Kolmandat kuud soojal maal “retriitiv” Ylle Rajasaar kirjutab, kuidas kaks naist kassi, iidvana Seat Ibiza ja hulga kolaga +38°C kuumuses Andaluusia ühest servast teise reisisid.
Kes juhtunud lugema Eesti Päevalehe tehnokolumni või Postimehe arvamuslugude sarja, on kursis, et alates maist ma Andaluusia päikese all peamiselt iseendaga sõbraks saan. Sel teemal, kuidas ja mis meetoditega end turgutada, räägime üks teine kord. Andaluusia seiklusest parima ülevaate saab minu IG kontolt.
Nõndapalju võin öelda, et soovitan soojalt. Väga soojalt! +40°C polegi keeruline taluda, kui kuumus on kuiv ja leiab varju.
Teine lugu on siis, kui killavoor tuleb kuumalaine ajal Andaluusia ühest otsast teise transportida ja sõitmiseks on ette nähtud 1999. aasta Seat Ibiza, millel konditsioneer juba ammu ei tööta.
Õnneks oli meid kaks naist – nädalapäevad oli mulle seltsiks parim sõbranna, kes poputas mind nagu jaksas, tegi kolm korda päevas süüa, õpetas õigesti kastma ja näitas kätte nutikad koristamisvõtted. Teadlastest olen ma alati väga lugu pidanud – sõbranna on põllumajandusteadlane ning looduslähedase aianduse asjatundja – ja läheneb elulistele asjadele teaduspõhiselt. “Omast tarkusest” asjade tegemine juhib meid sohu kui taustal pole tõestatud teadmisi.
Aegsasti, et saab aeglaselt
Niisiis: Seat Ibiza, kaks naist ja kass, kuumalaine tipp ning paarsada kilomeetrit majutuspaikade vahel. Kuidas see ülesanne loom- ja inimkadudeta lahendada?
Kaardilt vaadates pole teekond üleliia pikk, vähem kui Tallinnast Tartusse. Ometi näitab kalkulaator, et kohale jõudmiseks kulub pisut üle kahe tunni. Sealjuures tuleb teekonda hoolikalt valida, sest ühel lõigul Malagasse saab maksta turistimaksu 6€, teine, minu meelest toredam ja vaheldusrikkam lõik on tasuta. Aega kulub enim mööda La Maroma jalamit üles keerutades: kiirus on vaheldumisi 30 ja 40 km/h ning liiklus üles-alla tihe.
👉 Siit esimene soovitus: teekonda planeerides tasub Google Maps´i kõrval vaadata ka Waze´ì, kus on selges kirjas “toll” ja 6€. Kõrval soovitus kasutada tasuta teed, sest ajavahe on olematu. Ka tegelikult sõiduks kuluva aja kalkuleerimisel on Waze täpsem: see näitas meile 2 tundi ja 34 minutit, mis vahepeatusi maha arvestades, oligi õige.
Hakkasime oma teekonda planeerima rahulikult päev varem, käisime lõik-lõigult selle läbi ning vaatasime, kus saame teha vahepeatusi. Kuna reisisime koos kassipojaga, arvestasime teekonnale tunnis ühe tanklapeatuse. Selgus, et jalasirutust oli vaja nii inimeseloomal kui kolmekuisel titel.
👉 Teine soovitus: vaata teekonnale välja vahepeatused ja märgi need kaardile. Oluline, et peatuses on WC ja vesi ning auto saab parkida varju alla. Andaluusias on kõige mugavam teha vahepeatusi tanklates, kus kõrval on enamasti alati väike pood ja WC.
👉 Kuumaga sõites tuleb autosse kaasa pakkida ohtralt (mullita) joogivett. Seda saab muidugi osta bensukast ka, aga parem on võtta supermarketist, kus 5- ja 8- liitriste veekanistrite hinnad jäävad 60-90 sendi vahele.
👉 Autos peab olema igaks juhuks majapidamispaberit ja ka vetsupaberi rull, sest osas tanklates on vetsudes seis nukker, need on räpased ja paberist võib vaid unistada. See peaks omal kaasas olema.
👉 Viies ja kõige kõige tähtsam soovitus: kiirustada ei tohi! Kui reisida kuumalaine ajal – see möllab siin maist septembrini kindlasti – tuleb kõik plaanid ellu viia hästi aeglaselt. Asuda teele varahommikul, kui kuumus veel ei tapa ning vähemalt pooleteisetunnise ajavaruga. Aegsasti, et jõuda aeglaselt, aga elusalt kohale!
Loom tuleb enne inimest
Kolmekuine kassipoeg Bruno, Sierra Sur-i leidlaps, viiese pesakonna ainuke ellujäänu, on “inimese kass” ehk tema jaoks on kõige turvalisem inimese seltsis kulgeda. Niisiis tuli ta autosse panna nii, et ta näeks esiistmete rahvast.
Paar päeva enne käisime Brunoga Osuna loomakliinikus, kus kiisupoiss kiibiti, vaktsineeriti ja väljastati kuldse riigivapiga rahvusvaheline pass, et lapsukest oleks ametlikult võimalik Eestisse lennutada. Lisaks pani tohter kaasa vedela parasiiditõrje ampulli, mis tuleb kassi turjale tilgutada esimesel päriskoju jõudmise päeval.
Kuna teadsime, et meil seisab ees autoreis või paar, ostsin Brunole lihtsa puuri, mille põhja sättisin tite (minu) lemmikfliisi, mida ta turvatunde tekitamiseks lutsutab ja sõtkub. Kahe jaotisega toidukausi võtsin ka. Nüüd on see koht, kus saan kiita Andaluusia vet-arste: kuigi aega ei saa telefonitsi ega netis ette kinni panna, on järts kiire kahanema ning visiit sujub ladusalt. Hinnad on sealjuures nii mõistlikud, et mitu korda sai üle küsida.
Varahommikul pakkisime auto. Bruno tõstsime puuriga auto tagaistme keskossa kõige viimasena. Nutikas tuli olla ning kinnitada puur kindlalt käepäraste vahenditega, sest turvavööd ei olnud. Otseselt õhk kassile peale ei puhunud, tekitasime ka väikese varju, et päike looma ei kuumutaks.
Peatusi tehes andsime Brunole juua, võtsime teda sülle, jahutasime, lohutasime – kassipoja kiituseks tuleb öelda, et “inimese kass” ei nurisenudki eriti, sest tema inimesed olid ju sealsamas ja ta nägi neid. Tukkus me tibu veidi, vahepeal lutsutas ja sõtkus hoolega, ja kohale me saime.
👉 Loom tuleb enne inimest! Loom on väike ning kuumusega on oht rabanduseks ja surmaks. Seega on tähtis jälgida nii looma- kui sõiduturvalisust. Ühtlane temperatuur, tuuletõmbe ja otsese päikesevalguse vältimine ei ole sõnakõlks. Tunnis vähemalt üks peatus, et loom saab juua ja jalgu sirutada. Sõidukiirus olgu pigem madal, sest mägiteedel keerutades hakkab elukal samamoodi iiveldama nagu kõrvalistujal. Stressist toibumine võtab aega, karvikul peab olema võimalus jahedamas ruumis puhata, süüa ja juua.
Konditsioneerita saab hakkama küll
Veel paarkümmend aastat tagasi oli kliimaseade meie mail puhas luksus, siin lõunaosariikides on jahutamine pigem igapäevaselt vajalik, nii ruumides sees kui autodes. Meie kasutada olnud Seat Ibizal on jahutusvedelik süsteemist ammu lahkunud, “AC” täis vilgub sõidu ajal paaniliselt, aga selle teadmisega pole peale midagi ju hakata. Las vilgub.
👉 Jahutuseta autos tuleb õigesti riietuda. Kui kardad tuuletõmbust – aknad on sõidu ajal lahti – kata pea ning kael ja õlad. Kõrvalistuja saab kingad jalast lükata, et kuumaga ei tekiks paistetust.
👉 Kliimaseadmeta sõites tuleb valida mõistlik sõidukiirus, normaalne on 70-100 km/h, siis peavad kõrvad ka vastu ning asjad ei lenda tuule käes minema.
👉 Puhkepause peab tegema! Need on sama olulised nii loomadele kui ka inimestele. Palavus roiutab, fookus läheb muule kui teele ning see on ohtlik.
👉Leige joogivesi olgu kogu aeg käepärast. Kui kuumus muutub talumatuks, tuleb plaan ümber mängida ning leida turvaline peatuskoht. Grillpann köeb Andaluusias umbes kella 13st 19ni. Pärast seda saab jälle sõita.
👉Veelkord: kõige tähtsam on õigel ajal teele asuda. Parim aeg sõidu alustamiseks on varahommik. Ka õhtuti on võimalik pikemat teekonda ette võtta, aga siis tuleb arvestada pimeduse pähekukkumisega ning tundmatu ümbrusega, mis võib üllatusi kaasa tuua.
Vaatamata oma vanusele on konkreetne 1,9-liitrise turbodiiselmootoriga Seat Ibiza “paugupill” – ülevaatuselt läks ühe soojaga läbi ja nagu alljärgnevast videost näha, saab sellega ära vedada ka tohutu koguse prügi.
Kuigi viies käik sisse ei lähe, välimuselt ja sisemuselt meenutab see pussakat, on süda ehk mootor nii naksis, et õli kuskilt läbi ei voola ja kütust võtab kah nii vähe, et imelik hakkab. Ütle siis, et olid ajad – olidki! Autod ja mootorid olid rauast ja mehed oskasid neid ise parandada. Ja sellest on möödas napilt 25 aastat kui autoelu oli veel… elatav.
https://www.instagram.com/p/C-F4jGmt6ds/
Kokkuvõtteks
Sõbranna läks Eestisse tagasi ning Bruno viisin kuuks Osuna külje alla hoidu – seal on ta karvased sõbrad ja võimalus õues möllata. Chico ja Choco kindlasti rõõmustavad, et pea küljest hammustaja tagasi on.
https://www.instagram.com/p/C9alNptu6d4/
Kahekesi Brunoga sõites olid mul nipid juba selged: kaheksast hommikul välja, kolm pikka peatust tanklates ning kass puuriga minu kõrval esiistmel, nägu minu poole ja turvavöö seekord kõvasti ümber puuri.
Aknaid tegin lahti vastavalt vajadusele, tuuletõmmet vältisin. Lasin Bruno korra vangikongist vahepeal välja, et ta saaks puid uudistada ning käpaga mulda katsuda, aga see oligi napikas, sest momendil kui ta aru sai, et on vaba, proovis ta jalga lasta ja mul oli tükk tegemist tema kätte saamisega.
Õnneks on tegu kassiga, kes reageerib “tule siia” ütlemisele ja pärast neljateistkümnendat kutsumist ta tõesti ka tuli ja… puuri läks. Uskumatu!
Fotod: Elina Karron, Ylle Rajasaar
