Aleksei Budõlini neljaliikmeline pere otsib kevadest saati uut autot, mis ideaalis meeldiks kõigile ja vastaks nelja inimese igapäevavajadustele. Järjekord on jõudnud ruumika linnamaasturi [wiki base=”EN”]Hyundai[/wiki] Santa Fe kätte. Autoga tuleb teha üks pikem trett [wiki base=”ET”]Soome[/wiki], aga seda paremini saavad Ilona ja Aleksei ülevaate sõiduki võimalustest. Muljed on väga positiivsed.
Vaata Hyundai Santa Fe varustust ja hinnakirja siit
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et kaks nädalat enne seda kui meile ulatati Hyundai Santa Fe võtmed, viibis Aleksei Lõuna-Koreas, kus ta neidsamu masinaid lähedalt ja kaugelt vaadata võis nii palju kui süda lustis, sest neid lihtsalt oli seal palju.
Enne isiklikku proovisõitu tuhnis Aleksei veidi internetis ja luges sõiduki kohta. Nõnda et sel päeval kui me oma mugavusejanused kered avarasse autosse sättisime, oli Alekseil juba nägu naerul ja kõik üksikasjad nii selged, et ta täiendavat instrueerimistki ei vajanud. Ja eks selle pereauto valimise käigus saabub ka teatud vilumus – juba neljas sõiduk järjekorras ja on tekkinud oskus kodutöö korralikult ära teha.
Mõnes mõttes pole meie autode testimise eksperiment päris võrdväärne olnud, sest üks on olnud hübriid, teine linnamaastur, kolmas luksklassi sisustusega, neljas taskukohasem jne. See on olnud kasuks, sest oleme Alekseiga kumbki avastanud oma lemmikud ja oskame rohkem sõnastada, mida sellelt õigelt autolt ootame.
PIKAL REISIL ÜLIMUGAV (JA AVAR) KAASLANE
Võin kohe kokkuvõtvalt öelda, et Santa Fe ei tekitanud minus mingeid hüperaktiivseid emotsioone. See tähendab, et kõik oli nii tasakaalus ja mugav, et ma lihtsalt unustasin selle auto ära. Ma ei tea, kas see ongi see kõige olulisem tunne auto valikul, et ta istub nagu kingapaar kohe algusest peale ning laseb omanikul mõelda muudele asjadele?
Meil oli luba Santa Fe lausa nädalaks lõbusõidule Soome kaasa võtta, saime autoga teha pikemalt tutvust. Olime selle variandi üle väga tänulikud, sest mitu kotti ja hunnik asju lapse jaoks ei oleks meie praegusesse pereautosse eriti hästi mahtunud, nüüd aga saime lausa laiutada.
Väga lõbusõit see tegelikult muidugi ei olnud, Aleksei käib iga suvi Soomes judolaagris treeneritööd tegemas ning noori talente õpetamas. Aga nädal Soomes tähendas ühtlasi laevasõitu ja tundidepikkust maanteel tuiskamist – teisisõnu, suurepärast võimalus autot tundma õppida!
VAHEL VAATAME TAEVASSE, KAS MEIL ON AEGA VEEL?
Meie käsutusse antud Hyundai Santa Fe proovisõiduauto oli luksuliku varustusega, mis tähendas, et esimesel päeval näiteks vaatasime me rohkem lakke, kus laiutas suur klaaskatus, kui kõrvale aknast välja.
Pärast laevasõitu Soome ja sellele järgnenud põgusat lõbustuspargi külastust oli meie kolmene Sass juba päris väsinud. Võtsime vastu otsuse, sõita seni kui väikemees magab. Reeglina magab Sass kaks tundi, seekord aga norskas mini-Aleksei koguni kolm ja pool tundi! Nõnda siis… sõitsime!
Auto kiigutas last unele, ise samal ajal ladusalt ja ühtlaselt pikka teed sõites. Minu jaoks oli positiivne, et hoolimata tundidepikkusest istumisest, on mu tagumine kehapool täitsa kontaktne ja selleks, et veri liikuma saaks, ei pidanud ma istmel tavapäraselt nihelema.
Ka Aleksei, kes oli roolis, ei ilmutanud mingeid väsimuse märke, ta hoopis lustis. Lülitas sisse kõiksugused autojuhtimist hõlbustavad funktsioone ja jagas oma kogemusi – nagu spordireportaaž! Oma kakskümmend viis korda küsis ta minult õhinal: ”Tundsid, kuidas auto praegu hoo maha võttis? Ei, see ei olnud mina! See on kiirusehoidik, mis eesliikujaga vahemaad hoiab!”
Või siis abiline, mis sõiduraja laiusest märku andis kui juht veidi kõrvale vajuma kippus; või veel midagi – spordikommentaatoril teemad otsa ei saanud. Kohati tundus, et autojuht on Santa Fe-s tagavarapiloot, sest tark masin sai suurema osaga sõitmisest ise hakkama.
NAINE ROOLIS, KOMPLIMENDID KUKUVAD!
Kõrval istudes tundus mulle, et auto aeglustab, kiirendab ja pidurdab väga pehmelt seetõttu, et Aleksei on väga hea juht. Lihtsalt, väga hea! Kui ma siis lõpuks ise Santa Fe rooli pugeda julgesin, saabus selgus: auto pidurdas, kiirendas… asi polnudki juhis!
Soomes olles tuli mul paaril korral sõidutada üht välistreenerit. Tegin seda hea meelega. Kui mees kuulis, et mul on juhiluba olnud vaevalt kolm kuud, läksid tal silmad suureks ja kompliment tuli kiiresti: “oi, ei oleks arvanudki, te olete autoga samal lainel!” Vaat’, mida tähendab kvaliteet!
Loomulikult hõlbustasid minusuguse rohelise juhi elu automaatkäigukast ning parkimisandurid, aga eelkõige istus mulle see, et avaratest mõõtudest hoolimata olid Santa Fe lõpp ja algus minusugusele pisikesele juhile hoomatavad.
NAVI ON VÄGEV, HELI PEAB TIMMIMA!
Kuna tütar Malena meiega kaasa ei sõitnud, siis tegime talle Soomes olles aeg-ajalt autost kontrollkõnesid ning järele mõeldes on see ainuke asi, mis Santa Fe puhul vajaks täiustamist: kõne kvaliteet ei ole maailma parim. Samas, navigatsioonisüsteem on üle prahi!
Sassilt me seekord adekvaatset tagasisidet ei saanudki, mis autos talle eriti korda läks, aga kuna ta hiljem meie vanas autos mugavusi taga nõutas, siis ilmselt ta ikka märkas neid. Ka lasi ta koduteel tantsu lahti, mida videostki näha võib.
KÜTUSEKULU JA HIND
Mis puudutab kütuse tarbimist, siis natuke võib ju siin nina kirtsutada, sest maanteel kulus Santa Fe´l 8,4 liitrit, linnas aga juba ligi 10 l/100km. Mida kauem me sellega sõitsime, seda enam need numbrid end tasapisi alla kerisid. Tõenäoliselt oleks pidanud esimese liigutusena näidud ära nullima, aga või kõik meelde tuleb, kui uus auto pihku pistetakse…
Katsun selle kütusekulu siiski välja vabandada meie autokasutusega: meil oli pidevalt sisse lülitatud nelikvedu, oleksime ju võinud sõita ka üksnes esiveoga. Aga neli on kuidagi turvalisem kui kaks…
Hyundai Santa Fe hinna osas tuleb tõdeda, et selline number paneb juba natuke küünarnukke ampsama. Auto hind algab 35 000 eurost. See on mõtlemise koht.
KOKKUVÕTTEKS
Uurisin Alekseilt tema emotsioone ning need kattusid minu omadega – Santa Fe on nii kvaliteetne ja mugav, et midagi erakordset välja tuua on raske, ta lihtsalt sobis täpselt meie vajadustega. Nii hea auto, et selle olemasolu võib tõesti ära unustada…
Eriline tänu Hyundai Eesti esindajatele ning meeskonnale Sassi ja ka lapsevanemate poolt – autosse olid meie jaoks valmis pandud värvipliiatsid ja ajakirjad, et pikk tee lühem tunduks!
MUHE VAHEPALA
Ei tea, kas ühe vahejuhtumi saab ajada Santa Fe süüks? Väga ju tahaks, nii tore auto. Tallinnas ei ole ma veel kordagi trehvanud tänavatel politseid ega pidanud neile oma värsket juhiluba esitlema, Soomes aga sain esimese katse tehtud üsna ruttu pärast Santa Fe rooli istumist.
Soome politsei peatas mind maanteel ja pani puhuma – sarnane “Kõik puhuvad” kontroll nagu meilgi. Puhusin, ja kõik oli loomulikult korras. ”Hyvää matkaa!”, soovis politseinik, ja oligi asi tehtud. Ei küsitud juhuluba ega palutud auto dokumente. Nähh!
Tekst: Ilona Toots. Toimetas: Ylle Rajasaar Pildid: Ilona Toots, Hyundai
