Seat pole minus kunagi liialt suurt huvi tekitanud. Hakkasin neile rohkem tähelepanu pöörama pärast seda, kui Walter de Silva liikus Alfa Romeost Seati, mistõttu sai 2000ndate Seat olema väga Alfast mõjutatud disainiga.
Ei usu? Võrrelge Alfa 156 ja tolleaegset Seat Toledot – see meenutab olukorda, kus kooli parim õpilane lubab oma töölt maha kirjutada, kuni seda ei tehta sõna-sõnalt.
Jah, Seatil said alates 1996. aastast oma autodest olema ka “hullumeelsemad” Cup Racing ehk Cupra versioonid, mis jätkasid emafirma kuumpärade vaimus ja jõudsid isegi “R-idest” ette (esimene VW R-auto saabus alles 2002. aastal). Cuprast sai kirglik bränd. Aga siiski ei köitnud see mind.
2018. aastal eraldas Seat oma Cupra divisjoni eraldi kaubamärgiks, mille üheks esimeseks autoks sai Leon. Ja Sportstourer tundub huvitav pakkumine – 310 hobujõudu, helikiirusel käike vahetav DSG ja nelikvedu universaalkeres. Põhimõtteliselt Golf R pereauto kastmes. Ja kõik see umbes 40 000 euro eest – rohkem saab vaadata siit.
Minu jaoks oli kõige olulisem küsimus see, kui emotsionaalne see auto võib olla, sest praktilisest vaatenurgast ei tekkinud algusest peale küsimusi – pagasiruumi mahub peaaegu terve Ikea, sõitjateruumi mugavalt neli täiskasvanut ja mingeid probleeme ei teki.
Peaaegu, välja arvatud minu puhul – mulle ei meeldinud tõesti VZ versiooni lisavarustusena pakutavad istmed. Need hoiavad kurvis hästi, aga ükskõik kuidas ma neid seadistasin, ei õnnestunud mul leida mugavat asendit, kus mu selg pärast paaritunnist roolis olemist ei valutanud.
Niisiis, emotsioonid. Kuigi Cupra suudab oma väljalaskesüsteemis “popkorni teha”, jääb ausalt öeldes iseloomust puudu – praginad ja praksud meenutavad pigem vedrustuse tööd auku sattudes või rattakoobastes krabisevaid kive kui kiire autoga seotud hääli. Võib-olla aitab järelturu väljalaskesüsteem, aga tehasest on see väga mannetu. Ja ma ei kirjutaks väljalaskest eraldi lõiku, kui see asi poleks mind tõesti häirima hakanud.
Stardid foori tagant on koht, kus Cupra omanik on “hobuse seljas”. Auto on tõeline hunt lambanahas ja selle tagasihoidlik disain on talle kasuks. Ta on väga kiire. Väga. Rohkem kui piisavalt – väga lihtsalt aktiveeritava stardiabi toel saabub “sada” 4,9 sekundiga.
Olen õnnelik, et sain temaga veeta rohkem kui kaks päeva – tundsin pärast esimest päeva kerget ärritust… Kuni sõitsin linna lähedal looklevale teele, kus oli võimalik lasta autol kogu oma potentsiaal ohutult välja tuua. Jah, seal Leon avanebki – kurvides, kus ta on loomupäraselt veidi alajuhitav, aga gaasi lisamisel hakkavad tagarattad tööle ja peidavad selle osavalt. Sel hetkel sain aru, et ma ei sõida turundustriki, vaid päris Cupraga, mis suudab kurve hoida ja peenelt mu jalgade ja käte liigutusi jälgida.
Ja enne laidetud istmed täpselt selle jaoks ongi – nad hoiavad kurvis. Unusta pragisev väljalase, ma olen täielikult keskendunud järgmisele kurvile ja selle läbimise trajektoorile.
Leon on hea. Väga. Ei, ma ei ostaks teda – igapäevaelus ärritab ta mind, aga samas tunneks ta end rajal suurepäraselt. Ma võrdleksin tema pakutud tunnet Giulia Veloce’ga – ta on igapäevaelus liiga võimas ja ei sära enne, kui jõuate rajale või tühjale käänulisele teele.
Aga kui tihti saate tema potentsiaali ära kasutada – selles on küsimus. Võib-olla eelistaksin endale vähem võimsat esiveolist versiooni, aga tahaksin neid enne omavahel võrrelda.
Fotod: Vladimir Niinimäki
