Veli V. Rajasaar nautis ainulaadset võimalust veeta üks suvepäev “bemmi emmide” ehk BMW M-seeria masinate seltsis. Sellest, et kogemus on väärt esimesel võimalusel kordamist, annab aimu ajakirjaniku teadlik keelevääratus – “emm” on lugupidavalt “tema”.
Sellest, et ma eestlaste bemmilembust ei mõista, olen ma ennegi rääkinud. Osalt on selles loomulikult süüdi ka see, et kõige vängemate margiesindajatega olen ma kokku sattunud väga vähe.
Esialgu püüdis selle fenomeni lahtimõtestamisel abikäe anda X3 M40i, nüüd aga visati mind pea ees otse hullusese ning saadeti uue M2-ga Auto24ringile mängima…
M2 – MIS LOOM?
M2 on M-perekonna pesamuna – pisike ja ilus kupee, mis on ühtlasi ka kõige odavam tee M-klubisse. Kas ta on selle tõttu ka kuidagi teistega võrreldes pehmom? Oh ei…
BMW ajab järjekindlalt oma ridakuusturbode… rida ning see on väga hea! Kuigi legendaarseimateks säärasteks mootoriteks pean mina siiski jaapanlaste omi, on BMW omade maine tihedalt kannul ning mis põhiline – neid tehakse ikka veel!
M2 aiste vahel on kolmeliitrine turboga ridakuus, mis annab välja 365 hobust ja overboostiga kuni 500 Nm väänet, auto kaalub 1550 ja 1600 kg vahele.
Sprint sajani kestab käsikastiga 4,5 ja manumaadiga 4,3 sekundit. Tänu aktiivse klapiga väljalaskele ning pisukesele kütusesegumaagiale on mootorinoot väga iseloomulik ja mõnus ning lapsikuid kärakaid, plakse, popse ja praginaid saab kogu raha eest.
Väline kujustus on muskliline ja agressiivne ning peidab enda all veermikuosi veelgi kangemate M3 ning M4 šassii küljest. Tulemuseks on masin, mis on kahtlemata päris M – hoolimata puristide väidetest, et õige M ei saa ju ometi olla turbotatud…
TUTVUME SLAALOMIL
Esialgu proovin oma õnne parklasse üles seatud vigursõidurajal, kus slaalomid, erinevate nurkade all paiknevad väravad ja põdrapõige moodustavad umbes pooleminutilise terviku, mille käigus M2 käitumisest väike maitse suhu saada.
Üks rajasektsioon on kaetud pisikese tolmukihiga, mis lubab ka veidi ülejuhitavust. Rooli, asend paika ja proovima!
Jätan alguses automaatkasti ise toimetama ning keskendun rooli ja pedaalidega töötamisele. Kuna veojõukontroll palutakse peale jätta, ei saa harjutuse käigus eriti ülejuhitavusega mängida, kui kõrvale jätta see tolmune sektsioon…
Ning ka seal poob auto end ülejuhitavusest välja tulles veidi kinni ja see tilluke liug mõjub vaid väikese õrritusena sellele, milleks auto päriselt võimeline on.
Küll aga on rool meeldivalt raske ja täpne ning üpris lühikese käiguga – kõik põiked saavad tehtud ilma rooli lappamata ning info pidamistingimuste kohta saabub välkkiirelt ja reageerimisaega jääb ülegi. Üldjoontes saan autoga enam-vähem sina peale ning olen valmis päeva põhiosaks.
KIIREMAD RINGID RAJAL
Selleks on loomulikult instruktoriga suurel rajal auto võimete proovimine. Süsteem on lihtne – seitse autot rajal, pärast iga ringi vahetatakse instruktori järel sõitvat autot ning teiste jaoks on möödasõidud keelatud. Rivi tagaosas sõitjad saavad selle võrra aeglasemaid sõite, kuid ootan kannatlikult oma korra ära.
Seekord otsustan automaatkasti käsitsirežiimi proovida ning see tundub kahtlemata õige otsusena – keegi rajalsõitjatest mind igatahes maha raputada ei suuda ja õige käiguvalikuga tundub, et saan teistega võrreldes ka oma kurvidest väljumised kiiremaks.
Lõpuks saabub hetk, mil mina jään instruktorist järgmiseks autoks. See tähendab vaid ühte (väga head!) asja – kui ma tagaolijatele ei mõtle ja instruktoril sabas elan, saab see olema kõige kiirem ring.
Instruktor ei sõida loomulikult oma võimetele ligilähedalgi ning pidurdab turvaliselt ja pehmelt, mina tema sabas veidi hiljem ja palju järsemalt, hoides vahet kahe-kolme autopikkuse jagu.
Kiire ring õnnestub nagu plaanitud ning ülejäänud gruppi ootame stardisirgele tagasi jõudes juba esimese käiguga veeredes.
See masin sobib ringrajale lõbutsemiseks suurepäraselt, pakkudes soovi korral ka veidi draamat ja närvilisust – teda peab veidi taltsutama, aga kui seda oskad, on temaga kiiresti sõitmine mitte lihtsalt väga võimalik, vaid ka meeletult rahuldustpakkuv. Kogu see saatev meeliülendav häältepopurrii on meeldivaks boonuseks.
KOKKUVÕTTEKS
M2 on rabavalt lõbus auto ning minu bemmitahtmisfaktor hüppas igatahes pärast rajapäeva lakke. Ja huvitaval kombel on just M-perekonna kõige väiksem liige see, keda mina endale sooviksin…
Tal on iseloomu, agressiivsust ja oi kui väledad jalad. Ja see ei tule igapäevasõiduks vajalike omaduste arvelt!
Üldiselt aga ei aita M-seeria mul kindlasti mõista või lahti mõtestada eestlaste üldist bemmivaimustust, kuid paadunud petroseksuaali jaoks on tegu oma eesmärki teenivate, lõbusate ja sõitmist armastavatele juhtidele mõeldud masinatega.
Ja seda oskan ma väga hinnata – teekond peab kulgema kiiremini, kõvemini ja adrenaliinist läbiimbunult ning M-seeria kehastab jätkuvalt seda põhimõtet.
Pildid ja video: Sten Ottep/Fifty Visual
