Aasta aega tagasi, kui sõitsin suure elektrilise KIA linnamaasturiga ümber Eesti, sain esimest korda aru, et pereauto võib vabalt elektriline olla. Suur ja raske, aga samas vaikne ja mis peamine – kuluefektiivne.
Pooleteise tuhande kilomeetriga sai selgeks: jah, sa võid elektriautoga terve perega kaugele sõita ning mitte muretseda bensiini ega selle pärast, kas pagasiruumi veel üks kohver ära mahub.
Käesoleval aastal tahtsin KIA EV9-ga taaskohtuda, aga seekord kahekesi – et paremini mõista, mis sorti autoga tegu on.
20-30 aastat tagasi olid parimad pereautod väikekaubikud või mahtuniversaalid, mis äravahetamiseni sarnased IKEA kapiga: ruudukujulised ja liugustega, lisaks muidugi bussilaadsed istmed ja kohustuslikud kardinad.
Peamine oli, et kolm last üksteist tagaistmel ära ei tapaks. Nüüd on kõik muutunud: keegi ei taha sõita lihtsalt kastiga, kõik on läinud linnamaasturite ja krossoverite teed.
Just siin tegi KIA väga täpse liigutuse: nad võtsid vana hea mahturi põhiväärtused, panid need kandilisse, kindlasse ja futuristlikku keresse ning andsid selle maailmale.
Jah, mõõtmetelt on ta peaaegu nagu Defender, disain on preemiumklassi mõjutustega ning võiks ekslikult arvata, et tegu on elektrilise Range Roveriga. Aga kõik selles autos karjub: “Ma olen pereauto!”
EV9 ei hiilga offroadivõimekuse ega uhkusega. Ta ei viita ühegi nurga alt, nagu hakkaksid kohe Mongooliasse seiklema. Ta ütleb ausalt: ma vean lapsi, sõidan suvila juurde, IKEA-sse, puhkusele – ja seda iga reisija jaoks mugavalt ja vaikselt.
EV9, millega mina sõitsin, oli kuuekohaline. See tähendab, et teises reas on kaks individuaalset istet, peaaegu nagu äriklassis – jalatugede ja lamamisasendi võimekusega.
Kolmas istmerida pole mitte vähim armastatud laste jaoks, vaid täiesti funktsionaalne – sinna mahuvad ilma probleemideta täisväärtuslikud täiskasvanud.
Erilist rõõmu tunnen vaikusest. Elektriajam teeb niigi selles vallas oma tööd hästi, aga hea heliisolatsioon annab veelgi juurde – ainult rehvimüra ja kerge tuulekahin suuremal kiirusel. Kõik muu on nagu vaakumis. Kui veel sisse lülitada Meridiani helisüsteem, sulgud oma mulli, kus ei tahakski muud kui olla ja sõita.
Mõne päeva jooksul sõitsin nii linnas kui maanteel. Ma ei leidnud kohta, kus EV9 oleks ebamugav. Linnas on boonusteks kõrge iste, suurepärane nähtavus ja pehme gaasipedaal, maanteel kindel kiirendus ja ühtlane sõit. Muidugi pole see sportauto, aga kiirendus on enam kui piisav.
Ühe laadimisega läbisin umbes 450 km. Suvel, mõistliku sõidustiiliga on kulu umbes 20-22 kWh 100 km kohta. Kui kodune elektrihind on 10 senti kWh kohta, teeb see 100 km hinnaks umbes 2 eurot. Talvel lisandub teiste korealaste kogemuste põhjal umbes 20-30% kulu, aga need ajad, mil pakane elektriauto kasutuks tegi, on möödas.
Kas EV9-t saab nimetada preemiumklassi autoks? Jah, auto ei ole odav – kõrgeimalt varustatuna maksab see umbes 90-100 tuhat eurot. Aga see, mis tunde ta tekitab, kuidas ta välja näeb ja sõidab – see kõik tõstab ta tunnetuslikult “200+” kategooriasse.
Ainuke, mis tuletab meelde, et sa pole Range Roveris, on viimistlusmaterjalid – nahk on kunstlik ja plastik ei ole igal pool pehme. Aga meenutagem – isegi elektrilises G-klassis pole enam päris nahka. Asi pole nimes, vaid tundes. Ja KIA saab sellega päris hästi hakkama – keegi ei arva, et teil on tööl raskused, kui ostate EV9.
KIA EV9 pole suurustlev, seiklejahing ega luksus luksuse pärast. See on suur, läbimõeldud, mõistlik ja kindel moodne pereauto. Ta ei mängi kedagi, kes ta pole. Ta pole mahturi imitatsioon, vaid uus tulemine, mida pole häbi sissesõiduteele parkida või maamajas laadija otsa lükata.
Minu edetabelis sai EV9 62 punkti – suurepärane tulemus, millele aitab enim kaasa raha eest saadav väärtus. Lisainfot saab auto kohta lugeda kodulehelt.
Fotod: Vladimir Niinimäki