Esmaspäev, 15. juuli 2024
Vladimir Niinimäki teeb tänavu kaasa erakordse tripi Tallinnast Casablancasse ja tagasi, olles osa toetustiimist, kes turvab Hello Aafrika rattureid. Tänasest alates avaldame Acceleristas Vladimiri blogipostitusi. Need leiab rubriigi “Reis” “Hello Aafrika” alajaotusest.

This slideshow requires JavaScript.

Hello Aafrika pilte ja ratturite emotsioone saab jälgida nende Facebooki lehel . Accelerista IG stooridest näeb aga Vladimiri värskemaid muljeid.

Kuidas tunneb end kosmonaut, kes valmistub esimest korda oma elus avakosmosesse minekuks? Tema ajju on kindlasti talletunud kõik juhised ja treenimisse on investeeritud sadu tunde. Sellegipoolest on ta närvis.

Mina olen ka närvis, kuigi ma pole kaugelti kosmonaut. Pool aastat tagasi ütlesin “jah” kõige hullumeelsemale projektile, mis mind senini autotööstusega sidunud on. Sõita elektriautoga Tallinnast Casablancasse ja tagasi. “Casablanca on…” – “jah, see on Aafrikas,” vastab mulle Veli, Accelerista peatoimetaja. 13 000 km!

Ma ei mõelnud liiga kaua vastust, minu varasemad reisikogemused ütlesid, et see on parim lahendus kõigeks, ausalt öeldes. Viimastel aastatel olen kasutanud reisimist vastusena enamikule küsimustele – nii teraapiaks kui meelelahutuseks, maailma avastamiseks.

Kuid iga kord enne seda oli suurim küsimus autole, kas see suudab tehniliselt hakkama saada – kas tehnika peab vastu, kas see ei vea mind kuskil teel alt? Varem olen reisinud oma armastatud Alfa Romeo ning Mazda Miataga. Ja nendega pole kunagi probleeme olnud. Tangid ja sõidad edasi – kogu teadus.

“Skoda Enyaq, jah,” toob Veli mind tagasi reaalsusesse. Elektriline Škoda? Sõiduks Aafrikasse!? Pean olema hulluks läinud. Ja veel: “Mis? Millised jalgratturid? Ma olen koos Eesti jalgratturitega, kes sõidavad 3000 km Prantsusmaalt Marokosse?” – maailm on kindlasti hulluks läinud!

Kuid juba paari nädala pärast näen esimesi rendereid Enyaq IV 80x kleebistega, mille ma täiesti uuena Sko Motorsi salongist kätte saan.

Lisaks autole pean testima kogu Euroopa jaoks uut Škoda Powerpass laadimislahendust. Eestis pole seda rakendust seni olnud, seega oli “peaaegu Tesla” kogemuse saamine üsna huvitav.

Reisi lähenedes muutus ärevus tugevamaks. Tean elektriautodest üsna palju, olles paljusid neist testinud ja tuhandeid kilomeetreid sõitnud, kuid just teadmised nende kohta hirmutasid ja rahustasid mind samal ajal.

Need on lihtsad ja usaldusväärsed, seda olen ma avastanud. Ei ole keerulisemad kui teised autod. Laadimine pole ka probleem – võrk katab kogu Euroopa. Hirm on pigem selles kui usaldusväärne laadimisvõrk on ja mis saab väljaspool Euroopat.

Esimesed kolm päeva Eestist Itaaliasse

Esimesed kolm päeva on paras katsumus: mul tuleb jõuda tavalise auto tempos Krewacuoresse, külla Põhja-Itaalias, kus eelmisel suvel elasin. Sealt on jalgrattateekonna alguseni umbes 3-4 tundi sõitu.

Esimesel päeval sõidan 1000 km, teisel ja kolmandal veel 900 km. Reisipäevikus on vähe märkmeid, võin vaid öelda, et esimesel päeval oli suurim hirm laadimiskohtade leidmine, kuid neid oli tõesti palju. Sel teekonnal oli vaid üks mittetöötav laadija ning üks, millega oli ühenduse probleem. Õnneks töötab tugiteenus 24/7, kuid ma mäletan, kuidas seisin +46°C kraadi kuumuses Itaalias, püüdes oma Škodat “käivitada”.

Powerpassi streik

Mul poleks tulnud kõike seda otsida kui Powerpassi rakendus poleks esimesel reisipäeval kokku jooksnud – seni tõrgeteta töötanud rakendus korraldas endale kolmepäevase protesti, millest seda siiani üritab välja tuua kogu Škoda Eesti osakond, tootjatehas ja rakenduse arendajad.

Pean tunnistama – selles etapis oli tunne tõesti sarnane avakosmoses olemisega, kus ainus päästerõngas oli telefon ja ühendus Sko Motorsiga, mis selles mängus etendab suurepäraselt NASA rolli.

Mind köidab selle reisi romantiline hullumeelsus ja nõnda pole ka liiga pikalt vaja juhtumistel peatuda – küllap rakendus korda saadakse ühiste jõududega.

Hirm on suurem kui probleemid

Kohtun reisi neljandal päeval Hello Aafrika põhimeeskonnaga Mont Blanci lähedal ja näen kümneid väsinud, kuid põlevate silmadega inimesi.

Tundub, et ma pole ainus, kes on harjunud elama väljaspool oma mugavustsooni ja sellest naudingut saama. Meil tuleb läbida tuhandeid kilomeetreid, jõudes mitte ainult uutesse riikidesse, vaid ka uuele mandrile.

Olen selle reisi nimetanud “teekonnaks maailma lõppu”, kuna minu ülesanne on leida Maroko kõige viimane laadimisjaam, pärast mida lõpeb elektriautode territoorium.

Võibolla leian sealt midagi uut ka enda jaoks. Oluline õppetund tänaseks päevaks – hirm on palju suurem kui tegelikud probleemid.

blank

Endine kooliõpetaja, IT-ettevõtja ja autoentusiast. Armastab kõike, mis liigub, aga itaallastele on südames eriline koht. Unistus - teha ümbermaailmareis!

KOMMENTEERI SIIN