Esmaspäev, 17. juuni 2024
Reisikirjad moodustavad autoajakirjandusest kahetsusväärselt väikese osa. See on mõneti mõistetav, sest autosid on palju, aega vähe ning kõikvõimalikud pikad testid on seetõttu pigem erand kui reegel. Nii otsustasimegi vahelduseks teha elektriautoga ringi ümber Eesti.

KIA EV9-ga ümber Eesti, Vladimir

Proloog

Kuidas koostada marsruuti? Meie plaan oli lihtne – sõita ümber Eesti, külastades kõiki KIA esindusi, ja kaks korda sama teed kasutada ei tohi. Üldiselt üsna lihtne ülesanne, kuigi teelõik Narva ja sealt tagasi paistis juba ette huvitav saama.

Kontrollpunktid paigas ja kõik muu pidi kujunema nii nagu tuuleklaasist välja paistab – kui vaja ja võimalik, siis laadisime akut, kui kõht tühi, siis sõime ja kui väsisime, siis puhkasime ning ei teinud mööndusi seetõttu, et liikusime elektriautoga.

KIA EV9-ga ümber Eesti, Vladimir

Mis aga olulisim – me sõitsime täpselt nii, nagu meile mugav. Me ei planeerinud teadlikult reisi rohkem kui KIA esinduste külastamiseks vajalik, kogu ülejäänud teekond kujunes spontaanselt. Me ei arvutanud, kui palju maad on laadijast laadijani või kui kaua seal aega kulub – see selgus tagantjärele.

Sõiduvahendiks valitud KIA EV9 ligi 100 kWh aku lubas pakkuda mõnusat kulgemist, ilma et tekiks probleeme teele jäämisega. Lühidalt – sõitsime nagu sisepõlemismootoriga autoga, nautides kõiki elektriautoga sõidu mõnusid.

KIA EV9-ga ümber Eesti, Indrek

Esimene päev: Tallinn-Käina-Kuressaare

Üks raskemaid etappe igal reisil on öö enne väljasõitu. Kas uinud kiiresti või ei saa üldse magama jääda, mõeldes erinevatele detailidele – tulemus on sama ja hommikul on praktiliselt võimatu ärgata. Vladimir tõusis vaevaliselt.

Indrek oli täpne ja punktuaalne – juba kell 7:20 seisis erksinine KIA EV9 Vladimiri maja ukse ees. Järgmiseks neljaks päevaks sai sellest suurest elektriautost kahe seiklushimulise inimese pelgupaik.

KIA EV9-ga ümber Eesti, Indrek

Esimese päeva plaan oli jõuda Kuressaarde, Saaremaa pealinna. Sinna viivad kaks teed – saab sõita mandrilt Muhu saarele, aga siis tuleks tagasi minna teist teed pidi. Otsustasime, et vastavalt reisi reeglitele oli kõige õigem sõita naabersaarele Hiiumaale ja sealtkaudu Saaremaale.

Vladimir polnud kunagi varem Hiiumaal käinud, hoolimata sellest, et on kogu oma elu Eestis elanud. Saarte avastamine on alati seiklus ning ka Saaremaale jõudis ta esimest korda läbi seikluse – 2011. aastal otsustasid kolm sõpra minna autostopiga Eesti kõige kaugemasse punkti. Nad jõudsid Narvast Saaremaale kahe päevaga. See oli suurepärane kogemus, mida aga miskipärast ei tahaks korrata.

Sõit algas läbi tuttavate kohtade – Noarootsi, Haapsalu – liikudes esimese sadama poole, mis asub Rohukülas. Saabusime 15-20 minutit enne väljumist, kus meid ootas väike, kuid väga hubane parvlaev, ja me alustasime teekonda Hiiumaale.

KIA EV9-ga ümber Eesti, Indrek

Saar on imeline. Jah, see on sama Eesti, kuid tunne on, nagu oleksid sattunud hoopis teise riiki. Esimest korda üle pika aja kohtasime teel palju metsloomi, ja kõige meeldejäävam oli kohtumine noore hirvega. Hiiumaa on teatavasti Eesti kõige metsasem maakond.

Väikesed külad, kus elab 300-400 inimest. Tundus, et kõik tunnevad kõiki ja seetõttu paistis kohe silma, et me pole kohalikud. Kuigi võib-olla tõmbas meie auto tähelepanu – saarlased eelistavad justkui väiksemaid autosid. Samal ajal, kui me ootasime parvlaeva Hiiumaalt Saaremaale, tuli meie juurde naine, kes ütles, et tal on KIA EV6 ja ta on sellega rahul, ning esitas paar küsimust meie “bussi” kohta.

KIA EV9-ga ümber Eesti, Vladimir

Lühike ülesõit väikese parvlaevaga ja olime Saaremaa põhjaosas. Need, kes on Saaremaal käinud, teavad – enamik teid saarel on petrolheadide paradiis, kuna käänulised ja kitsad teed lausa kutsuvad natuke energilisemalt sõitma. Meie puhul tuli end tagasi hoida, sest suur ja mugav EV9 sobis rohkem mõõduka kruiisi kui sportliku sõidu jaoks, ent mõte jäi pähe – siia peaks Miataga tagasi tulema.

Peatus Kuressaares. Esimese asjana leidsime Alexela keskkiire laadija, mille vahelduvvoolu suutis auto vastu võtta 11 kW võimsusel ning jätsime laadima, ise hotelli. Kuna peas tiksus ajatariif (tühja ei taha maksta keegi), siis pärast õhtusööki pidime laadimiskoha vabastama. Operaatori hinnastuspoliitika on mõistetav, kuid tüütu – pistikhübriidile see sobib, kuid suurt akut paari tunniga täis ei saa.

KIA EV9-ga ümber Eesti, Indrek

Teine päev: Kuressaare-Tõstamaa-Tori-Tõrva

Teine päev algas vastupandamatu sooviga proovida seni veel tundmatu laadimisoperaatori Elelevi teenuseid. No miks mitte, kui roheline post nii kutsuvalt otse hotelli ukse pealt vastu vaatas. Paraku jäi õnn üürikeseks, mitmed katsed autot laadima saada päädisid lõpuks küll lühiajalise eduga, kuid autosse ei jõudnud midagi. Ebaõnne põhjused selgitab uurimine.

Hommikul oli Kuressaares mahti vaid KIA esindusest läbi põigata ja teha selle taustal üks pilt. Edasi järgnesid tavapärased hommikused toimetused ja kuna kl 10.30 pidime juba sadamas olema, siis polnudki muuks aega. Laevasõit Muhult mandrile kestab tänapäeval nii vähe aega, et selle jooksul midagi teha ega juhtuda ei saagi (Vladimir sai valmis paar tööülesannet, Indrek nõustas endist kolleegi).

KIA EV9-ga ümber Eesti, Indrek

Kuna otse Pärnusse sõita olnuks kahetsusväärselt igav, pöörasime autonina esimesel mõistlikul võimalusel paremale ning sõitsime ringiga mööda rannikut kulgevat asfaltteed, läbides Tõstamaa ja Pootsi. Pildistamiseks on kenad kohad mõlemad, ent pikemat peatust tegema ei hakanud, see juhtus alles Pärnus kohaliku KIA esinduse juures.

KIA EV9-ga ümber Eesti, Indrek

Pärnusse jõudes ootas meid Tallinna maantee ristumisel Ehitajate teega tõsine ummik, mida Waze isegi ei maininud. Soovitus kõigile, kel ei meeldi ummikutes passimine: seda kohta Pärnusse sisse sõitmisel tasub vältida, kuni ehitus on valmis (ja suve jooksul see ilmselt ei juhtu).

Jõudmine Pärnusse tähendas ka jõudmist Eleporti levialasse. Vladimir arvas, et kui teha söögipaus, siis tähendaks see automaatselt Stefani pitsarestorani külastust. Esimese hooga tundus see igati mõistlik mõte, sest Pärnu linnatänavad on nüüd parkivatest autodest üsna tühjad (01. maist muutus Pärnus parkimiskorraldus). Aga kuna Eestis registreeritud elektriautodele on suvepealinna tänavatel parkimine tasuta, siis sai ju peaaegu letti sõita!

KIA EV9-ga ümber Eesti, Indrek

Paraku võitis ratsionaalne mõtteviis (või nimetage seda kuidas iganes!) ning tekkis soov ühendada meeldiv kasulikuga ehk lasta autol söömise ajal laadida. Stefani ukse ees küll laadijat pole, ent Pärnu on nii väike, et tegelikult on enamus vahemaid jalgsi läbitavad.

Panime auto kontserdimaja taha Eleporti 100 kW laadijasse ning läksime sööma koos kapipoolse lubadusega, et vähem kui tunni ajaga on aku täiesti täis laetud. Tõenäoliselt olnukski, kuid suutsime veelgi vähema ajaga kõhu täis saada ning võisime rahuliku südamega Viljandi poole suunduda.

KIA EV9-ga ümber Eesti, Vladimir

Pärnumaal (nagu tegelikult igal pool) on kohti, mida teavad paljud, kuid kõnetavad väheseid võõraid. Sindi paisu lammutamine ja kärestiku taastamine koos selle kõige peale vaatavate hiiglaslike tehasevaremetega on looduskaitseline tegu, mida tasub kaema tulla igaühel, kel Pärnu kanti asja. Kes on ülesvoolu elanud, teavad, mida see kalavarudele tähendab.

KIA EV9-ga ümber Eesti, Vladimir

Kolmas päev: Valga-Võru-Kallaste-Viivikonna-Narva

Päev algas Tõrvas 80% täis akuga ning see tähendas, et kui sõita kõige otsemaid teid pidi ja lisaks ökotada, siis võinuksime õhtuks ilma laadimata Narva jõuda. Aga juba mõte sellest, et peaks kuidagi läbisõidu järgi oma teekonda kavandama, ei sobinud kohe mitte üks teps.

KIA EV9-ga ümber Eesti, Vladimir

Ilm oli suviselt soe ning äikest saime päris mitu korda, kuid meie kulgemist see mitte kuidagi ei seganud, sest katuseluuk pidas vett ja raske auto püsis ka kõige keerulisemates oludes kenasti teel. Ainus, kes vingerpussi mängis, oli Võru Circle K – laadima hakkas kenasti, aga ära lõpetada ei tahtnud.

Sinna sai mindud korraks tanklapeatust tegema, mille jooksul ühtlasi kümne minutiga natuke kilometraaži lisada, kuid see päädis 20-minutilise laadimispausiga, mis omakorda tähendas, et kui hästi läheb, siis paneme Narvas ööseks laadima ja kui nii hästi ei lähe, siis otsime Elektrumi 150 kW laadija ja proovime selle teenuseid.

Seega tegime Tartus vaid põgusa peatuse ning suundusime edasi Narva poole nii lähedal Peipsi rannikule, kui teeolud seda võimaldasid. Lõunapausi tegime Eesti kõige väiksemas linnas – Kallastel. Kunagi Venemaalt välja rännanud vanausuliste poolt loodud kaluriküla kujutab endast kombinatsiooni religioonidest, kultuuridest ja ajastutest ning see kõik on toodud kokku umbes kahele kilomeetrile.

KIA EV9-ga ümber Eesti, Vladimir

Et reisi reeglid ei lubanud kaks korda sama teed sõita, siis edasine Narva jõudmine oli ses osas pisut komplitseeritud – ühel pool meri ning teisel pool Alutaguse metsad. Kuigi auto oli merekarva, siis ujuda ta siiski ei osanud ja kohale jõudsime mööda pikki tolmuseid metsasihte. Tegime põhjaliku tuuri ka Viivikonnas, mis peaaegu mahajäetud külana võib nõrganärvilise lausa masendusse viia.

KIA EV9-ga ümber Eesti, Indrek

Neljas päev: Narva-Jõhvi-Rakvere-Tallinn

See oli Narva päev – nii võib julgelt öelda. Alustasime koduteed mööda erinevaid kitsaid Narva-Jõesuu tänavaid ja tänavakesi, siirdusime Narvas jõe äärde ja sõitsime, kuni algasid pargid ja bastion. Miks oli vaja selle peale lasteaed ehitada – need, kes veel teavad vastust, ilmselt ei räägi sellest. Piinlik hakkab.

Narva on linn, mis sümboliseerib keskmisele eestlasele piiri. Jah, seal on piiritsoon, kuid autod üle silla enam ei sõida. Remont pidavat kestma paar aastat. Mis pärast seda saab, selle teadasaamiseks on vaja juba selgeltnägija võimeid. Nautisime lihtsalt Narva linna sellisena, nagu ta on.

KIA EV9-ga ümber Eesti, Indrek

Viimane võib tunduda autoga reisija jaoks mitte kõige huvitavam sihtkoht, kuid linn on omapärane. Erilise tunde jättis linna päevade pidu ja “seebikarpide” võidusõidud – isetehtud autod, millega osalejad mäest alla kihutasid. Kultuurielu on tihe ja suvel linn justkui ärkab ellu – samamoodi kogub Station Narva tuhandeid inimesi.

KIA EV9-ga ümber Eesti, Indrek

Jah, linnas on ikka veel puudusi kvaliteetse teeninduse osas turistidele, kuid teisest küljest annab selline kontrast võimaluse hinnata tavapärast puhkust teisiti. Hiljem tagasi vaadates jäi Narva selle reisi üheks kõige meeldivamaks hetkeks.

Epiloog

Neli päeva ja 1455 kilomeetrit keskmise elektrikuluga 21,2 kWh/100 km. Pole paha?

Laadimiseks kulutasime 10 tundi, 22 minutit ja 32 sekundit ning suutsime selle ajaga autosse pressida pisut üle 257 kilovatt-tunni. Natuke jäi üle ka, tagastades oli akus jääki 34%, millega saanuks sama tempoga jätkates sõita veel 154 kilomeetrit.

KIA EV9-ga ümber Eesti, Indrek

Juba reisi jooksul esitati meile kaks küsimust, mis nõuavad avalikku vastust. “Miks te nii palju laadimisi teete?” kõlas esimene. Aus vastus on: me laadisime autot seal, kuhu me parasjagu juhtusime, ning kasutasime selleks peaaegu iga võimalust. Ei, me ei teinud spetsiaalseid laadimispause ja me ei sõitnud spetsiaalselt laadija juurde, kui see oleks marsruudist kõrvale jäänud. Aga kui auto seisab niikuinii, siis las ta ühtlasi ka laeb!

KIA EV9-ga ümber Eesti, Vladimir

Mida me ei teinud, on vastupidine käitumine: otsida laadija ning siis seejärel omale tegevust leida, olgu selleks siis burksi näsimine (isegi kui kõht on täis) või lihtsalt autos passides aja surnuks löömine. Meie eesmärk polnud saada minimaalset laadimisaega, vaid võimalikult mugavat kulgemist – ja teekonda mitte kusagil laadijate järgi planeerida. See aeg elektriautonduses hakkab otsa saama (vähemalt Eestis).

KIA EV9-ga ümber Eesti, Vladimir

See ongi olnud peamine erinevus elektriautoga ja sisepõlemismootoriga autoga reisimise vahel. Peatused ei tundunud sunduslikud, vaid olid osa reisist.

Teine küsimus oli: “Miks teil nii suur elektrikulu on? Kas olete raske jalaga?” Lihtne vastus on, et suurel autol ongi suur kulu – 3190 kg täismassi edasi liigutamine nõuabki palju energiat. Kuid keskmiselt 21,2 kWh/100 km sellise auto kohta ei ole kohe kindlasti palju, ehkki sõit toimus suvistes tingimustes.

KIA EV9-ga ümber Eesti, Indrek

Mis aga olulisemgi elektrikulu juures – me ei ökotanud. Sõitsime täpselt nii, nagu oleks kapoti all diiselmootor, ehkki Peipsiäärseil kitsastel tänavatel ja Alutaguse metsaradadel me loomulikult ei kihutanud, otse vastupidi.

Kui aga tee oli hea ja märgid lubasid, siis tagasi hoidma ka ei hakanud. Ehk et sõitsime nii nagu parasjagu sobiv tundus ning see on vast suurim muudatus, mida tehnoloogia tänapäeval võimaldab. Elektriautoga sõitmine EI PEA (kuigi keegi ei keela!) tähendama teistsugust, säästvamat (et mitte öelda koonerdavat) sõidustiili.

KIA EV9-ga ümber Eesti, Vladimir

Nii mugavat reisi ei saa kahtlemata teha iga elektriautoga. Kui läbisõit ühe laadimisega on veidi üle 100 kilomeetri, siis mõistagi tuleb olla valvel, planeerida oma teekonda laadijate järgi jne. Aga see on tehnikaajalugu (nagu talvel mitte käivituv diiselmootor), KIA on aru saanud, et kui auto on suur, siis peab ka veoaku suur olema ja see võimaldabki planeerida oma teekonda enda soovide, mitte laadijate asukoha järgi.

KIA EV9-ga ümber Eesti, Vladimir

Ja tulemused? Ettearvatavad!

Kui elektriauto on piisavalt suure sõiduulatusega (ja KIA EV9 on!), siis vähemalt Eesti piires ei ole enam teelejäämist karta vaja. Sellise autoga võib rahuliku südamega reisile minna ning Tallinnast Tartusse sõites ei pea Tikupoisis peatust tegema, vana Leafiga seda lõbu muidugi endale lubada ei saa.

KIA EV9-ga ümber Eesti, Indrek

Sellise autoga ei ole vaja oma teekonda kavandada. Võtad kätte ja lihtsalt sõidad. Laadimine ei pea toimuma kodus, vaid peatuskohas ning kohustuslikku kohvijoomist-burksisöömist aja surnukslöömise eesmärgil enam pole. Eesti on tänaseks kiirete ja poolkiirete laadijate võrgustikuga üllatavalt hästi kaetud ning neid tuleb üha juurde.

KIA EV9-ga ümber Eesti, Indrek

Kas see kõik kehtib ka talvetingimustes? Loomulikult on siis läbisõidud ühe laadimisega väiksemad, aku vajab eelsoojendamist ja palju muidki muresid. Ning vastuseks meile esitatud palvele “Palun korrata seda katset keset veebruari -15 kraadiga,” võime vaid öelda, et kui vähegi võimalik, siis seda me kindlasti ka teeme, ainult täpselt 15 külmakraadi lubada ei saa. Põnev saab see olema aga igal juhul.

Fotod: Indrek Jakobson, Vladimir Niinimäki

blank

Autoentusiast, kes võtab kirglikult kõike, mis liigub vähemalt neljal rattal. Hobiautoks on Volvo 960, mis aitab tunnetada auto kui tehnoloogilise ja kultuurilise nähtuse muutumist ajas.

KOMMENTEERI SIIN