Minu tutvumine moodsa BMW-ga algas mitte väga ammu – proovisin ära i5 ja i7 ja need elektriautod jätsid väga positiivse mulje. Suurepäraselt kokku pandud, mugavad, väga (isegi liiga?) võimsad. See ei ole BMW, millega olin harjunud – kus rõhk on spordil, pideval soovil domineerida ja liikluses silma paista.
Seetõttu oli mu huvi diiselmootoriga X5 vastu eriti kõrge. Väga “klassikaline” lugu, eriti meie regioonis – nelikvedu, kolmeliitrine ridakuus ja umbes 300 hobujõudu. Sellist spetsifikatsiooni võib näha BMW-des alates 2000ndate algusest. Ja mulle tundub, et see kombinatsioon on omanike poolt kõrgelt hinnatud – võimas, piisavalt ökonoomne mootor tõeliselt meeldiva tööhäälega. Ma ootasin, et ma naasen aega kümme aastat tagasi, kui maandusin esimest korda diiselmootoriga E60 rooli.
Kõik see on olemas ka uues X5-s. Ta tõepoolest tundub “vana kool”, ja mitte ainult tehniliste näitajate tõttu, vaid ka sõitjateruumis pakutavate tunnete tõttu. Jah, siin on endiselt tohutu monitor ja multimeedia, millesse võib ära eksida.
Kuid samal ajal on siin alles jäetud mõned nupud, mõned neist rohelise indikaatoriga valgustatud. Ma mäletan sellist asja oma esimeses (ja ainsas) BMW-s, mida omasin – E36 kupees. Mulle meeldib see järjepidevus, isegi kui see on nii tühistes detailides. Kuid need detailid on olulised ja mängivad rolli neile, kes on põlvkondade vältel brändiga seotud.
Paks ja väga pehme rool justkui vihjab – sõber, ma juhatan sind läbi kõigist raskustest. Imetlusväärne, kui palju rahu X5 pakub. Jääb mulje, nagu hoiaksin käest kinni elusalt inimeselt, kes mind justkui kaitseb. Selles mõttes dikteerib “X” väga tugevalt oma meeleolu, ja minu jaoks tundub see initsiatiiv liiast.
Ma mäletan esimest põlvkonda E53, mis tundus nagu noor dobermann, kes justkui oma jõudu ei teadvusta ja omanikul tuleb temaga iga minut natuke võidelda. See võitlus ei tundu ebamugavusena, vaid pigem teadliku valikuna inimeselt, kes teab, mis tõugu see dobermann on. Uus X5 on väga hästi dresseeritud, elegantne koer, kes on palju sõbralikum, kui alguses tundub.
Kokkuvõttes jään ma üsna tagasihoidlikesse tunnetesse. Ühelt poolt proovisin väga mugavat, suurepäraselt kokku pandud autot, mis sobib neile, kes hindavad “vana kooli” autosid. Teiselt poolt kipub auto rafineeritus ja kuulekus kõrvale kalduma sellest imagost, mis eristas sarnaseid BMW-sid 10-15 aastat tagasi. Sellise auto roolis näen pigem pikaaegset BMW omanikku vanuses 45+, kes hindab brändi, mitte noort juhti, kes lõikab sellega läbi aja ja ruumi sooviga tänaval domineerida.
X5 saab mu tabelis kõrged 54 punkti (23 punkti lõbufaktori ja 31 igapäevakasutuse eest). See preemiumklassi linnamaastur pakub võimalust sõitu nautida, saades samal ajal iga päev suurepäraselt oma ülesannetega hakkama. See asetab BMW samale joonele Lexus RZ450e, Maserati Ghibli ja VW Touaregiga.
Fotod: Vladimir Niinimäki
