Vladimir Niinimäki teeb tänavu kaasa erakordse reisi Tallinnast Casablancasse ja tagasi, olles osa toetustiimist, kes turvab Hello Aafrika rattureid. Vladimiri blogipostitused leiab rubriigi “Reis” “Hello Aafrika” alajaotusest. Vlad ise ütleb, et tema jaoks on seikluse nimi “Teekond maailma lõppu”.
Täna jätsime Alpid selja taha. Jään neist hiiglastest puudust tundma – need mäed on igavesti seotud ületamistega. Ma pole seal kunagi olnud “niisama”, puhkuse pärast. Alati on olnud lugu ületamisest. Need mäed on täis selliseid lugusid. Aastate jooksul on inimesed püüdnud neid vallutada, end ületada, leida uusi horisonte – ja nad on neid leidnud. Mina leidsin oma.
Minu jaoks ei ole Alpid magusad ja Instagrami-väärilised. Need on rasked massiivid, mis suudavad sinust viimase välja pigistada. Jätan nad mällu just sellistena.
Oleme taas tasasel maal. Lõuna-Prantsusmaa – see tähendab merd, palme ja kuumust. Sellisena kujutatakse seda ette kohe, kui neid paiku mainitakse. Siin tahaks sõita väikese punase kabrioletiga, päikeseprillid ees, ja hoida käest kinni sel inimesel, kes on su südamesse elama asunud.
Vahemeri tervitab meid tormiga. Pliivärvi pilved kallavad vihma ja soolalõhn täidab nina. Nagu polekski mingit seost ideaalpildiga kujutluses.
Võideldes oma veehirmuga, kõnnin mööda randa mere poole. Jalgade all on tuhanded kojad ja karbid, mis meenutavad neid, mis olid kunagi elutoas klaasuste taga. Vette läksin meetri kaugusele – kui pilk liikus kaugemale, kus läbipaistev meri muutub siniseks ja läheb üle tumesiniseks, hakkas mul veidi halb. Jään kaldale, oodates ülejäänud meeskonda ja meenutades, mis päeva jooksul plaanipäraselt toimus.
Minu tavaline hommikune auto laadimine võttis täna kolm tundi – esmalt tiirlesin linnas parkimiskohta otsides, et Powerpassi kaart hotellist kätte saada. Loomulikult ei olnud see sinna jõudnud – muidu oleks seiklus liiga lihtne olnud. Kuid hea uudis oli laadija leidmine, millel oli pangakaardi makseterminal. Lõpuks elegantne ja lihtne lahendus laadimiseks!
Võib-olla lihtsustab see minu edasist teekonda – laadisin Smoov rakenduse, kus sellesse võrku ühendatud laadimisjaamad võimaldavad kaardimakset. Tundub, et hakkan oma laadimisprobleemidega seotud ärevust tasapisi kontrollima. Vähemalt suhtun sellesse nüüd kergema südamega, sest siiani on hoolimata keerulistest olukordadest kõik hästi läinud.
Laagris olid täiesti läbimärjad ja väsinud kaaslased juba telgid üles pannud ja istusid suure katte all, lõunatades ja arutades möödunud päeva üle. Selle nädala jooksul, mis tundub olevat kestnud juba terve aasta, olen täielikult harjunud nende inimestega, kes olid mulle varem võõrad. Nad on saanud mulle lähedasteks inimesteks – tundub, et kogu päevade kaootilisuse juures on muutumatuks jäänud see, et iga hommik ja õhtu veedame koos aega. Hanno, üks jalgratturitest, jutustab loo, mis paneb laagris kõlama valju naeru. Oleme saanud nomaadideks, kes liiguvad iga päev 100-150 kilomeetrit lõuna poole.
Meie peatused on iga päev uues kohas. Need on peatused looduses, kämpingutes. Minu suhtumine kämpingutesse on alati olnud veidi skeptiline – kujutasin neid ette kui autoelamute parki, kus pensionärid loevad ajalehti ja midagi ei juhtu. Jah, selliseid kämpinguid on, kuid selle nädala jooksul olen jõudnud viibida ka sellistes, kus on basseinid, koostööruumid ja üldiselt meenutavad need pigem spaad.
Muidugi peatub kämpingutes ajalehti lugevaid pensionäre, kuid ka palju teisi rändajaid – alates tõsistest seiklejatest maastikukõlbulikes autoelamutes kuni jalgsi avastajateni. Hind peatumiseks kümnele inimesele varieerub nullist (ja see ei ole alati loodus, näiteks esimene öö Vahemere ääres oli kämpingus, kus tavaliste autode sissesõit oli tasuta) kuni 170 euroni, mis inimese kohta teeb väga soodsa hinna.
Kas mulle meeldib selline puhkuseviis – üldiselt jah. Kohad on alati väga ilusad, telgis elamine (või minu puhul – autos) lakkas olemast ebamugav pärast selle varustamist padja ja akendel olevate kardinatega. Tundub, et selle kuu jooksul suudan kirjutada oma seni kõige üksikasjalikuma ülevaate Škoda sõitjateruumist.
Fotod: Vladimir Niinimäki
