Alfa Romeo on üks neist automarkidest, millega meie liikluspildis võib tavapärasest veidi enam välja paista – seda marki lihtsalt ei ole liiga palju. Suvel valisime kaugjuhtimise (!) teel uueks sõiduvahendiks just Alfa Romeo. Nagu selgub, on elu Alfaga seiklus, mis meie loos algas veel enne kui ostulepingul käed all. Ylle Rajasaar alustas eraldi lugude sarja, kus uue kooselu eripäradest filtriteta kirjutab.
Mul sai ühel päeval Citroën Berlingost lihtsalt kõht täis: uue stuudio kola sai kolitud, lõppesid paar mudamaadluse-projekti ning lisaks hakkas üle viskama sõiduki väljapaistmatus. Jah, just nimelt väljapaistmatus. Ma ei tahtnud enam olla liikluses hall hiireke. Uute alguste paratamatus: kui muuta, siis muuta suurelt ja silmnähtavalt.
Niisiis ulatasingi jahedal maikuu hommikul Tallinna lennujaamas berlinksi võtmed uuele omanikule ning kõndisin rahulolevalt Malaga lennule. Kolm kuud üksinda Andaluusias seigelda tundus mulle parim võimalik meetod uute alguste tähistamiseks.
Tänasin Berlingot kõikide toredate koos sõidetud päevade eest ning soovisin talle pikka ja toredat (töö)elu – maksimumkonfiguratsioonis 5 -kohaline mitmeotstarbeline sidrun on põhimõtteliselt igavene auto: odav pidada ning selle 1,5-liitrine PSA baasdiiselmootor kestab kauem kui kerepaneelid või neptuni elevantide muusikapärand.
Andaluusiasse maikuus soolotama minnes oli uue auto valimine viimane asi, millele mõelda – kolm kuud on maru pikk aeg, et jõuda selgusele, mis järgmiseks. Nii mulle tundus.
Proovisõit kaugjuhtimise teel
Jaanipäeva järel hakkas mõte uuest sõiduvahendist järjest kõvemini kipitama. Lappasin mööda portaale ja proovisin välja mõelda, mis autot ma õieti otsin. No erilist. Võibolla isegi sinist. Sportlikku. Peamiselt sellist, mida igaühel ei oleks.
Sõelale jäi paar Cuprat ning üllatuslikult Alfa Romeo. Mõlema brändi puhul on tegu subkultuuriga, selle vahega, et esimene alles kasvatab tuntust, teine aga paraku hääbub. Umbes nii nagu eesti rahva vaimsus ja eneseväärikus. Kui Cupra teeb jõulisi liigutusi emalaeva ehk VW grupi ühetaolisest kuvandist lahtilöömiseks, siis Alfa kaotab üha rohkem oma nägu. See võib olla Peugeot, Jeep, Opel… isegi sidrun. Edaspidi selgub, et on pigem Opel, aga selleni me alles jõuame.
Cupra Formentor tundus tore, Alfa puhul langes pilk esmalt samale Giuliale, millega 2021. aastal proovisõitu tegime ja mida nüüd eraisik müüs ning esinduse vähekasutatud Tonalele.
Üsna ruttu sain aru, et Giulia on overkill, kuigi jube sportlik ja edev (nelikvedu, kellad-viled – kunagine demoauto ikkagi!), aga mul ei ole talle pidevat adrekat anda. Giulia keskmine kütsikulu on tänases ja tulevases vaates kah liiast.
Sõelal niisiis peotäis Formentoreid ja Tonale. Kirjutasin esindustele. Cupra küsimustele vastust ei saanud, kuid United Motors võttis mu soovi tõsiselt ja oli valmis “siin kohe ja praegu” andma Tonale proovisõiduks.
Helistasin sõber Antti Kammistele – kellest teame, et ta mängib ägedalt klahvkasid, laulab ja lavastab ning teeb MC vääriliselt väga hästi süüa – aga ei teata, et tegu on parandamatu petroolilokikesega. Ei mäletagi, kuidas autod meil kord jutuks tulid, aga mõistsin kärmelt, et mul ei ole Anttit suurt millegi põnevamaga sõitma ahvatleda, sest ta oli enamuse uudismudelitega juba ammu (enne mind) ära sõitnud. Igale poole.
No igatahes. Antti läks UM-sse, võttis nädalavahetuseks Tonale ja pani selle viisakalt proovile. Jäi täitsa rahule. Kurtis sissetuleva rehvi- ja teemüra üle, aga ei vigisenud infolusti peale – seda tegin mina paar kuud hiljem, kui avastasin, et vilet laseb alfik siis kui tuju on (ja et alfiku nuhvliäpi soovimatus koostööd teha on selle tsirkuse kõrval kukepiss).
Istmetele polnud konkreetse mudeli puhul külge pandud elektroonilisi valitsaid, aga no ongi veits sportlikum tunne siis kui saad iga sõidu alguses kange näppida, sest õhtul sai üks kotlet üleliia söödud või vastupidi, on seitsmepäeva-kapsasupidieet. Alfikuga päevast-päeva vilede ja tulede üle vaieldes on vist isegi hea, et istmed elektriga ei liigu – need saavad minna puntrasse, kärssama, hiirtele toiduks… Pidurisadulad on ausalt punased ja võtame seda kui boonusträkki. Sa ei saa iniseda kui sul on punased pidurisadulad!
Proovisõit läks niisiis õnneks. Antti helistas, tegi ülevaate, ütles: “Sõidame!” ja United Motors, raamatupidaja, kindlustusagent jt. asusid tööle lepingusse jõudmise nimel. Sellega sai ka natuke nalja, aga elu Alfaga ongi… seiklus. Kui rahad liigutatud, jätsime Alfa UM-i seisma kuniks ma kodumaale laekun.
Jällegi etteruttavalt: tulin plaanitust varem ning Alfa asemel sain esialgu “sidruni” C5 Aircrossi. Polnud paha. Saja aasta vanuse SEAT-i järel mõjus C5 kui siidine pai. Veelkord etteruttavalt: sama “sidruniga” sain veel paar nädalat asendussõita kui alfikut uueks tehti – ja olin jätkuvalt paksult rahul. Hakka või arvama, et tehtud sai vale otsus… ei saanud tegelikult, sest elu Alfaga, ka selle uuega on seiklus. Ja sellega tuleb arvestada.
Pidulik üleandmine, otse risu ja seejärel seenele
Kui tahate tunda piinlikkust, lubage omale auto pidulikult üle anda. United Motors kutsus mind kokkulepitud ajal salongi, pani tuled põlema ja vähe ei puudunud, et pasunakoor oleks ka hoovis Felicita`d mänginud kui ma autoga tönkadi-tönkadi klaasakvaariumist välja sõitsin. Ei, kõik kahtlemata kena – no et preemiumklass ja nii – ainult kohutavalt piinlik.
Kahte komplekti Tonale võtmeid kätte saades ei olnud mul muidugi aimugi, mida “piinlik” alfiku kontekstis tähendab. Päris piinlik tuli kolm päeva hiljem kui ma bensukast välja sõites auto parema küljeukse vastu madalaid torusid kortsu sõitsin. Osta auto, pane risu!
Torude põhjal otsustades polnud ma esimene, kes nii labaselt võssi virutas. Kuigi täitsa kindlasti oli see esimene Alfa, millega nurgatagust teivasjaama äestada – nii kindlustusagent kui kunagi hiljem “kehalõdvanagulõvil”- parklimiskontrolör kirjutasid paberitesse tuimalt “Fiat”, see Alfa on!? Kõrvalt vaadates üsna pehme asi. Kortsu läks kõrvalsõitjapoolne uks, väändusid piilarid – väike kõks, aga valus remondilaks. Pmslt pool autot uueks ehitada, jei. Sõitmist kortsus uks ei seganud, kui ehk häiris veidi pidev plastikhäälne lohin, mis ühel päeval auto alt kostma hakkas – põrutusega vabastas end kinnitustest ka mootorikate. Nätsuga kinni ja kannatust, kohe saab remonti.
Vahelepõikena – sellegi juhtumi puhul läks esimene kõne pärast PPA-d ja kindlustust mehele elik meie peatoimetajale, Veli V. Rajasaarele. Veli kuulas mind ära ja tõdes siis muiates, et see pole mul kaugeltki esimene kord auto ära kratsida. Tõsi on, väiksemaid kõkse olen lohakusest teinud vist kõigile oma autodele, ja kui ise olengi puhas poiss, leidub alati keegi, kes on tahtnud just minu käru ära äestada. Elu ongi seiklus.
Mõni päev hiljem trehvasime Anttiga Haapsalus planeeritud seeneretke asjus. “Nii haiget tegid talle,” ohkas Antti. Jah, sõber, soola täiega – eks ma ju tundsingi end veel vähe kehvasti. Nii ilus auto ja nii kortsus.
Anttiga võtsime ette linnalähedased, kohati läbimatud metsarajad ning paar toredamat künkalaadset toodet. Esiveoline alfik hätta ei jäänud, kuigi hakkamasaamisel pole suuremat sidet auto olemusega – see, kas sa lompi ära upud või kõhtupidi end teekünnisele kinni sõidad, on ikka ja alati puhtalt rooli ja juhiistme vahelise vedru meisterlikkuse teema.
Metsavaheteel aeglaselt hulkudes ei seganud meid ka teemüra. Tavalisel maanteesõidul muutub kabiini kostuv lärm kohati häirivaks. Paraku on see olnud viimase aja väike-keskklassi sõiduautode puhul enamvähem lahutamatu kaasnähe, nii, et itaallasi eriliselt polstrite unustamises süüdistada ei saagi. Osta palju kallim auto. Või vaheta rehvid. Alfikul on korralikud slikid, ikkagi punased pidurisadulad, eks. Seeni me tol päeval ei saanudki.
“Pange Opeli uks kui muud ei saa!”
Kui kindlustuselt oli juhtumile kinnitus olemas, jäi üle oodata vajalikke varuosi. Uut ust peamiselt. Esindus hoiatas, et ootajal aeg pikem näib nagunii, aga umbes kahe kuuga võiks arvestada. Õnneks ei seganud mölkis kere igapäevasõitude tegemist. Peitusin piinliku näoga mütsi alla ja kulgesin enamasti nagu vana penskar, et alfikut mitte rohkem ära äestada. Keskmine kütusekulu 6,5l/100, tehke järele, djuudid!
Vaheleüüe: Alfik on nime poolest mahehübriid ning linnas on väikesest lisaakust, mis muidu raisku mineva energia kinni püüab, veidi kasu ka. Minu arust võiks pidurdusenergia tagasilaadimiseks vajalik aku olla kõigi uute sõidukite puhul must be – ilma rohelise plärata – kui energiat on lihtsa vaevaga võimalik säästa ja kütusekulu vähendada, tehkem seda. Eriti linnaliikluses annab nõksutamine lisapaueri.
Mõne nädala pärast kippus kärsitus siiski kallale ning soovitasin esindusel katsetada Opeli uksega, same-same PSA kõik ju. Itsitasid kaasa, aga vedu ei võtnud. Teine võimalus avanes Poolas kui kolleeg Ojalaga mööda Varssavi linna jalutades koperdasime kogemata rohelise Tonale otsa. “Võtame siit ukse kaasa!” Tühja sellest, et roheline, peaasi, et sobib. Julgus sai kahjuks selle koha peal otsa kus tulnuks tööriistad võtta.
Uks jõudis, viisin auto teenindusse ja võtsin asenduseks juba tuttava Citroen C5 ning vahepeal ka uue Berlingo. Berlinks on saanud uue märgi ja muutunud on tulede kuju; pisut ka infolusti osa. Suures joones on õnneks kõik samaks jäänud. Mis peamine, diiselmootoriga Berlingo on M1 kategoorias tagasi. Müüjad rõõmustavad, sest üle pika aja on Citroenil asja automüügi edetabelitesse.
Paari nädala pärast Tonalele teenindusse järele minnes oli korraks ikka maru hea tunne – klubi liikmelisust rõhutavad numbrialused ja puha küljes ja… Tunnet jagus vaid korraks, sest elu Alfaga ongi seiklus. Ja see jätkub.
Fotod: Antti Kammiste, Tui Tuul Sikk, Ylle Rajasaar
