Vladimir Niinimäki teeb tänavu kaasa erakordse reisi Tallinnast Casablancasse ja tagasi, olles osa toetustiimist, kes turvab Hello Aafrika rattureid. Vladimiri blogipostitused leiab rubriigi “Reis” “Hello Aafrika” alajaotusest. Vlad ise ütleb, et tema jaoks on seikluse nimi “Teekond maailma lõppu”.
Väsimus ja stress. See on see, mida ma praegu tunnen. Reisimine on alati seotud otsimisega ja peaaegu alati stressiga. Mulle isegi meeldib see – iga päev uus väljakutse, uus probleem, millest sa kunagi ette ei tea. See stress õpetab suhtuma teistesse probleemidesse lihtsamalt. Kõik on tehtav, kui plaanis pole prokrastineerimist. Minu plaanis seda pole.
Hommik algas taas ühe laadimise looga. Ükski rakendus ei tahtnud prantsuse Alpides asuva laadimisjaamaga ühendust saada, nõudes mingit plastikkaarti, mida mul loomulikult pole. Andres, Sko Motorsi juht, pakub plaani B – kasutada teist Škoda Powerpassi kontot, kuid ka see keeldub töötamast. Tore. Skaneerin laadimisjaama QR-koodi ja see pakub mulle registreerimist 50 euro eest. Teist võimalust pole, registreerin end ja alustan laadimist. Õnneks see töötas.
Tahaksin rääkida kõige teravamast küsimusest, mis elektriautoga reisimisel tekib. Ma ei taha rääkida keskkonnamõjust, planeedi kasust ja muust – need on praegu täiesti teisejärgulised. Raha. See on see, mis võib reisijat huvitada.
Minu planeedile kahjulik mittehübriidne Mazda kulutab umbes 12-13 eurot 100 km kohta. Minu 100 km elektriga maksavad umbes 25 eurot. Hind, mida ma ise kunagi ei maksaks, kui ma just ei sõidaks V8 Mustangi või millegi sarnasega, kuid seal on hoopis teised emotsioonid. Praegu olen kindel, et elektriauto tuleb reisil väga kallis. Kuid küsimus on ka selles, kui tihti te reisite 13 000 km kaugusele ja mida teete ülejäänud aja – igapäevaelus on see endiselt väga kasulik.
Meie neljanda päeva marsruut on lühike, sõitsin vaid 80 km ja juba kell 15 peatusime laagris. See on suurepärane võimalus külastada ümberkaudseid linnu ja vaadata prantslaste igapäevaelu. Ja see sarnaneb postkaardile. Inimesed istuvad kohvikutes, loevad ajalehti, naeravad ja naudivad suve ja päikest.
Kus iganes ma peatusin, tõusis käsi automaatselt kaamera järele, kuid hiljem, pilte vaadates, muutus aina keerulisemaks määrata – kus on Gap ja kus on Briançon. Ja see on see, millest võib tõesti rõõmu tunda – uue maa atmosfääri sisse imamine, inimeste uurimine ja looduse nautimine.
Aga mul ei õnnestu seda teha. Järgmine, viies päev oli eelmise kordus: taas ütlesid minu rakendused “ei, härra, mitte täna” ja ühe rakenduse tehniline tugi ütles mulle otse – me ei saa teid aidata, kõike paremat. Kellelt tuleb abi – Andres ja tema meeskond Sko Motorsis.
Lisaks sellele, et esimene Eesti plastikkaart saadeti kiirpostiga Prantsusmaale ja ma loodan selle homme kätte saada, püüavad nad leppida kokku Prantsuse ja Hispaania Škodaga, et nad annaksid mulle kasutada nende Powerpassi. Hetkel, kui tunnen pimedat raevu süsteemi absoluutselt läbimõtlemata reisimisvõimaluste üle, kergitan nende ees mütsi. Tunnen nende tuge ja soovi probleemi võimalikult kiiresti lahendada. Erinevate trikkide ja abinõude toel jätkan oma teekonda.
Esimest korda tunnen, et see pole puhkus, vaid tõeline töö. Minu rutiin: ärgata, asjad kokku panna, vaadata ja töödelda osa pilte, jõuda laadimisjaama, laadida autot, juua kohvi, kirjutada oma märkmeid, leida teel jalgratturite meeskond, süüa, jõuda kogunemispunkti, kirjutada veel teksti ja lõpuks… hingata. Seni on see õnnestunud vaid korra. Alati läheb midagi valesti ja see pinge otsib väljapääsu.
Täna mõtlesin esimest korda tõsiselt, et ei tule toime. Teeservas seistes ei püüdnud ma isegi pisaraid tagasi hoida, sest olukord tundus lihtsalt absurdne. Ma liigun aeglasemalt kui jalgratturid, nemad jõuavad alati minust kiiremini laagrisse. Õhtul pole mul enam jõudu vestlusteks, sulgun oma nurka ja sirvin lihtsalt Facebooki või TikToki, toimuvasse süvenemata.
Kuues päev. Alustan märkmete kirjutamist baaris istudes. Marihuaana ja tubaka lõhn ja inimeste kära justkui äratasid mind. Oleme Monteux’s, väikeses linnas Lõuna-Prantsusmaal. Päevased maastikud on mulle mällu sööbinud. Tõusime jalgratturite jaoks kõige raskemasse mäkke, Mont Ventoux’sse, kõrgusega 1910 m. Pööre pöörde järel vaheldusid metsad lavendlipõldudega ja seejärel muutusid täiesti teiseks maailmaks, justkui oleks tükk Kuud maapinnale jäetud – selline oli tõus.
Sajad jalgratturid püüavad tippu vallutada, igaüks järgib oma eesmärki ja missiooni. Järjekordne ületamine – paljude jaoks on see mägi nagu Meka, ja nähes, kuidas väsinud jalgratturid tee ääres lebavad, pakun neile vett ja abi. Keegi ei nõustu autosse istuma, justkui oleks see nende jaoks midagi enamat kui lihtsalt jalgrattasõit.
Oleme nüüd 40 km kaugusel tipust, täiesti kurnatud, vaatame Prantsusmaa ja Brasiilia mängu. Inimesed ümberringi elavad oma elu, muretsevad, elavad kaasa ja toetavad väga tugevalt oma riiki. Tundub, et siin on praegu koondunud kõik inimeste emotsioonid ja mured. Ja mulle meeldib nende jälgimine rohkem kui mäng ise.
Eakas härrasmees minu ees joob õlut ja plaksutab rõõmsalt, kui Prantsusmaa rünnakut alustab. Noored inimesed paremal – nemad suitsetavad marihuaanat ja arutavad mängu aktiivselt, julgustades oma meeskonda. Tüdruk võluva Staffordshire’i terjeriga on mängust ja oma joogi nautimisest nii haaratud, et ei märka, kuidas tema sabaga sõber baari külastajateltinnukalt maiustusi vastu võtab. Joon oma õlle lõpuni – kell on juba ammu üle südaöö.
Reisimine on alati seotud otsimisega. Seekord – laadimiskohtade, lahenduste ja jõu otsimisega, et hoida pea püsti ja jätkata eesmärgi poole liikumist. Alpid jäävad selja taha. Minu leiud – lood ületamisest ja veidi avastatud Prantsuse vaimust. Ees ootab uus riik minu nimekirjas – Andorra.
Fotod: Vladimir Niinimäki
