Uue Alfa Romeo mudeli ilmumisest räägiti juba ammu. Alguses kandis see nime Milano, kuid kuna autot ei toodeta Itaalias, otsustati see ümber nimetada, ning nii sündiski Alfa Romeo Junior.
See on Alfa Romeo esimene täiselektriline auto, mis on loodud Stellantise ühisele platvormile. Sama platvormi kasutavad ka Fiat 600, Jeep Avenger, Opel Mokka ja Peugeot 2008. Tõeline elevus fännide seas on aga vaibunud.
Kui Giulia ja Stelvio lugu näitas, kuidas tänapäeva sportlikud sedaanid ja linnamaasturid sõitma ja tunduma peaksid, siis nende müüginumbrid ei jõudnud BMW ja Mercedes-Benzi konkurentidele ligilähedalegi. Autod, mis tekitavad põnevust ja panevad peopesad higistama, ei suutnud turgu vallutada, jäädes nišitoodeks “tõelistele asjatundjatele.”
Muidugi tellis Itaalia politsei endale neist autodest suure autopargi ning ka mitmed itaallased soetasid neid, kuid väljaspool Itaaliat on Alfa bränd tugev pigem Poolas. Tonale müük Euroopas kahe aasta jooksul jäi 50 000 ühiku juurde, mis on umbes sama palju, kui Giulia müük kaheksa aasta jooksul. On selge, et Alfa Romeo vajab autosid, mis on kättesaadavad ja arusaadavad ka tavaklientidele, kes eelistavad endiselt linnamaastureid.
Ja nüüd sain proovida oma lemmikbrändi kõige uuemat mudelit. Mudeli nime “Junior” ei leia te kuskilt peale hinnakirjade ja dokumentatsiooni. Eelkõige on see Alfa Romeo, kõik muu on teisejärguline.
Seda tunnet tekitab auto välimus – lühike tagaosa, mis meenutab Zagato ateljee mudeleid, ja esinduslik scudetto iluvõre, mis meenutab 20-30ndate aastate esimesi vormel 1 autosid. Ja muidugi veljed – läbi aastakümnete on see disain jäänud äratuntavaks, kuigi seda on ajas pisut uuendatud.
Sõitjateruum on korralik. Sportlikud Sabelti istmed hoiavad juhti suurepäraselt paigal. Need võivad elektrilisele mudelile tunduda liigsed, kuid aitavad suurepäraselt õiget meeleolu luua. Samuti mõjuvad hästi Alcantara detailid ja tähelepanu äratav LED-valgustus.
Auto on pigem loodud pere teiseks autoks või noorte perede jaoks – tagareas pole väga palju ruumi. Pikematel sõitudel mahub tagumisele istmele kaks täiskasvanut ja laps, kuid see oleks mugavuse piir. Linnas võivad ka kaks täiskasvanut tagumises reas end suhteliselt hästi tunda.
Oleksin endaga väga ebaaus, kui ütleksin, et ootasin juhitavuselt midagi Giulia sarnast või erilisi emotsioone. Kuid metsavahelistel kurvilistel teedel järgis auto rooli liikumist piisavalt täpselt. See ei ole kindlasti mõeldud võidusõidurajale, kuid on piisavalt hea, et mõnikord mitte gaasipedaali lahti lasta ja kurvi natuke kiiremini läbida – istmed hoiavad suurepäraselt ja vedrustus ei tundu lödi.
Internetis vaieldakse Alfistidega tihti: “See on lihtsalt Peugeot Alfa logoga, see pole tõeline Alfa – Giulia on sada korda parem.” Ja ma olen sunnitud nõustuma. Giulia on tõesti sada korda parem. Kuid see on ka kaks korda kallim (kui võrrelda Juniori hübriidversiooni hinnaga 30 000 eurot ja kõige odavamat Giuliat, mis maksab 60 000 eurot). Oleks naiivne arvata, et väike esiveoline linnamaastur võiks olla parem. Kuid see auto on hästi koostatud, tal on Alfa meeleolu, ja lõppkokkuvõttes jääb see Alfaks. Isegi kui ta on kõige noorem mudel.
Alfa Romeo Junior sai minu proovisõitude edetabelis 49 punkti. See on 3 punkti rohkem kui Alfa Romeo 159-l, kuid 6 vähem kui Tonalel. Giulia ja Juniori vahele jääb 16-punktiline kuristik. Juniori positsioon on loogiline, kuid tema lähikonkurendid on Abarth 595 Turismo, VW ID4 GTX ja Ford Mustang Mach-E. Ootan väga Veloce versiooni 280 hj mootori ja piiratud libisemisega diferentsiaaliga. Usun, et see saab olema väga lõbus sõiduauto.
Fotod: Vladimir Niinimäki
