Lätis valmistatud e-kart võiks edukalt Bugatti Veyroniga võidu kiirendada. Uku Tampere käis Laagri kardirajal elektrikarti proovimas ning leiab, et sellisel sõidukil oleks hobisõitjate, aga miks mitte ka kardisportlaste seas lööki küll.
Novembri eelviimasel nädalal näidati Laagri hobikardikeskuses Läti ettevõtte Blue Shock Race poolt välja töötatud ning juba ka tootmises olevat elektrimootoriga karti.
Alles areneval idufirmal on taskus suured tellimused mitmelt poolt üle maailma. Tellimuste täitmiseks käivitati investorite kaasamise eesmärgil koostöö Eesti ühisrahastusplavormiga Fundwise. Pilk peale ja käsi külge stiilis lühike tutvus näitas, et e-kart on nobe ja selle tulevik võiks paista helge.
Äkiline, kiire ja kahjutu
Blue Shock Race’i kontseptsioon on lihtne – nad on loonud elektrimootoriga töötava hobikardi, mis on ühest küljest vaikne ja keskkonnasõbralik, kuid elektriajami iseloomu tõttu ka väga äkiline ja kiire. Karti saab “timmida” sobivaks mitmeteks vajadusteks – hobikardist kuni meistrivõistlusteni.
Tootja arendatava tippmudeli kiirendus on võrreldav Bugatti Veyron’iga ning selle tippkiirus on 180 km/h. Just nende tippmudelitega tahetakse käima tõmmata elektrikartide võistlussari ja unistatakse isegi olümpiale pääsemist viie aasta perspektiivis.
Tagasihoidlikumad versioonid sobivad ideaalselt hobikardikeskustesse ja eriti hästi siseruumides toimivatele radadele. Oleks ju tore kaubanduskeskuses kiiremaid ringe teha samal ajal kui armas abikaasa sisseoste teeb!? Või mis veel toredam, korraldada tõsisem mõõduvõtt piimaringi vahepeale?
Akuvahetuspaus tankimise asemel
Uudse tehnoloogiaga elektrilised kartautod arendati välja 2015. aastal. Blue Shock Race e-kardi eelis peitub äärmiselt tõhusates liitiumakudes, mida on sõidukitel kerge vahetada ning mille laadimine kestab üksnes 10-15 minutit.
Aku kaalub ainult 6,5 kilo ning olulisim on see, et seda saab kiiresti vahetada, aega ei lähe kauem kui kuluks tankimisele. Ühe laadimisega saab võidu sõita orienteeruvalt 20 minutit.
Meile näidatud ja proovida antud hobikart ei olnud tippmudel, sest sellega oleks meiesugused algajad ennast kiiresti ära lõhkunud.
Ent selle nn. tavategelase võimekust iseloomustab fakt, et kunagine vormeliäss, praegune instruktor ja edukas autosportlane Sten Pentus sõitis välja Laagri hobikardikeskuse kõigi aegade rajarekordi – napilt üle 30 sekundi. Ja seda teisel ringil!
„Olen ka varasemalt kokku puutunud erinevate elektriliste sõidukitega, kuid see kuhu Blue Shock Race on tänaseks oma tootega jõudnud, on väga muljetavaldav,” jagab Pentus oma muljeid.
“Tegu on väga väleda masinaga, mis on ideaalne kasutamiseks siseradadel, sest pole väsitavat müra ega heitgaaside haisu.
Lisaks ei kulu kardikeskusel nii palju aega ja raha mootorite seadistamisele, hooldamisele ning kütusele ja õlidele,“ kiidab Pentus lätlaste hobikarte.
Võimalus investeerida
Just müra ja heitgaaside puudumine on see, mis elektrilise kardiga ringi tiirutades kõige parema emotsiooni annab.
Samal põhjusel on lätlaste ettevõte äratanud huvi palavas Lähis-Idas, kus on sõlmitud eelkokkulepe mitmesaja hobikardi tarnimiseks hiigelsuurde kaubanduskeskusesse rajatavale hobikardikeskusele. Läbirääkimised käivad veel mitmete suurte kaubanduskeskustega.
Omade jõududega start-up ettevõte maailma vallutama ei pääse ja seetõttu käivitab Blue Shock Race investorite kaasamiseks koostöö Eesti ühisrahastusplavormiga Fundwise. Investeerimine ei ole veel alanud, aga varsti on võimalus igaühel õlg alla panna.
Lätlaste sõnul sai investeeringute kaasamisel otsustavaks siinne kiiresti arenev ühisrahastuskeskkond, mis nende kodumaal puudub. Teisalt soovitakse leida investoreid eelkõige just Balti riikidest, et panustada nõnda regiooni majandusse.
Esimest korda kardirooli
Allakirjutanu on küll sattunud erinevate kiirete sõiduvahendite rooli, aga hobikardikogemus on seni olemata. Kardirooli sain katsuda 20 aastat tagasi, ja siis läks kart pärast esimest ringi rikki.
Suve alguses avanes küll võimalus proovida krosskarti, kuid neid kahte sõiduvahendit ühendab vaid nimetus. Seega, rooli istudes ei teadnud ma üldse, mida oodata ja kuidas käituda.
Kogemus jäi mõnevõrra poolikuks, sest esimene ring kulus baastasemel harjumiseks, teisel ringil blokeerusid ühe kiire kurvi eel pidurid ja järgnes spinn.
Kuna elektrikardil on ka tagurpidikäik, siis midagi hullu ei juhtunud, aga ajakaotust tuli ning parimaks ajaks jäi 36 sekundit, mis tagas “fantastilise” eelviimase koha.
Kolmandal ringil oli väleda kardi iseloom juba selgem ning vägevat pöördemomenti pakkuva elektrimootori toel sai kurve läbida isegi oluliselt rooli kasutamata.
Pidur ning võimsuse pedaal (sõrmed ei tõuse trükkima gaasipedaal, sest gaasi pole ju!) võimaldavad e-karti ralliautolikult juhtida, aga sellel õnnestunud ringil jäi ajavõtujoon ületamata, kuna oli vaja ju efektselt külglibisemisega boksi keerata… ühesõnaga, taevased jõud ei ole võistlushetkedel ilmselgelt minu poolt. Aga ükskord algab aega…!
Kokkuvõtlikult
See põgus ja veidi omaenda elevuse nahka läinud lühike kogemus näitas, et elektrikardiga on lihtne sõita. See ei ole üldse nii raskepärane kui eesliidet “elekter” kuuldes arvata võiks.
Pigem vastupidi – e-kart väänab tugevalt alates nullpöördest ning pärast paari ringi võib hakata mõtlema juba sõidujoone ning kurvides libistamise peale. Müra ja haisu puudumist olulise plussina juba mainisin.
Hammas sai siiski verele ning kuniks need loodussõbralikud kiirestisõiduvahendid Eestisse pole jõudnud, saab (varsti) Riias ning Liepajas kiiresti ringiratast sahistamas käia. Mina lähen.
Pildid: e-kart, meediatiim
