Minu jaoks on Lexus, nagu ka Toyota, alati olnud sünonüümiks kõige igavamale asjale, mida autotööstusel pakkuda on. Kuid aja jooksul kohtasin Land Cruiserit, legendaarset maasturit, ja just GT86 oli auto, millega õppisin esimest korda rajal sõitmist.
Lexus… noh, mu esimene mälestus sellest viib mind tagasi aega, kui olin 15-16-aastane ja sõitsin sageli Narvast Narva-Jõesuusse. Kord sõidutas mind üks imeline naine oma uhiuue IS250-ga ja reis jäi meelde tema muusikavaliku tõttu – ta kuulas Iisraeli psytrance duot Infected Mushroom.
Mul ei olnud mingit sidet Lexuse kui autoga, mis võib tuua huvitava sõidukogemuse. Muidugi olen kindel, et lihtsurelikele kättesaamatu LFA on jumalik ja Altezza / IS250 duot kasutatakse endiselt aktiivselt driftimises, nii et midagi peab seal olema, aga tavainimesele…
Võib-olla sellepärast olen ma nüüdisaegse Lexuse mudelivaliku tundmaõppimist edasi lükanud. Ma ei seosta end temaga kuigi hästi ja seetõttu sain alguses aru, kui raske oleks temast huvitaval moel kirjutada.
Kuid see päev jõudis kätte, kui ma uuendatud UX250h rooli istun. Muidugi on see hübriid. See pole ilmne, kuid see on nelikveoline auto. Ilmselgelt on see järjekordne linnamaastur, aga ma ütlen ausalt – mulle meeldib, kuidas Lexus väldib “maasturiks” olemist. See auto näeb välja rohkem nagu suur luukpära kui maastur. Ei, see ei ole Toyota Corolla, see on suurem, kuid siiski piisavalt kompaktne, et mahub probleemideta ühele parkimiskohale. Kesklinnas parkides ma mingeid ebamugavusi ei kogenud.
Liikluses näitab Lexus end väga mugava ja stabiilse autona. See on justkui raskem kui see tegelikult on – veidi kalduv, pehme vedrustusega. Sõites oma külas üle teekünniste, tundsin end teest eemaldatuna samamoodi nagu Land Roveris. Muidugi pole see konaruste suhtes nii õrn – vedrustust ei saa õhkvedrustusega võrrelda, aga kui hästi Lexus seda teeb!
Ärge arvake, et sel hetkel sõitsin kõrvuni naeratusega – ei, see on pigem tore detail, mida mõne aja pärast märkate. Ja see, mulle tundub, ongi kogu Lexuse võlu – ma vajutasin kaks korda gaasi põrandasse. Esiteks tavarežiimis, seejärel sportrežiimis. Nähes, kuidas veojõukontrolli tuli vilkus ja mootor ühele noodile laulma hangus, sain aru, et Lexuse puhul on gaas põrandas sõitmine viimane asi, mida teha. See auto viib teid mugavalt punktist A punkti B ja see on selle parim kasutus. Võib-olla oleks omanikule ideaalne lahendus üldse rooli puudumine – miks ta peakski, kui sõitmine tõmbab tähelepanu olulisematelt asjadelt kõrvale?
Kuigi sõiduomadused on alati subjektiivsed, on selle Lexuse juures asju, mida ma ei saa märkamata jätta. Väga oluline on silmas pidada, et auto maksab 48 000 eurot. Ja see on hästi ehitatud – sees on vaikne, kõik elemendid sobivad ideaalselt. Miks on aga selle auto keskkonsool tehtud uskumatult odavast plastikust, mida on nii ebameeldiv puudutada? Ma ei imestaks selle üle Corolla või Yarise puhul, aga Lexuse puhul peab materjalivalik olema hoolikam. Jah, tagumises reas on odav plastik ja see on juba norm – kui mitte kõik, siis enamik tootjaid teevad seda. Kuid kõik, mida juht ja kaassõitja puudutavad, peaks olema katsudes meeldiv.
Leidsin, et selle Lexuse puhul oli minu jaoks naljakal kombel üks olulisemaid numbreid kütusekulu – tahtsin üha säästlikumalt sõita, sest tekkis hasart leida ökonoomsuse piir. Minu puhul oli see 5,9 liitrit “sajale” linnas. Auto olemus soosib seda tüüpi sõitu, nii et ma ei imesta, kui näen liiklusvoolus aeglaselt liikuvat Lexust.
Autoturg ei ole suunatud ainult inimestele, kes soovivad nautida iga kurvi või kiirendust. On neid, kelle jaoks auto on vahend ja sellest piisab. Lexus täidab sellise auto rolli, kuid ei suuda meeldida inimesele, kes autolt helgeid emotsioone ootab. Lexusel on püsiklient ja ma arvan, et saan aru, miks ta tuleb uute mudelite järele. Jah, minu jaoks on see auto igav ja ei paku eriti huvi. Mugava töökindla auto maine võimaldab aga olla huvitav alternatiiv neile, kes on Saksa kolmikust tüdinud.
Fotod: Vladimir Niinimäki
