Väljasõitudega on pikaks ajaks ühel pool ning seda enam vedas, et viimane reis enne pandeemia algust oli seni üks põnevamaid. Tegu on ilmselt viimase kohaga maamunal, kuhu kuri viirus pesa teha tahaks – seekord viis tee Irkutskisse ja Baikali järvejääle.
Etteruttavalt olgu öeldud, et Siber, ja just talvine Baikali järv on sihtkoht, kuhu soovin kindlasti tagasi minna ning mida soovitan külastada kõigil, kel võimalus avaneb – liiatigi praegusel ajal, mil talved kipuvad olema soojemad ja lumetud.
Ju selsamal põhjusel valiti Baikal elamusterohke Lexus RX hübriidide talvise proovisõidu toimumiskohaks – kui kusagil päris talve saab, siis Siber on see koht.
Mudel ise pole automaailma mõistes uus, kuid RX ei olnud ka ürituse peamiseks tõmbenumbriks. Kuivõrd Venemaa on üks väheseid turge, kus Lexus ikka veel hübriide ei müü, tutvustati kohalikele autoajakirjanikele, millest nad seni ilma on olnud.
Kõik teised said proovida, kuidas kala veest väljas hakkama saab – oli see minugi peamine kriitika pärast septembris toimunud uuenenud mudeli avalikustamist, et tegu on liiga kalli autoga, millega julgeks midagigi põnevat ette võtta.
Sel väljasõidul võttis Lexus justkui sõnasabast kinni ja näitas, et kala saab veest väljas hakkama küll.
Stiilselt jääsõidule
Pärast lennukiga Irkutskis maandumist toimetati meid väga stiilselt lõpp-punkti – kopteritega! Trikitajast piloot lendas turvaliselt, aga närvekõditavalt – kord orgude põhja hoides, kord üle mäeteravike uljalt küljele kallutades, siis mõne meetri kõrgusel järvejää kohal… Elamus tagatud juba enne, kui autode rooli istuda sai.
Vaated nauditud ja närvid kõditatud, poetati meid Baikali järvejääle – mis hoolimata Siberi mõistes soojast talvest ning kõrgetest temperatuuridest oli igal pool 70 cm kuni meetri paksune – maha.
Mõnekümne kilomeetri kaugusele oli rajatud mitmeid erinevaid jääplatse triki- ja täpsussõidu jaoks ning tee viis nüüd juba jääd mööda sinnapoole. Libedasõiduharjutuste jaoks tuli autosse kaasa ka instruktor, kes alguses ise ette näitas ja siis juhendaja rolli jäi.
Minu esimeseks harjutuseks sattus vigursõit, kus manöövrite järjestus oli umbes säärane: 6-7 slaalomipõiget, siis tagasipööre, kiirendus ja põdrapõige. Instruktor näitas kindlakäeliselt ette ja lasi mind lõbutsema.
Esimesel läbisõidul veendusin, et vaid jõust ei piisa, et RX-iga mängida – isegi kui kõik elektroonilised lapsehoidjad on välja lülitatud, proovib ta end ikkagi sirgeks tirida.
Selleks, et külg ees püsiks, tuli korralikult massiga mängida ja autot maksimaalselt „sisse visata“ ning alles siis pedaal põhja suruda.
Slaalom ja tagasipööre olid õnneks nii õige tihedusega, et kiirete suunavahetuste vahel ei suutnudki RX end sirgeks tõmmata – kannatab lõbutseda küll!
Vahelduseks ka kiirem rada
Järgmine harjutus oli kitsas ja kiire jäärada. Instruktor ei pidanud isegi vajalikuks seda ette näidata ning lasi mind kohe lõbutsema.
Siin ei saanud kahjuks pidevalt külge ees hoida – kurvid olid liiga pikad ja lauged ning massi üle kandmiseks vajalikke suunavahetusi ei sattunud piisavalt tihedalt ette.
Seega oli tore vahelduseks kiirele sõidule keskenduda. Nagu kiirel libedasõidul ikka, muutusid pidamistingimused iga kurviga ja kiireima trajektoori otsimine käis pidevalt rooli ja pedaalidega mängides ja piire otsides.
Toimivaim strateegia oli lihtne – unusta ideaaltrajektoor ning ampsa hoopis väliskurvide servadest kareda jää ja lume pealt pidamist juurde.
Järgmine väljakutse oli ka omamoodi tore, kuigi briifingul jäi mulje, et see tuleb veidi ägedam kui see päriselus oli – trikirada tagurpidisõiduks.
Lootsin, et sinna juurde kuulub vähemalt mõni J-pööre või midagi muud sarnast, mis päriselt täpsust ning sõiduki valdamist eeldab.
Reaalsuses aga oli tegu autost natuke laiema torbikutest ja tokkidest rajaga, kust tuli puhtalt läbi tagurdada. Piisas lihtsalt juhipoolse peegli jälgimisest ja takistustest võimalikult lähedalt möödumisest – igal pool oli teada, et ka teise külje all on väikese varuga ruumi.
Maastikusõit, turistilõksud ja muu asjakohane
Libedasõiduharjutused olid vaid väike osa meie seiklustest Siberis. Igal sammul oli meiega kaasas ka kohalik giid, kes tundus kõigest kõike teadvat…
Meile näidati jääkoopaid, budistlikku stuupat asustamata saarel, burjaatide asumit, kohalikke kelgukoeri, sealkandis transpordivahendina sealsetes oludes suhteliselt levinud hõljukeid ja palju muud.
Lisaks oli meil ka terve päeva jagu maastikusõitu Baikali suurimal, Olhoni saarel. Seal leidus muda, liiva, kive, kruusa, sügavat lörtsi, ja seda kõike künklikel tõusudel ja langustel.
Nii mõnegi järsema tõusu peal lasin poolel ronimisel gaasi lahti, et näha, kas RX veab end ka seisu pealt uuesti välja… Vedas küll!
Ka lähenemisnurk ja kliirens on RX-l linnamaasturi kohta täiesti okei – mitme järsema koha peal ootasin, et nina või saba vastu maad käiks, nii mõnegi rööpas tee peal ootasin koledaid kolkse põhja alt…
Kuid ei midagi. Kuigi RX pole mõeldud ei libedasõiduks ega maastikul ronimiseks, saab ta nendega ootamatult hästi hakkama. Tõsi, kui mul oleks RX, siis sellisele maastikule ma teda kindlasti ei viiks… Kuid libedasõidule? Miks mitte!
Kokkuvõtteks
Kiidusõnad lähevad Lexusele mitmel tasandil. Esiteks, RX-i näidati täiesti teises võtmes kui oleks võinud oodata. Ja mis põhiline, ta sai kõigega hästi hakkama! Kui RX-i arvustuses kurtsin, et emotsioonidest jääb puudu, siis paremat võimalust nende esile kutsumiseks ei leia.
Ja teiseks, see üritus suutis veenvalt tõestada kõike, mis eesmärgiks võetud, sealjuures tehti seda unikaalsel ja väga meeldejääval moel.
Siber ja Baikal on kindla peale minek, olgu selleks siis autoüritus või lihtsalt turismireis. Kui praegune kriis läbi saab ja piirid taas avatakse, plaanin igatahes end sinna tagasi sättida.
Skeptikutele – viisa saamine on väga mugavaks ja kiireks tehtud ja seda ei pea kohe kindlasti kartma.
Baikali järv ehk Baikal
Baikali pikkus on 636 km ja laius kuni 80 km. Baikal on maailma sügavaim ja suurima mahuga mageveejärv. Järves on viiendik maailma vedelast mageveest (üle nelja viiendiku Venemaa omast).
Baikali vesi on väga selge. Baikal asub mäeahelikevahelises tektoonilises nõos. Järves on 27 saart, neist suurim on Olhon. Idaosas asuvad suuremad lahed (Barguzini, Tšivõrkui ja Provali laht) ja poolsaared (Svjatoi Noss).
Baikali järv jääb paraskliimavöötme kontinentaalsesse alasse. Aasta keskmine temperatuur on vaid –0,4 °C. Keskmine sademete hulk on aastas 453 mm. Köppeni kliimaklassifikatsiooni järgi kuulub Baikal Dwc kliimatüüpi – iseloomulikud on külm ja kuiv talv ning lühike suvi. Viimasel ajal on talved ka Baikali ääres soojemad.
Kuna tegu on maailma sügavaima järvega, ulatub jääkatte paksus kuni pooleteise meetrini, õhutemperatuur langeb kohati -60 °C-ni. Võrduseks – Eesti jääteedel saab sõiduautoga sõita juba ligi 22 cm paksuse jää korral. Möödunud talv oli Siberis erakordselt soe ja järv jäätus umbes meetri sügavuselt.
Baikal on maailma vanim järv, selle vanuseks hinnatakse umbes 25 miljonit aastat. Teisel kohal on Tanganjika, mis on 2 miljonit aastat vana. Järved ei ole tavaliselt geoloogilises ajaskaalas eriti püsivad, seega on Baikal unikaalne nähtus. Baikal on tekkinud riftivööndisse.
Baikali järve suubub 1123 jõge ja oja, millest suurimad on Selenge, Ülem-Angara ja Barguzin. Välja voolab Angara, mis suubub Jenisseisse ning on mitmes kohas üles paisutatud.
Hoolimata suurest sügavusest on Baikali vesi hästi segunenud, osaliselt kuumaveeallikate tõttu, mis asuvad neljasaja meetri sügavusel. (Allikas: Wikipedia)
