Ylle Rajasaar sõitis kevade hakul Mazda MX-30 R-EVga ning tõdeb, et see on üks sõidukitest, mis rõõmustavad keskpärasest maitsest kõrvalekaldujaid. Ja kuigi Mazdal on marssalikepike paunas ning tugevaid müügiargumente mitu, peaks müüjad eesti ostja enda poole võitmiseks tegema tänasel päeval innukalt peegelpõranda peal kükke.
Sattusime Vladimir Niinimäkiga samal ajal Mazda MX-30ga proovisõitu tegema ning seepärast soovitan enne edasi lugemist kindlasti tema muljetega tutvuda – kõik olulisema on ta ära öelnud, ma lisan omalt poolt, mis autokasutajana mulle olulisem.
Neile, kes tahavad eristuda
Pole saladus, et autotööstusel on rasked ajad ning see tingib optimeerimist, unifitseerimist, konkurentidega koostöö tegemist jne. Tootjad ei jõua ametnike suvaga sammu pidada ja viimased 5-6 aastat on tunda, kuis kogu sektor nagu Beata Kana halisedes ringi rapsib.
Mazda, mis juba mõni aasta tagasi Toyota ja Subaruga osa leibasid ühte kappi pani, proovib asju ajada nii, et lambad oleksid söönud ja hundid terved (või oli see vastupidi?) Toyotaga tehti Euroopasse Yaris/Mazda2, mis oli puhas badge engineering projekt. USA-s on MTM (Mazda Toyota Motoring) tehas, kus toodetakse Corolla Crossi ja Mazda CX-50 linnadžiipi.
Ja siis on Mazda ise. Omapärane, imelise disainiga, üks väheseid tootjaid, kes sisepõlemismootoreid maha ei ole kandnud vaid jonnaka järjekindlusega vankelmootori kallal edasi töötab. Kodo Design on Mazda DNA osa olnud kohe 25 aastat ja need aastad on olnud väärt kõrvalt vaatamist. Kes ei tea, siis KODO olemus on liikuda alati, ka siis kui auto seisab. Uued Mazdad (rebadgingut kõrvale jättes) jäävad silma ja paitavad meeli.
Niisiis: Kodo disain, vankelmootor, küllalt hea hinna-kvaliteedi suhe ja vastupidavus, vähene levik ning liigsete vinjettide, kellade ja vilede puudumine teevad Mazda omatoodangust sobiva neile, kes tahavad eristuda, kuid ei soovi maksta end emaseks uunikumi putitades või preemiumliigasse turnides.
Kui müügile tuli Mazda 3, mis kõikvõimalikud iludusvõistlused kinni pani, võrdles nii mõnigi hindaja seda BMW viienda seeriaga. Ja… japsid võitsid. Kibe pill bemmil alla neelata, aga auhinnalaua tõmbas lagedaks võistleja, kes isegi preemium pole! Välimusega astub Mazda kandadele mõnelegi “kõrgema klassi” brändile, sõbralikult seisab see kõrvuti aga Lexusega, mis samuti aastakümneid ülima hoolega on DNA-d lihvinud. Omotenashi ja Kenshiki!
Konkreetse MX-30 mudeli puhul võivad ostuargumendiks saada ka vastastikku avanevad uksed – samas on need ka üks esimesi kõhklema panevaid mängumuutjaid. Juhi ja kõrvalistuja uks avanevad õnneks tavaliselt, ja et enamasti sõidetakse autos ühe-kahekesi, vahet pole. Lihtsalt lõbus detail tuttavate ees eputamiseks.
Elektriauto fännidele, kel puudub võimalus kodus seinast autot laadida, teeb R-EV maheda pai: selleks et olla tõeliselt trendikas, ei pea põdema. Pistikhübriid näeb välja nagu täiselektriline Mazda MX-30, kuid sõidab kui tavaline auto, 680 km vs elektrilise 200 km sõiduulatus. Mul on hea meel, et jaapanlased otsustasid teha MX-30st mingi väärikama versiooni ka, sest räägitagu mida tahes, 200 km range`i on arutult vähe. Talv, eks ole.
Jälle need uksed!
Vastastikku avanevad freestyle uksed võivad osutuda nii ostuargumendiks kui loobumise põhjuseks, seda siis kui peres on mudilase eas alanejaid sugulasi, kes juba ise autouksi avada ja sulgeda suudavad.
Auto ustega mängimine on teadaolevalt üks toredamaid mänge, aga kui MX-30 ustega läheb lammutamiseks, siis on seal ohumomente märksa rohkem kui tavaliste uste puhul, mis avanevad samas suunas. Päris muretult ei saaks MX-30-sse sisse ka taadid-memmed, uskuge mind. Ja kuhu panna rulaator?
Nagu näitab meie noorte kogemus, on küüniuksest sisse ronimine esimesel korral suhteliselt omapärane ning segadusseajav. Täpselt ei tea, kus ja kuidas nüüd peaks sisse astuma. Esialgu ei saanud Eik üldse aru, et autol on viis ust (tagaluuk ka) ja hakkas tagaritta pugema esiukse kaudu. Ma ei usu, et ta ainus eksitusse sattunu on.
Uste sulgemine on omaette teema. Sa pead teadma, mis sulgub enne ja mis pärast. Autost väljudes on vaja rahulikult käituda, rapsides saab keegi igal juhul millegagi vastu pead. Jaapanlased on väärikuse ja austuse etalon, massakatel on alati kiire makse maksma ja naabrist parem olema.
Kel on vaja pakke vedada, see jällekord rõõmustab nende uste üle – vedasin suurt radikat, ja selle asemel, et läheneda tagaluugi kaudu, tõmbasin laudauksed laiali, töömees kukkus imestusest istuli ning monstrum sai näuh! autosse ja pärast sealt välja ka muidugi.
Kabiinis on toimunud maailmavaateline kokkupõrge
Üldiselt mulle Mazda juhikoha kontseptsioon meeldib: lihtne, arusaadav, liigse digimürata. MX-30, mis peaks olema kirjade järgi innovatsiooni lipulaev paraku mõjub nii nagu oleks auto kabiinis toimunud suuremat sorti vaidlus disainerite vahel. Käigukang näeb otse öeldes jõle välja, plastik on liiga plastik ja ekraanide asukoht ei ole kuigi hea – oleks siis võtnud Toyotalt snitti ja keeranud peaekraani sellise nurga alla, et seda näeks sõidu ajal.
Panipaikadega on kah natuke jama, kui neli inimest reisivad, siis tuleb neil oma staff pakiruumi ära mahutada. Mingi keiss oli mul telfa ühendamisega, sinihammas tööle ei hakanud, tuli kasutada juhtme abi. Välimik on ilus ent sisemus on kuskile kahe tooli vahele ära kukkunud. Ärge rääkige mulle palun uuenduslikkusest, mudel on nüüdseks neli aastat vana ja see on digilahendustes ja kabiinikujunduses enamvähem nagu paarsada aastat.
Üks kummaline eksitus on Mazda MX-30 puhul rahutult laia ilma rändama läinud. Nimelt on meie müüja selle maasturite hulka liigitanud. Ma ei tea, mis autoga ma siis sõitsin, aga maasturit oli selles sama palju kui minus kettaheitjat. Ma loodan, et salongis ei hakka keegi ostjale tõsimeeli kärbseid pähe ajama. MX-30 on sarnaselt sadadele konkurentidele kõrgendatud isteasendiga muljas kuni nelja inimese auto, mil marssalikepike paunas – ja sel kepikesel ei ole kõige vähematki pistmist sõiduvõimekusega raskel maastikul.
Kas ma ostaksin? Hea küsimus!
Müüja kodulehel on hinnakiri 2023. aastast, selle võiks kasvõi moe pärast õigesse aastasse tuua. Kui tahaksin MX-30, siis minu valik on pistikhübriid, kuigi see on kallim kui elektrikas, aga sellega saab normaalselt sõita ja kortermajas, kus ma elan, saan vajadusel kasvõi juhtme aknast välja visata, et akut laadida. Elektrikaga ei ole mul seal midagi peale hakata.
Eelnevalt sai räägitud maasturist, mida MX-30 R-EV muidugi ei ole. Hind on aga maasturivääriline. Enim kella ja vilet virutab rahakotist 44 ja pool tuhat eurot. Suht valus laks. Samas, sa saad auto, mida teistel eriti pole.
Nullindate eel ja algusaastatel oli Mazda Eesti turul vinge tegija, kuued ja kolmed läksid nagu soojad saiad, ja minu arust võis reklaamiagentuuride bosse kenasti identida selle järgi, et nad sõitsid enamasti kas Toyotade või Mazdatega.
Siis midagi juhtus ja kunagisel iidolil tõmmati taburet alt. Toyota rokib tänaseni, aga Mazdast ei tea peaaegu mitte keegi mitte midagi. Positsiooni pole parandanud ka EAA 2020 tiitel, lainehari jäi surfaritel kasutamata ja margi müüginumbrid on jube nutused.
Seega aus vastus: ma ei tea, kas ma julgeksin osta. Mulle meeldib, auto on omapärane ja tegelikult väga hea, kütusekulu on okei, rootormootor koos elektriga üks tore kombo. Ainult… kas keegi peale minu ja nende 155 ostja, kes tänavu jaanuarist juulini on otsustanud Mazda märgiga auto kasuks (eelmisel aastal 7 kuuga 201), üldse on Mazda käekäigust Eestis huvitatud!?
Mazdal on päriselt ka marssalikepike paunas: see eristub ning kui 200 km sõiduulatusega elektrikas kõrvale jätta, on mark eesti ostjatele mokkamööda. Miks ei näe ma paraadi ja pirukapidu!? Selleks, et südameid võita, on tänasel päeval vaja innukalt peegelpõranda peal kükke teha kogu kollektiivil. Ma luban teile, see tasub end ära, sest kaup on vimplemist väärt. Võtke kokku ennast.
Fotod: Ylle Rajasaar
