Nagu öeldakse, siis alguses ei saa vedama ja pärast ei saa enam pidama. Täpselt samamoodi oli ka minu sõit uue Citroën C5 X-iga.
Nii kui kuulsin, et minu uueks prooviautoks saab Citroën C5, tuli esimesena meelde Cactus. Jah, ma tean, mõnele inimesele väga meeldib Cactus, aga minu jaoks oli sellega sõitmine paras piin. Ei taha! Ütlesin siiski oma jah-sõna, kuid peas vasardas ikka mõte, et tegelikult ma ei taha.
Läks ikka oma päevake aega, enne kui süvenesin, et millise isendiga on üldse tegu. Ettevaatlikult sisestasin otsingusse “Citroën C5” ning kui lisasin sinna juurde võlumärgi “X”, siis hetkeks tardusin mõttesse: “see on juba päris auto moodi.” Juba hakkas tekkima väike elevus ning otsustasin seda teekonda alustada ilma eelarvamusteta. Pühkisin peast Cactuse ebameeldivad mälestused ning läksin lootusrikkalt C5 X-i järele.
Citroën on teinud mitte lihtsalt sammu edasi, vaid lausa hüppe. Uus C5 X on Citroëni lipulaev, millele lihtsalt jääb pilk peale. Kuigi proovisõiduks antud isend oli kirjade järgi universaal, siis reaalselt on ikkagi segane, kas tegemist on universaali või sedaaniga. Siin ei saagi seda enam üheselt võtta, vaid tegemist on universaal-sedaaniga või sedaan-universaaliga – hoopis midagi muud, mis me muidu tänavapildis oleme harjunud nägema. Auto kui selline vastas mõõtude poolest igati minu ootustele: pikkust on tal 4,81 m, laiust 1,87 m ning kõrgust 1,49 m. Mida suurem ja raskem on auto, seda mugavam on sellega sõita – nii ka C5 X puhul.
Enamasti alustatakse lugu alati positiivse noodiga, kuid mina alustan hoopis negatiivsega, et ebameeldiv kohe teelt saada. Esimese miinusena toon välja juhti puudutavad detailid. Ukse avanedes jääb ukse ääre alla üks plastikust iluliist. Kui päris aus olla, siis selle praktilisusest ja ilust ma aru ei saanud, aga sellega peab olema väga ettevaatlik. Ma ei tea, kas mina väljun autost valesti või milles probleem, aga lõin korduvalt jalaga selle pihta ning vaatasin hirmunult, kas see jäi ikka terveks. Edaspidi hakkasin autost väljudes endale lugema mantrat “uks lahti, jalg kõverasse, ukse ette maha, välju aeglaselt”. Kui seda endale paar korda sisendasin, siis hakkas edaspidi kõik sujuvamalt minema. Aga siiski, minu jaoks täiesti tarbetu asi.
Teiseks toon välja sõitu lausa ebamugavaks ja ohtlikuks muutvad detailid: kõigepealt kõrvalistuja sõiduasend. Ohutu ja mugav istumisasend on kogu sõidu võtmesõnaks. Kahjuks aga ei saanud kõrvalistuja endale kuidagi mugavat asendit – kogu ettevõtmise muutis ebamugavaks mittereguleeritav peatugi. Seda sai tõsta üles-alla, kuid võimalust seda ette-taha liigutada ei olnud. Nii pidigi kõrvalistuja kasutama kaelapatja või muid asendit mugavamaks tegevaid vahendeid. Ja ei olnud asi selles, et isik oleks olnud lühike, tegemist oli täiesti keskmist kasvu eestlasega. Ometi ju ei pane täiskasvanud inimesele turvatooli istumise alla…
Üks ebamugavamaid tegevusi oli tagaistmel turvavöö kinnitamine. Turvavöö kinnitused olid nii sügaval istme sees ja nii jäigad, et nende kinnitamine oli paras proovikivi. Seda võis võtta kui meeskonnatööd – üks kinnitas ühel vöö, teine teisel. Sõidu alustamise juures kujunes just see üheks pikemaks protsessiks.
Rohkem aga ei olegi midagi vinguda. Pigem ütleks, et istu C5 X-i ja naudi sõitu. Aga kuna halba pole kunagi ilma heata, siis hakkan välja tooma kõike head ja paremat.
Toon esmalt välja kõige lustlikuma poole – selleks oli sõiduki värv. Kirjade järgi oli tegemist täiesti tavalise halli universaaliga. Kui tavaliselt öeldakse, et “maitse üle ei vaielda, vaid kakeldakse”, siis C5 X-i puhul kehtib ütlus “värvi üle ei kakelda, vaid vaieldakse”. Teistelt küsides pakuti selle auto värviks lausa kolme tooni – pruuni, rohelist ning lõpuks õige vastusena halli (kuigi seda nägid vaid vähesed).
Nüüd räägin kõige rohkem pöördesse ajavast asjast – selleks on kliimat reguleerivad nupud või veel parem: pöördlülitid! Jah, mina olen üks nendest inimestest, kes “kogu aeg” kliimat reguleerib. Kord soojemaks, kord külmemaks, küll AC-ga, küll ilma. Kord suurema õhuvooluga näkku, kord kätele, kord üldse mitte kuskile.
Ei ole vaja hakata rääkima, et keera 21 kraadi peale ja sõidad nii suvel kui talvel. Päriselt, pole vaja. Sest olen seda juba reguleerinud eelnevad 14 aastat, teen seda täna ja teen seda ka edaspidi. Tore, kui mõnele sobib ühtne kliima, kuid täpselt nii palju kui on erinevaid inimesi, täpselt nii palju on ka erinevaid arvamusi ja vajadusi. Kogu selle pika jutu mõte on see, et uues C5 X-is on mugavalt kasutatavad pöördlülitid ning pisikesed nupud, millelt vajadusel reguleerida näiteks istmesoojendust.
Üheks suurimaks plussiks toon ma käigukangi “ära kaotamise”. Käsikastiga auto puhul saan ma aru, et sujuva ja mugava käiguvahetuse tagab ka vastav käigukang, kuid milleks on vaja automaatkäigukastiga autole tarbetult suurt käigukangi? C5 X on leidnud sellele nüüd minu silmis parima lahenduse – pisikese lüliti, mida vajadusel edasi-tagasi liigutada. Lüliti on tunduvalt praktilisem ning muudab sõitjateruumi visuaalselt ilusamaks ja suuremaks.
Alguses küll harjumatu, kuid hiljem märkamatuks jääv peegeldus esiklaasil on omaette kogemus. Muidu ikka rooli tagant nähtav info on nüüd kuvatud esiklaasile. Samuti igasugused raja- ja pikivahehoidjad on taaskord autol olemas ja toimuvad ilusti, kuid kas ja kui palju neid vaja on, seda otsustab iga autojuht ise.
Mõne juhi jaoks täiesti tarbetu asi, kuid mina annan lausa 11 punkti 10-st kütusepaagi korgihoidikule. Lihtne väike konksuke luugi küljes tagab selle kiire ja mugava kasutuse. See teeb ka tankimise kiiremaks ja mugavamaks. Kuid samas, kui võtta arvesse C5 X keskmist kütusekulu, milleks oli 6,6l/100-le, siis tanklaid nii palju külastama ei pea kui mõne teise samalaadse isendiga.
Nende positiivsete asjadega tõmbangi otsad kokku. C5 X, viis päeva, 1200 km, Eesti loodus, saared ja lihtsalt lõõgastus. Nüüd võin julgelt öelda, et Citroënil ja Citroënil on ikka vahe küll. C5 X ei ole üldse sinna ämbrisse kukkunud kuhu C4 Cactus. Head ja vead on ilusti tasakaalus ja ka tagaistmel päikesepaitusi nautiv väike Pätu on arvamusel, et Citroën C5 X on üks täiesti kena auto.
Lähemalt saab C5 X-i kohta lugeda ja hinnakirja vaadata kodulehelt.
Fotod: Margit Männamaa
