Kellele ei meeldiks Ameerika autod, nende silmapaistev välimus ning võimas mootor? Ausalt öeldes on mul alati olnud üheaegselt nõrkus nii suurte autode kui ka pisikeste masinate vastu ning pigem jätavad külmaks sellised keskklassi keskmise mõõduga sõidukid. Need on lihtsalt igavad. Dodge RAM 1500 Sport Crew Cab ei ole igav.
See suhteliselt hiiglasemõõtu kastikas ei ole kuskilt otsast igav! Kohe esimene tore uudis on, et auto mootorit saab distantsilt käivitada – ümberolevad lapsed ristivad selle nähtuse peale auto kohe hiigel-Kittiks. On Kitti tunne natuke küll, kui vajutad nuppu, auto teeb prõmm! ning juba ta käibki.
Juba esimestel meetritel tunned, kuidas 291 kW võimsusega 5,7-liitrine mootor lausa kisub seda suurt masinat edasi ning hiiglasele ei ole mingi probleem kiirendada alla 7 sekundiga saja kilomeetrini tunnis.
Mitte vähem tähtis on asjaolu, et Dodge RAMile antakse alati teed. Suur auto, väike naine, aga kõik tõmbuvad aupaklikult kahte lehte. Juba kolmas põhjus, miks selle autoga sõita: sa oled nähtav! Sõidad suure, mitte-igava, kiire (Ameerika) autoga ja oled (Eesti) teedel alati nähtav. Puhas boonus.
[toggle title=”PROOVISÕIDUAUTO TEHNILISED ANDMED” load=”hide”]Dodge RAM 1500 Sport Crew Cab 5.7
Liik: maastur
Keretüüp: pikap
Mootor: 5,7 (291 kW)
Vedav sild: nelikvedu
Käigukast: automaat
kütusekulu linnas: 18,1 l/100 km
kütusekulu maanteel: 10,8 l/100 km
kütusekulu keskmine: 14,4 l/100 km
Hind: 55 900 eurot
Turva- ja ohutusvarustus
roolivõimendi
kesklukustus (puldiga)
ABS pidurid
turvapadi
signalisatsioon
immobilisaator
peatoed
stabiilsuskontroll
pidurdusjõukontroll
veojõukontroll
lisapidurituli
vihmasensor
Mugavusvarustus
kliimaautomaatik
elektrilised akende tõstukid
elektrilised klapitavad välispeeglid
automaatselt tumenevad peeglid
elektriline klaasist katuseluuk
võtmeta avamis- ja käivitussüsteem
püsikiiruse hoidja
parkimisandurid ees ja taga
parkimiskaamera
toonitud klaasid
valgustusega peeglid päikesesirmides
kohtvalgustid
Audio, video, kommunikatsioon
stereo USB pesaga, mälukaardi pesaga
kõlarid
subwoofer
ekraan (ees)
navigatsiooniseade (kaardiga)
autokompuuter
käed vabad süsteem[/toggle]
[dropcap]PARAJALT SUUR [/dropcap]Esmalt tundub masin mulle nii suur ja lai, et julgen kahelda, kas see ikka oma teepoolele ära mahub. Pean tõdema, et mahub hästi; kõik need kolm päeva, mis Dodge RAMi roolis olin, ei tekkinud olukorda, kus oleksin pidanud oma gabariiditunnetuse kahtluse alla seadma.
Kõrgus annab autole nii palju visuaalselt juurde, et muud gabariidid tunduvad ka automaatselt veelgi suuremad. Aga selle suurusega harjub väga kiirelt, pärast esimest sadat meetrit tunned end suurt laeva juhtides nagu kala vees.
Autosse on ikka mõnus ülespoole ronida – Dodge RAMi puhul lihtsustab ronimist tugev astmelaud – ja lihtsam on ülevalt alla tulles ka välja saada. Seda sisse-väljaronimist sai harjutatud omajagu, sest plaanis oli väike väljasõit suunal Tallinn-Kohtla-Järve.
Sealkandis on kuhjaga lahedaid kohti: Kohtla-Nõmme söerada, Eesti Kaevandusmuuseum, Viivikonna, Narva-Jõesuu, Sillamäe ning tagasi võib tulla mõnusalt mööda Põhjarannikut.
[dropcap]PÄÄSTEV MUGAVUSVARUSTUS [/dropcap]Ilm ei soosinud meie retke just üleliia, kuid soojas autos vihma ja nappide soojakraadide eest varjul olles ei saanud sugugi kurta.
Päeva päästis roolisoojendus, millega mul oli esmakordne isiklik kokkupuude. Ülimõnus asi, millest olen nii mõnedki talved puudust tulnud. RAMi omanikud saavad rahuliku südamega kindad koju unustada!
Teine mõnus vidin on istmete edasi-tagasi-üles-alla suunamise nupp, mis on kenasti täpselt istmekujuline: ükskord ometi sain kiirelt aru, kuhu vajutada, kui on soov istet sättida. Miks mitte kehtestadagi selline “lollikindel standard” kõikidele elektrivalitsatele autodes?
Ka peeglite ja temperatuuriandurite seadistamine käib RAMis loogiliselt nii klahvide kui ka puutetundliku ekraani abil.
Last but not least – kohe esimese matsuga sain pihta ka navigatsioonisüsteemile – lihtne ja nobe, ainult et nii hea kiirendusega auto GPS peaks muidugi näitama ka teeäärseid kiirusmõõtjaid. Selle abil oleksin pääsenud kohustuslikust portreepildist…
Automaatsetest kaugtuledest, parkimisanduritest ja pardakaamerast, võtmevabast käivitussüsteemist ning igasugustest veojõu- ja muudest kontrollidest ei hakkagi pajatama – need on vist tänapäeval juba sama loomulikud kui see, et autol on neli ratast ja pidurid.
[dropcap]SISEMINE SUURUS LOEB! [/dropcap]Et väliselt on auto hiiglasemõõtu, sellest juba kirjutasin. Dodge RAM ei jää hingesuuruselt (loe: sõitjateruumi mahutavuselt) välisele sugugi alla.
Eksperimendi mõttes pressisime tagaistmele neli normaalmõõdus inimest, ja mis seal salata – täiesti vabalt mahtusime ära, kui ainult turvavöösid oleks jagunud.
Jalgadele on piisavalt ruumi nii ees kui ka taga. Pagasiruum ehk kast on samuti väga mahukas, kusjuures lisaks on seal pisikesed panipaigakohvrid, et poest toodud piimapakid ja kartulikott mööda kasti reisima ei läheks.
LUGU JÄTKUB PÄRAST PILTI: KLIKI “CONTINUE”
[nextpage title=”MOOTOR, KÜTUSEKULU, HIND”][dropcap]KÜTUSEKULU [/dropcap]Põhiline küsimust kõigilt, kes mind selle autoga nägid, oli muidugi kütusekulu. Ligi 500 distantsi keskmiseks kütusekuluks oli 15,1 liitrit sajale kilomeetrile. Arvestades, et tegemist on ikkagi üle keskmise võimsa ja suure masinaga, polnudki ju väga hull.
Lisavarustusena on kõvale bensiinirüüpajale peale pandud LPG-gaasiseade, mis mahutab ligi 100 liitrit gaasi ja nagu teada, on LPG hind täna poole soodsam kui bensiinil. Sisuliselt sain sõita 5,7-liitrise masinaga sama hinnaga kui 1,6-liitrise 10 aastat vana autoga.
Muide, väidetavalt on see 15,1 liitrit veel suhteliselt priiskavalt sõidetud, aga kui ikka iga päev sellist võimsust pepu all pole, siis tulebki veidi suurema naudinguga sõita ja rohkem gaasi tallata.
Minu väljasõidetud keskmise kulu moodustas vähene sõit linnas, enamik kilomeetreid maanteel ning veidi ronimist Ida-Eesti mäekülgedel ning asfaldita aladel.
Gaasisüsteemiga kaasnes küll väike vigur, millele ma alguses sugugi pihta ei saanud – kui liiga jõuliselt (näiteks möödasõidul) gaasitada, jääb autol justkui gaasist väheks ja ta lülitab end automaatselt bensiinile.
Ümberlülitumine vallandab häirealarmi, mida ma ei osanud vakka sundida. Nii sai päris mitu korda teepervele sõidetud ning auto välja suretatud, et piiksumine lõppeks. Hiljem selgus, et tegelikult tulnuks lihtsalt gaasiseadmele restart teha.
[dropcap]NELIKVEDU [/dropcap]Esimese hooga pelgasin kütusekulu, mida võib tekitada nelikveo sisselülitamine. Olin veendunud, et mulle piisab täiesti, kui veab ainult üks sild. Müügiesindus vaigistas mu hirmu, selgitades, et automaatne nelikvedu ei kuluta rahakotti päris kindlasti auku: teine sild haagib end sappa ainult vajadusel. Seega julgelt nelikveoga, edasi!
Mulle tõesti meeldib RAMi vedrustus. Auk peab olema ikka tõsine löökauk, et salongis seda tunda oleks. Väga mõnus!
[dropcap]KOKKUVÕTTEKS [/dropcap]Dodge RAM kastika puhul on tegu äärmiselt mõnusa, äkilise, oma kogukuse kohta täiesti normaalse kütusekuluga, mahuka ning laheda välimusega masinaga. Isegi juhul, kui teil pole tahtmist tagataskust lauale laduda 55 900 eurot, tasub RAMi Sport-versioon raudselt proovimist. Elamus on garanteeritud ning suure tõenäosusega hakkab tagatasku nõudma, et te oma kitsidusest üle saaksite.
Ja lõpuks veelkord see kõige toredam, nähtav-olemise osa: Dodge RAMi roolis antakse teile kõikjal teed. Ausõna – isegi kõrvalteelt tulles vehkisid sõiduautode juhid käega elavalt “mine-mine”. Kui ma alguses mõtlesin, et ju selline viisakus oli juhus, siis edaspidi, kui asi korduma kippus, mõistsin, et põhjus peitub autos ja selle suuruses. Küllap suurte masinate roolis igapäevaselt istujad teavad, millest ma räägin. Tore tunne on olla nähtav!
Pildid ja tekst: Gerli Ramler
