Vladimir Niinimäki teeb tänavu kaasa erakordse tripi Tallinnast Casablancasse ja tagasi, olles osa toetustiimist, kes turvab Hello Aafrika rattureid. Vladimiri blogipostitused leiab rubriigi “Reis” “Hello Aafrika” alajaotusest. Vlad ise ütleb, et tema jaoks on seikluse nimi “Teekond maailma lõppu”.
Hello Aafrika pilte ja ratturite emotsioone saab jälgida nende Facebooki lehel. Accelerista IG stooridest näeb aga Vladimiri värskemaid muljeid.
Öösel sadas vihma ja tundus, et see oli üks tugevamaid sadusid, mida olen eales kogenud. Võibolla on selle põhjuseks sama üleujutus, mis mind Põhja-Itaaliast saadik jälitab või siis on asi selles, et autos on vihma alati paremini kuulda.
Mäletan Norra reisi, kui sõitsin Fiat 500-ga kõige põhjapoolsemasse punkti, Nordkappi ja tagasi, ning ööbisin telgis. See oli vapustav kogemus – esimest korda nägin polaarpäeva, kord ärkasin üles, sest põhjapõdra kari tuli mu laagrit uurima, ja tagasiteel läks Fiat iroonilisel kombel katki.
Viies päev
Järgides eelnevalt kavandatud marsruuti, õnnestub mul siiski meeskonnast lahku minna – kuigi sõidame ühte marsruuti, on mägedes eksimine on üsna lihtne.
Sõnum messengeris – vajatakse abi. Kiirustan kiiresti määratud marsruudipunkti poole, õigustades naljakat nime Enyaq rakenduses Skoda – Tuletõrjeauto.
Serpentiinil tunnen, et pidurid kaotavad tõhusust – ma arvasin, et elektriauto pidureid on praktiliselt võimatu üle kuumutada. Eestis on pidurite ülekuumenemine väga keeruline – isegi Suurelt Munamäelt laskumine pole eriline või raske, kuid kui ühte kilomeetrisse mahub 100-130 meetri kõrguselt laskumine, on piduritel raske.
Juhtus õnnetus – Mairi-Liis, üks jalgratturitest, kukkus libedal teel. Kõik on korras, paar sinikat ja kriimustust, ta võib sõitu jätkata. Sel hetkel imetlen jälle ratturi vaimu tugevust – paar päeva varem on ka Šveitsis õnnetus olnud, kuid sõit jätkub.
Õhtule lähemal saan järgmise sõnumi – kaardilt maha visatud punkt ja lühike teade – “seekord on kindlasti abi vaja”. Eelmise kogemuse meenutamine paneb peas käima filmi, kuidas veel üks osaleja on raskes seisus.
Ere kaameravälk tõmbas mind reaalsusesse – sõitsin umbes 140 km/h maanteel, kus piirang oli 70 km/h. Noh, ma väga loodan, et prantslased ei vaevu seda trahvi Eestisse saatma.
Kohale jõudes näen suuremat osa meeskonnast – väsinud, kurnatud, kuid teine osa neist on puudu. “Kadusid metsas ära.”
Mida maanteerattad metsas tegid, jääb mulle mõistatuseks, kuid puudujate evakueerimine kogunemispunkti toimub palju rahulikumalt. Selgus, et põhjus ära eksimiseks oli lihtne – teed, mida mööda marsruut kulges, ei lubanud jalgratturitel liikuda ja tuligi improviseerida.
See päev tõi välja probleemid, mida oskasin kõige vähem oodata. Pigem arvasin, et üllatusi tuleb autolt, kuid see näitab end vaid parimast küljes ja me liigume kindlalt Casablanca suunas.
Kuues päev
Kuuendal päeval pidime jõudma kohta, mille nimi oli mulle täiesti tundmatu. See oli alpiküla nimega Valloire. Kuid just seal lõppes Tour de France’i neljas etapp.
Pidime tõusma 2000 meetri kõrgusele, ja kui autole tähendab see suuremat kütusekulu, siis jalgratturitele oli see tõeline väljakutse.
Peaaegu 30 kilomeetrit sõtkusid nad mäkke, väsimatult väntasid, samal ajal kui mina serpentiinidel loogeldes nautisin oma auto kõiki mugavusi, sealhulgas seljamassaaži.
Auto ei ole sportlik, kuid tänu madalale raskuskeskmele ja lõputule pöördemomendi varule sain tõusust suure naudingu. Selle eest maksin katki läinud šampoonipudeliga, kuid see oli seda väärt.
Jah, minu 1-tonnine Miata tõusis Stelvio passi nagu liblikas, jõudes mootorratturitega sammu pidada, siin aga oli palju rohkem inertsi, millega oli üsna meeldiv töötada. Ei, muidugi ei saa Škoda Enyaq mu valikuks nr 1 kui tahan sõita ringrajal, kuid emotsioone suudab see sellegipoolest tekitada.
Linna lähenedes muutusid teed peaaegu läbimatuks – turistid, pealtvaatajad, hooldusteenindus – kõik sõitsid samas suunas, mis meiegi. Ühel hetkel olid teed lihtsalt suletud ja edasi sai sõita ainult jalgrattaga. Lahendus tuli kiiresti pähe.
“Meil on üks varuratas” – milleks? mõtlesin ma. Täna leidsin sellele rakenduse. Jõudsin ajaloolise võidusõidu etapile võidusõidurattaga, surres tõusudel väsimusest oma rumalas roosas kiivris, teksapükstes, värvilistes sokkides ja Škoda kitsas spordijopes, mis ümber kõhu pingul.
Nägin välja nagu Mr. Bean, kes tuli Prantsusmaale ja ütleb kõikjal “Oui!”. See hetk ei olnud minu unistus, kuid laskumisel tundsin, miks inimesed annavad oma raha alla 10 kg kaaluvate rataste ostmiseks, miks sõidavad 3000 kilomeetrit, miks kannatavad, tõustes kümneid kilomeetreid serpentiinidel üles. Kogesin eufooriat, mida on võimatu sõnadesse panna. See oli parem kui miski, mida olen varem kogenud. See on parem kui seks.
P.S. See on nagu minna F1-le Ferrariga, arvatavasti.
