Nostalgitsemine pole patt. Vladimir Niinimäki, kelle esimene auto oli Maxda 626, viis sõidule Mazda 3 ja tõdeb, et tehnoloogiliselt (pealtnäha) konservatiivse joone ajamine võib tulevikku silmas pidades olla isegi mõistlik lähenemine.
Lubade saamisest on möödas üle kümne aasta, kuid siiani on meeles, kui väga ma oma sõidueksami päeva ootasin. Oi, milline vabadustunne mind valdas sel hetkel, kui kauaoodatud juhtimisõigus käes oli!
Puudus vaid üks asi – oma auto. Mõni kuu hiljem avaneski mul võimalus osta oma esimene auto: 1991. aasta punane Mazda 626.
Ma ostsin auto… värvi pärast!
Ei midagi uut siin taeva all: valisin selle auto peamiselt (punase) värvi pärast. Beež veluurinterjöör, elektriliste akende olemasolu rõõmustasid samuti.
Neli elektriakent oligi moodsaim element minu Mazdal, kõik muu – näiteks roheline digikell, mis meenutas mu vanaema äratuskella – tundus juba 1991. aastal ajale jalgu jäänud.
Sõitsin 626-ga umbes kolm kuud enne kui sain aru, et töötu tudengi jaoks on auto liigne luksus. Jah, need 3 kuud olid suurepärased, sest ma sain vabalt ja mulle sobival ajal kõikjale sõita. Mis sellest, et auto kuumenes alati üle, pidurdas halvasti, mootor loksus ja kogu kaadervärk haises bensu järele – lõplikult alt ei vedanud ju see mind kunagi.
Töökindel nagu šveitsi käekell
Müüsin auto ja sain ühtlasi teada bensiinihaisu põhjuse: uus omanik otsustas paagi täis tankida ja see kukkus raskuse all lihtsalt küljest ning kütus voolas maha. Omanikku see ei heidutanud, ilmselt võitsid punane värv ja veluursisu kõik ettetulevad raskused ja ta kasutas autot veel kaua.
Miks ma seda lugu nii pikalt üldse rääkima jäin!? Sellepärast, et mulle on alati tundunud, et Mazda on kindel nagu šveitsi käekell: kui midagi kukubki küljest, saab selle tagasi panna või siis ei mõjuta see kuigivõrd edasi liikumist. Ja kui Mazda tunneb, et surm on lähedal, siis sureb ta väärikalt, nagu samurai, tehes harakiri.
Võimalik, et just see on põhjus, miks ma edaspidi olen Mazdat küll imetlenud, aga omale mitte ostnud. Mõnigi autoajaloo säravam peatükk on kirjutatud selle autotootja poolt, mõnigi disaini- ja aasta auto tiitel võidetud.
Mazda 3: mis on vahepeal muutunud?
Kuigi minu isiklik kogemus Mazdaga jäi lühikeseks, olid need koos veedetud hetked säravad ja meeldejäävad. Sestpeale olen Mazdat tähelepanelikult kõrvalt vaadanud: vankelmootorite ajalugu väärib ära märkimist ning disain on läbi aja olnud silmapaistev.
Mu erilised lemmikud on olnud mõlemad MX-d, nii MX-3 kui ka MX-5 ning mu süda lööb kiiremini kui vaatan RX-7 ja -8-t ja mõtlen, kui kahju, et meie neid osta ei saa.
Võtsingi praeguse Mazda 3 testi selleks, et vastata küsimusele, mis on aja jooksul muutunud, sest esimene, mida ma selle mudeli turulejõudmisel tähele panin, oli kummaline sarnasus Alfa Romeo Breraga. Kuigi suur osa arvustajatest kõrvutas Mazda 3 BMW kolmanda seeriaga, nägin mina selles Brerat.
Mazda fännid tõmbavad selle võrdluse peale kohvi kurku ja Alfa Romeo klubist visatakse mind ilmselt välja, aga vaadake ja võrrelge neid kahte autot, just nende tagumist osa!
Kas mul on liiga hea fantaasia või ongi need kaks omavahel nagu Brother from Another Mother!? Ärge tapke sõnumitoojat! Just see sarnasus pani mind mõtlema, et äkki on Mazdaga sõites sama tunne nagu on Alfaga?
Ironmani asemel sissekantud nahktagi
Istusin Mazda 3 kohe pärast Peugeot 308 tehtud proovisõitu ja kokpitis jäi mulje, et nende kahe ajavahe on umbes 10 aastat: prantsuse lõvi on nagu Ironman, kõrgtehnoloogiline, ülidigitaalne. Mazdas on lihtne ekraan, palju füüsilisi nuppe, harjumuspärane armatuurlaud – see on nagu sissekantud nahktagi, mis on mugav, kuid millega esinedes jääks iludusvõistlusel poodiumikohast veidike puudu.
Mina armastan vanu nahkjopesid: neil on alati õige arv taskuid, tõmblukk libiseb viivituseta ega anna otsi ning tagi funktsionaalsus aja jooksul halvemaks ei muutu, lausa vastupidi: kui teatris on käidud, saad selle panna selga näiteks klubisse või garaaži minnes.
Mõne jaoks võib olla konservatiivsus tipptehnoloogilise arengu asemel puudus, ja neil, kes otsivad autot, mis iga oma lambiga annaks märku innovatsioonist, ei tasu Mazda poole vaadata.
Neid, kelle jaoks auto on sõber pikkadeks aastateks, võib Mazda 3 teatav “vanakooliks” jäämine just võluda: nupud ja läbiproovitud lahendused ei lähe kahe aastaga moest välja ega hakka mõjuma kohatutena.
Seda, et disain on õnnestunud, kinnitavad auhinnad, aga kasvõi seesama sarnasus, mis on vaataja silmis: kas võrdlus kolmanda seeriaga või Breraga on kehv!? Ei ole ju! Mazda 3 luukpära on rahulik vaadata täna ning on seda ka kümne aasta pärast.
Jah, on puudusi, mida võiks uuenduste käigus lahendada, näiteks esitulede leedlampide asemel hõõgpirnide kasutamine on kindlasti ajale jalgu jäänud.
Roolisoojendus võiks olla parem, praegu soojeneb see vaid haardealadel – võrdluseks, Peugeot`s võiks rool kogu sõitjateruumi soojendada. Istmesoojendusel on kolm astet ja needki ei ole paigas. Kõige kõrgem tase ületab mugavat umbes 50 000 korda, keskmine kaks korda ja kõige madalamal tasemel pakutakse umbes 5 protsenti vajaminevast mugavusest.
Tagasõitjad tahavad talvel ka sooja, aga neil puudub võimalus seda reguleerida. Samuti ei saa nad telefoni laadida, sest taga puuduvad pistikupesad. Need lihtsad asjad annavad tänapäeval palju juurde.
Kokkuvõtteks
Mazda 3 on tehnoloogiliselt ehk veidi ajale jalgu jäänud, kuid see ei reeda neid, kes ülimoodsa sõiduvahendi asemel eelistavad nn vanakooli autot.
Väikese mehaanilise ülelaaduriga mootor teeb lahedat häält, mis meenutab väga vabalthingavat ning ma olen täiesti kindel, et järelturul läheb Mazda 3-l ühel hetkel paremini kui tema kaasaegsetel disainipaisutustest ja (omal ajal) kõrgtehnoloogilistest lahendustest kubisevatel konkurentidel.
2-liitrine 133 kW Skyactive-X mootor võib ju paberil lahja tunduda, aga kui sõitma hakkad, saad aru, et see on hea, pakkudes pööretemaiast sõiduelamust ja töötades laitmatult koos 6-käigulise automaatkastiga. Niisiis annab Mazda 3 lootust sisepõlemismootorite austajatele ja on järelturul nende jaoks argument.
Pildid: Vladimir Niinimäki, tootjad
