuletab meelde, et üks põhjustest, miks täiesti kaine ja terve mõistusega autojuht ei suuda lähenevat mootorratast märgata, on mootorratta liikumiskiirus.
“Autojuhil on mootorratast niigi raske märgata selle võrdlemisi väikeste gabariitide tõttu. Mootorratas võib autojuhi jaoks jääda auto akna või ukseposti varju või märkamata lihtlabase tähelepanuvea tõttu. Ka mootorratturi rõivaste värvus võib olla halvasti märgatav.”
Mootorratturil tuleks arvestada, et isegi suurima lubatud sõidukiirusega liikudes, on oht märkamata jääda vägagi tõsine. Piirkiirust ületava mootorratturi lähenemiseks ei pruugi autojuht – eriti eakas autojuht – valmis olla.
Mootorratur peab suutma liigeldes ka teiste liiklejate võimalikke eksimusi ette näha. Strateegiline mõtlemine on mootorratturi sõiduohutuse pant.
ÜMBERPÕIGE VÕIB PÄÄSTA
Saaremaal juhtunud õnnetuse näitel: kui auto on juba ette keeranud, siis kas mootorratturil on üldse veel midagi ära teha?
Ettesõidu korral ei pruugigi head lahendust pakkuvaid valikuid olla. Inimese eeldatav reaktsiooniaeg selles olukorras on üks sekund. Sekundi jooksul läbib 90 km/h liikuv mootorratas 25 meetrit, ning määravaks saab kas pärast seda on veel aega ja ruumi, et olukord hästi lahendada.
Esimese valikuna sellises halvas olukorras soovitan ümberpõike sooritamist, kuna ettesõidu korral ei pruugi aga täielikuks peatumiseks enne takistust enam aega ja ruumi olla.
Ümberpõike läbiviimiseks tuleb mootorratturil leida vaba liikumisruum ning suunata ratas vastupööramist kasutades sinna, olgu selleks siis teeperv või isegi teeäärne põld.
Loomulikult võib põllul olla kive ja pinnase ebatasasusi, kuid täiskiirusel kokkupõrge eesoleva autoga lõpeb tõenäoliselt mootorratturi surmaga, põllulesõidu korral on lootust ellujäämisele ja heade olude korral isegi pääsemisele vigastusteta.
Vaba liikumisruumi puudumisel (piirded mõlemas teeservas ning ees takistus) või reaktsiooniga hilinemisel tuleb pidurdada maksimaalselt ning pidurdada tuleb lõpuni.
Kõige kiiremini peatub mootorratas pidurite ja maapinnaga kontaktis olevate rehvide abil. Olen kuulnud soovitusi mootorrattaga kokkupõrke vältimiseks täiskiirusel külili viskuda. Ma ei pea neid soovitusi mõistlikeks.
Mootorrattaga pidurdades tuleb kasutada õigeid sõiduvõtteid: põlved paaki, kehahoid ette, küünarnukid ja õlad vabaks, surve tagapiduripedaalile ning ühtlaselt progresseeruv heeblitõmme esipidurile. Eeltoodud on teooria, oskused peavad aga kajastuma praktikas.
TÄIENDÕPE ON ABIKS
Mida saab mootorrattur ära teha, et sellistes olukordades paremini toime tulla?
Õigete sõiduvõtete omandamine ja kinnistumine on pikk protsess. Õigeid sõiduvõtteid tuleb harjutada ja täiustada igal hooajal. Suurepärast võimalus pakub selleks näiteks igal aastal Haapsalu lähistel toimuv täiendkoolitus Motosurvival.
Mis on see sõiduohutuse A ja O, mida õpilased mootorratta sõidukoolist kaasa saavad?
Mootorrattur on kõikide teiste liiklejate jaoks alati nähtamatu. Mootorratturi ohutus ja ellujäämine sõltub tema soovist ja oskustest ette näha ohte ja teiste liiklejate võimalikke eksimusi.
Küsis: Uku Tampere. Kaanepilt: PPA
