Margus Värton pani Lätis pilgu peale ja käe külge legendaarse pisimaasturi uuele põlvkonnale. Dacia Duster on rumeenlaste rahvusauto staatusest ammu välja kasvanud ning võidab südameid kogu Euroopas. Uue põlvkonna müüginumbrid löövad juba praegu kõiki seniseid rekordeid.
Dacia Dusterist oleme varemgi korduvalt kirjutanud. On põhjust ka – see sõiduk on pisimaasturite turu põhjalikult ümber teinud ning meile on see meeldinud. Teise põlvkonna Dacia Duster andis Lätimaa teedel aga kõva hitihoiatuse: konkurendid jäävad mitmel põhjusel kaugele seljataha.
PROLOOG
Kunagi möödunud sajandi kaheksakümnendate keskel sattusin õpilasmalevlasena toimetama vennalikus Ungari Rahvavabariigis.
Sotsialistliku sõprusühenduse põllumajandus ei jätnud mu mälestustesse just sügavat jälge – no aprikoosid kasvasid puu otsas, virsikud ka, ja mingeid muid frukte sai ka nopitud.
Ahjaa, esimene tutvus veiniga sai vist kah seal sõlmitud. Neist mõnevõrra udustest meenutustest oluliselt kirkam on mälusalvestis sellest, mis toimus toonase vennasriigi tänavatel.
Kui kodumaistel uulitsatel liiklesid žigullid, mossed, sapakad, sekka mõni Volga ja UAZ ka ning laias laastus oligi kõik, siis madjarite maal oli pilt palju kirjum – nõukogudemaa autoplönnidele lisaks veeresid seal ringi Škodad, Wartburgid, Trabantid, Tatrad… ja Daciad.
Ega need kõik muidugi vähem plönnid olnud, aga huvitavad ikkagi. Dacia iseäranis – see oli ju suisa prantsuse auto, Renault 12. Mis sellest, et sotsialistlikud rumeenlased suutsid selle kokku panna kohutavalt – ikka midagi teistsugust.
Nõnda oli Dacial minu mälusoppides oma koht kui millelgi, mis on odav, prantsusepärane, natuke mõlkis ja mitte liialt kvaliteetne. Pole just hea algus, ega ju?
UUS AEG
Uus aeg saabus Daciale laias laastus koos uue sajandiga – Renault ostis selle Rumeenia kontori koos naha ja karvadega ära ning asus vormima miskit, millega vallutada ida-Euroopat, Põhja-Aafrikat ja Lähis-Ida.
See miski pidi ilmselgelt olema odav, vastupidav ja lihtsalt hooldatav. Nõnda sobras Renault nii enese kui tütarfirma Nissani jupikastides ning asus leitust kokku panema nimetatud omadustega sõidukeid.
Edukalt – Dacia Logan kujunes hitiks ja avas uksed tervele perekonnale sama ideoloogiat kandvatele sõidukitele. 2010 oli aeg valmis ka oma pisimaasturiks – sündis Duster.
Mootorid Renault valikust, nelikvedu Nissanilt, kujustus omaenese disaineritelt. Mingitki peenekoelisust oli sellelt muidugi palju tahetud, aga kerge ja lihtne auto koos võimeka nelikveoskeemiga sai kangesti populaarseks ometigi.
Pärast mõni aasta tagasi toimunud mudeliuuendust sai mullu aeg küpseks täitsa uueks, teise põlvkonna Dusteriks. No ja nüüd on see siis lõpuks Baltikumis ning ma istun ühes neist.
KERE JA KABIIN
Auto kõrval seistes on ilmne, et Dusteri disainerid on lähtunud tõdemusest, et kui miski ei ole katki, siis ei ole seda vaja parandada. Ka uue ja vana Dusteri kõrvuti seistes on selge, et tegemist on lähisugulastega – üldine vorm, proportsioonid, katusejoon… sugulus on silmnähtav.
On suisa keeruline uskuda, et need kaks autot ei jaga mitte ühtegi keredetaili, kuid ometigi on see nii. Ma loodan, et Porsche-friigid annavad mulle andeks mu võrdluse, ent mulle meenub esimesena Porsche 911 – auto, mis on üle elanud palju põlvkonnamuutusi, ent ometi jäänud üldkujult äratuntavalt iseendaks.
Duster tundub olevat samal teel. Vähegi teravama pilguga vaadates muidugi on muutused ilmsed – uued tuled, uus iluvõre, uued tagatuled, uued aknad, uued uksed….kõik. Kõik on uus, ja ometigi vana. See ei ole puudus – see on disainiklassika vormimine tulevaste aegade jaoks.
Auto sisemuses on isikupära muidugi keerulisem leida. Duster pole selleks tehtudki, ta on selline lihtne ajab-asja-ära tüüpi auto.
Ent asja ära ajamine ei pea tingimata katsumus olema ning sestap on Dacia uuele Dusterile teinud näiteks täitsa uued istmed. Pisiasi? Ei, ei sugugi, sest asjalik inimene viidab nende istmete peal rohkelt aega ning see aeg ei peaks ebameeldiv olema. Ei olegi.
Sõitjateruum tundub vanast pisut ruumikam, ent maaletooja poolt korralikult briifituna tean, et see on pisut petukraam – tuuleklaas on 10 cm ettepoole nihutatud ning see lisab õhulisust. No pole ka paha, ehkki pigem näivus kui sisuline muutus.
Juhi seisukohalt olulisem on täielikult ümber kujundatud ergonoomika ning parem müraisolatsioon. Kui vana Dusteri lülitid karjusid odavust, siis praegused pigem sosistavad seda ning uksedki sulguvad täitsa soliidse tümpsuga, mitte õõnsalt helisedes. Samm edasi seegi.
Multimeediakeskus on kerkinud oluliselt kõrgemale, paremini vaatevälja. Sellelgi on hea põhjus – Dusterile pakutakse tervet peotäit väliskaameraid ning nende pildi jälgimine kusagilt käigukangi juurest ei oleks kuidagimoodi mõistlik.
Ja muidugi ei tohi unustada, et Dusterit saab nüüd osta ka kliimaautomaadiga. Kõik asjalikud ja vajalikud sammud.
HELI JA PALJU PILTI
Uue Dusteri armatuurlaua keskel troonib uhke multimeedikeskuse ekraan. See pole päris uus vidin, mudelivärskenduse järgsel eelmisel mudelil oli samasugune, ent päris võimekas on see sellegipoolest – juhib raadiot, näitab kaarti, juhendab teed, näitab kaamerapilti auto eest, tagant ja külgedelt ning mängib muusikat nii mälupulgalt kui iPodist.
Jah, elamust pakkumata, aga selle raha eest täiesti pädevalt. Ahjaa – telefoniga oskab ka Bluetoothi kaudu sõbraks saada.
Ma küll ei saa päriselt aru, mis radu selle prantslase mõte liikus, kes selle seadme kasutajaliidese kujundas ning arvas, et näiteks ekvalaiseril võiks bassiliugur üleval ning kõrgete oma all olla, aga no asjad saavad aetud ning mõne prantslasliku kiiksu elab Dacia ostja üle.
Seda enam, et tegelikult kõik töötab, asi saab aetud. Ja et tegemist on maasturiga, leiame menüüdest sellisegi koha, kust auto kaldenurki kaeda, ja see ei ole seal mitte naljapärast. Duster nimelt ronib, ja ronib nii et vähe pole.
SÕIDAME MÄKKE JA MÄEST ALLA!
Selle koha peal ongi paras aeg rooli ronida. Pressibriifingul oli pintsakuga mees meile juba pööraseid peale- ja mahasõidunurkasid lubavaid slaide näidanud ning kinnitanud, et Duster maastikul üllatab.
Ma olin skeptiline, tunnistan – seda enam, et taevast kallas vihma ning katsumusterohke mäkkesõidurada oli kõige pehmemalt väljendudes mõnevõrra libe. No ja eks neid linnamaastureid ole nähtud ka, mis esimeses kraavis nukralt kinni jäävad.
Nelikveoline Duster nende hulka õnneks ei kuulu – veojõukontroll välja, püsiv nelikvedu sisse, jõuliselt gaasi ning Duster ronib pea kõikjale.
No olgu, ehk mitte kõikjale, kuid üsna kindlasti igale poole, kuhu tema omanik minna tahab. Ja kui see koht juhtub olema mõne mäe otsas, siis aitab Duster ta ka selle mäe otsast alla – uue Dusteri laskumispiduri süsteem on igati toimiv. Proovisin, saan kinnitada.
Asfaldil ei ole Duster muidugi mingi eriline elamus. Seda oleks sellise kliirensi ja mootoritega muidugi ka palju oodata ning ega Dusteri ostja vist ootagi. Küll aga tuleb tunnistada, et samavõrra nagu pole miskit väga kiita, pole ka miskit ette heita.
Uue mudeli amordid tunduvad olevat pisut jäigemaks timmitud ning maanteel sõidab Duster nagu iga teinegi auto.
Kui üldse miski üllatas, siis suhteline vaikus salongis – ma olin valmis plekitirinaks ja plastinaginaks, ent see ootus jäi küll täitumata. Auto nagu auto ikka.
TEHNIKAST KA
Uue Dusteri tehnikaosa kirjelduse saab vabalt kokku võtta ühte sõnasse – muutusteta. Dacia on otsustanud, et kui olemasolev tehnika funkab, siis ei ole vaja seda näppida.
Nõnda on uue Dusteri mootorid, veoskeemid ja käigukastid täpselt samad mis eelmisel mudelil – neli mootorit (neist kaks diislit), kaks veoskeemi, kaks erinevat käigukasti – ainult et seda automaatset antakse ainult kaherattaveolisele diislile.
1,2-liitrine turbo-bensiinikas on kõige kangem oma 125 hobujõuga, 1,5-liitrine lahjem diisel kõige kahvatum ning 1,6-liitrine ilma turbota bensiinikas ja 1,5 liitrine kangem turbodiisel seal kusagil vahepeal, aga edasi liiguvad nad kõik ning tegelikult ongi Dusteri ostja ilmselt pigem käsikasti-inimene.
Nissanilt pärit nelikvedu pakutakse kõikidele mootoritele peale lahjema diisli. Minu mätta otsast vaadates on nelikveoline ainus päris-Duster, aga selle mudeli tegelik sihtrühm võib vabalt teistmoodi otsustada.
ME PEAME RÄÄKIMA RAHAST
Dacia puhul ei saa hinnalipikutest ei üle ega ümber. Kaks päeva Dusteriga ringi kulgedes jäi kummitama tunne, et kui paljud konkurendid teevad auto ning seejärel vaatavad, kui palju selle eest raha kannatab küsida, siis Dacia teeb risti vastupidi – võtab eelarve ning vaatab, kui palju selle eest autot saab.
Ja teate – uskumatult palju saab! Kõige lihtsama Dusteri saab soetada vähem kui 10 000 euro eest ning ka kõige kallima jaoks ei õnnestu ära kulutada kahtekümmet tuhandet.
Lühidalt öeldes on Dacia Duster sündsusetult soodne ning kui pildile panna juurde selle maastikuvõimekus, siis tuleb tunnistada, et sisuliselt sel autol konkurente ei ole – nende hinnakirjad enamasti algavad seal, kus Dacia oma lõpeb.
KOKKUVÕTTEKS
Kokkuvõtteks võib öelda, et uus Dacia Duster suutis üllatada maastikuvõimekusega ning sellega, et ta mitte millegagi negatiivselt ei üllatanud. Dacia tegi seda jälle – pakkus päris-inimestele päris-autot päriselt ausa raha eest.
Sellel teel püsides on olemas kõik eeldused selleks, et Dusterist kujuneks omaette ikoon, nähtus iseeneses. Kõik eeldused selleks on olemas – see on üks aus auto ning miskit oleks väga valesti, kui Dusterist taas müügihitti ei kujuneks.
Vaata siit hinnakirja ja varustustasemeid
Pildid: Margus Värton, tootja
