„Misasi see on?“ Seda küsimust sai viimase üheksa päeva jooksul rohkem kuulda kui ühegi teise testiauto puhul, ehkki küsitava mark ja mudel oli suurelt auto külje peale kirjutatud, „Kõigile taskukohane“ pealekauba.
„Katusega elektritõuks“ oli vastus, mis enamikku küsijaid rahuldas ning kaastundlikult noogutama sundis, aga seda vaid seetõttu, et nad polnud sellega kunagi sõitnud.
Pole olnud just palju proovisõite, mis algaksid sedavõrd madalate ootustega. „Auto, mida keegi ei taha“ – kas saab olla veel intrigeerivamat tutvustust lausa automüüja poolt? Targu jäeti muidugi märkimata, et kiibikriis pole ka Dacia tootmisvõimsusi puutumata jätnud ja autode saadavusega on täpselt nii nagu just on. Aga kõigest järgemööda.
See test erines paljudest teistest ka seetõttu, et imiteeris maksimaalselt päriselu. Täpselt üheksa ööpäeva, veidi üle 700 kilomeetri, millest umbes kolmandik läbitud linnas ja kaks kolmandikku maanteel, kus CCS kiirlaadijad paraku puuduvad – just selline on mu autokasutuse muster, mida saab ka aasta peale laiendada. Polnud ka sõiduproovi nimi ilmaasjata „ellujäämise test Dacia Springiga“.
Julge pealehakkamine on pool võitu
Väikestel linnaautodel ei lähe viimasel ajal kuigi hästi. B-segment, mis veel hiljuti oli Euroopas müüginumbritelt teisel kohal, on nüüdseks langenud neljandaks. Üha karmistuvate keskkonna- ja ohutusnõuete tõttu on tootjal järjest raskem nende pealt kasumit teenida ning see peegeldub otseselt mudelivalikus – järeltulijat ei saa enam ei Renault Twingo, Volkswagen Up, Citroën C1 ega Peugeot 108. Enamgi veel – isegi B-segmendi liider, Volkswagen Polo on Eestis vaikselt müügilt kadunud.
Rumeenia juurtega automark ujub aga vastuvoolu: Renault’ säästubränd toob nüüd esmakordselt Dacia Springi näol turule väikese linnaauto. Ja ehkki müügihitt Sandero koos oma modifikatsiooni Stepwayga kvalifitseeruvad B-segmenti ning Dustergi teab kui suur auto pole, on Spring esimene just linnadžunglisse mõeldud Dacia. Test kinnitas veenvalt – kui teda kasutada planeeritud eesmärgil, on rahulolu garanteeritud.
Dacia käitumine näitab julgust, mis on samas hästi kalkuleeritud. Esiteks seetõttu, et Spring on täiselektriline auto, mis tänu sellele vastab kohe kõigile keskkonnanõuetele ja võimaldab ühtlasi teistele autodele pisut suuremat kütusekulu.
Teiseks aga seetõttu, et Dacia saab seda mudelit odavalt toota. Spring pole midagi muud kui juba mitu aastat Indias ringi sõitnud Renault Kwid’i edasiarendus. Euroopa turu tarvis parandati seda ohutuse valdkonnas tublisti, ent kuna uut mudelit ei pidanud välja töötama, suutis Dacia säästa väga palju raha.
Sa saad, mille eest maksad
Läbimõeldud lähenemine peegeldub hinnakirjas: 17 tuhande eurose alghinnaga on tegu Eestis ja kogu Euroopas odavaima elektriautoga. See kõlab väga ahvatlevalt, kuid Springi tõeliselt soodsaks autoks nimetada veel ei saa, sest pisut alla kahekümne tuhande euro on vaid neli inimest mahutava 3,73 meetrit lühikese linnaauto eest märkimisväärne summa. Põhjalikumalt saab hindade, tehniliste andmete ja varustusega tutvuda siin.
Kuid kontsernisisene võistlus ei toimu mitte üle kümme tuhande euro kallima Renault Zoe ega pea kaks korda kallima Nissan Leafiga, uuest Megane E-Tech’ist rääkimata. Ennekõike tuleb rinda pista veidi suurema, kuid bensiinimootoriga Dacia Sanderoga, mis maksab odavaimas versioonis vaid 10 390 eurot. Teisalt tähendab elektriauto palju väiksemat „kütusekulu” ja hoolduskulu ning muidki eeliseid nagu sõit ühistranspordirajal.
Springi puhul tuleb esimese asjana rõhutatult meeles pidada, et vaatamata enesekindlale välimusele (noorem põlvkond hindas seda lausa kõige kenamaks Daciaks läbi aegade!) pole Spring tõepoolest midagi enamat kui linnaauto koos nii väikese mudeliga kaasnevate tüüpiliste ebamugavustega. Maasturlik välimus petab, kliirens on vaid 15 cm.
Auto on neljakohaline, kuigi „originaal“ Renault Kwiz mahutab viis inimest. See on mõistlik, sest vaid 1579 mm laiusele tagaistmele kolme täiskasvanut kuidagi kõrvuti ei mahuta. Lisaks tõestas meie test, et sisuliselt on tegu kahekohalise sõidukiga – kui keskmine eesti mees esiistme enda järgi paika seab, siis tema taha sama suur enam kuidagi ei mahu. Pikematest inimestest me ei räägigi!
Iste ise aga meenutab kunstnahaga üle löödud seljatoega taburetti. Sel ei saa küll kõrgust ega sügavust reguleerida, ent selles pole ka midagi halba, kuna külgtugi sisenemisel-väljumisel üksnes segaks ning kurvide võtmisega peab Springi puhul üsna mõõdukas olema. Ringrajale on teistsugused autod.
Tagasihoidlik, kuid ajakohane varustus
Standardvarustuses Dacia Spring pole sugugi olematu, vaid täiesti ajakohane. Isegi kõige spartalikumal versioonil on automaatne hädapidurdussüsteem, neli elektriakent, kuus turvapatja, kesklukustus, konditsioneer ning raadio koos USB ja Bluetoothiga. Kui valida veidi kallim Comfort Plus, lisanduvad naviseade, Android Auto/Apple Carplay, parkimisandurid tagumisel kaitseraual ja tagurduskaamera.
Veidrused sellega ei lõpe. Kas keegi oskab 21. sajandil nimetada sõiduautot, millel on vaid üks kojamees? Aga puudub reguleeritav rool? Loomulikult mitte! Tagaluugi sulgemise käepide? Milleks selline luksus, käega saab ju servast kinni võtta küll! See kõik lisab ju hinda ning ilma saab ju ka. Siiski, ühe asjaga leppida pole võimalik – püsikiirushoidja puudumine on liiast. Kui on olemas kiiruspiirik, st säti maksimaalkiirus ja sõida pedaal põhjas, siis olgu ka püsikiirushoidja!
Pagasiruum neelab 290 liitrit, kuid on harjumatult lühike ja sügav, meenutades Audi 80 oma 80-ndatest. Igapäevaseks kasutamiseks on see enam kui piisav, arvestades (jälle!), et tegu on linnaautoga ning neli täiskasvanut sellega pikemale reisile niikuinii ei lähe. Küll aga ei saa tagaistme seljatuge osadena alla klappida ning siin jääb Spring alla väikestele bensiini neelavatele konkurentidele nagu Kia Picanto või Hyundai i10.
Munakivitesti läbis Dacia Spring hindele 4. Võimalik, et kui eelmiseks testiautoks poleks olnud munakivitestis täiesti veatu Hyundai Bayon, oleks tulemus kriipsu võrra paremgi olnud (hindamine on paraku subjektiivne, ehkki kõik arvasid ühtmoodi), ent odavauto kohta on tegu korraliku tulemusega.
Tervelt 19,1 sekundit!
Asjaolu, et Spring on loodud linnaautoks, ilmneb ka dünaamikas. Esirattaid liigutav elektriajam toodab vaid 33 kW (44 hj), mis tähendab, et 100 km/h saavutamiseks kulub 19,1 sekundit! Spring teeb seda sujuvalt, kuid jõu puudumine annab üsna peatselt tunda. Foori taha joonele pole seda mõtet panna, sest ka pöördemoment on vaid 125 Nm.
Kõrgepingeaku on üsna väike, mahutades vaid 27,4 kilovatt-tundi: WLTP metoodika kohaselt peaks auto läbima 230 kilomeetrit, kuid see on saavutatav vaid äärmiselt säästliku sõidustiili korral, mis enamikule pole jõukohane. Pigem võib arvestada täiesti täis aku puhul 180 km läbisõiduga, ja seda mitte suviste maksimumkiiruste, vaid pigem keskmisest aeglasema sõiduga.
Spring sobib seega hästi neile, kes liiguvad vaid linnas, kuid soovides teha pisut pikemaid sõite, on kiirlaadimine hädavajalik. Vastav võimekus, mis suudab kõrgepingeaku tehaseandmete järgi 80% tunni ajaga täis laadida, on 1040 eurose lisatasu eest olemas. Praktikas jäi kiirlaadimise kiirus aga 15-20 kWh vahemikku.
Seinakontaktist kulub Springi piripardani täis laadimiseks üle poole ööpäeva ning ka võimsam kodulaadija suudab autokest vaid ühe faasiga toita. Keskmist elektrikulu aga mõõta ei õnnestunud ning auto seda ise ei näita. Seetõttu ongi Dacia määranud Springi vaid linnaautoks. See on rohkem pere teine auto kui täieõiguslik pereauto, mis vastab pea kõigile teie vajadustele.
Kokkuvõtteks
Siit jõuame tavapärase võtmeküsimuseni: kas ma ostaksin endale Dacia Springi? Jätame kõrvale igasugused meemid ja naljad end kõige soodsamaks pidava automargi teemal ning eeldame, et ego mahub sedavõrd väikesesse autosse kenasti ära. Tunniajane proovisõit kindlasti tulemust poleks andnud, sedavõrd põhjalik test aga küll.
Vastus on hetkel „ei“ ja põhjus on kasutusprofiilis – kui üle poole sõitudest toimub maanteel, siis selleks on hetkel veel võrratult mugavamaid alternatiive. Kui aga sõit toimub reeglina üksi või kahekesi, on olemas kodus laadimise võimalus ning päevane kilometraaž jääb alla saja, võib just see Dacia olla paljude ostjate jaoks sobilik.
Meeldis:
- Kompaktsed välismõõdud
- Praktilisus
- Hind
Ei meeldinud:
- Püsikiirushoidja puudumine
- Väike kõrgepingeaku
Fotod: Indrek Jakobson, Greete Jakobson
