Mercedes-Benz Sprinter on moodsas keelepruugis lipulaevkaubik, mis tõsisele töötegijale klapib nagu hea ülikond. Valikus on neli kerepikkust, kolm katusekõrgust ja -veoskeemi. Kaubaruumi on Sprinteris kuni 17m3. Uku Tampere võttis peaaegu kõige suurema, tegi sellega tõsisemat sorti proovisõidu ning pani muljed kokku kuraditosinasse pilti.
Mercedes-Benz Sprinter on kujunenud suurte kaubikute etaloniks ja seda põhjusega. Ehkki konkurentidest hinna poolest veidi kallim, on see osutunud tehnika poolelt väga vastupidavaks ja just seda üks igapäevaselt kaubikut kasutav vanman vajabki.
Kolmeaastane garantii läbisõiduni 450 000 km on tootja poolt väga julge lubadus ning annab põhjust loota, et vastupidavusele on ka uue põlvkonna puhul kõvasti rõhku pandud.
Pea lõputuna näiv veoskeemide ja kerepikkuste valik teeb Sprinterist tuhandete võimaluste kaubiku. Lihtsast tööloomast luksusbussini, ring ümber maakera ja tagasi – oma vajadustele vastava ja õiges suuruses kaubiku peaks leidma igaüks.
Eriti hea uudis tõsise töö tegijatele tuleb aga kapoti alt: Sprinterit saab soetada ka V6 diiselmootoriga. Mida tahes nad räägivad, napilt kaheliitrine mootori töömaht ja neli silindrit täiskoormas ning haagisega kaubiku liigutamiseks lihtsalt ei sobi. Tühjana sõitmiseks – miks ka mitte, aga siis ei ole ju kaubikut vaja.
1. Kütusekulu
Suurima üllatuse pakub 2.1 liitrise töömahuga, 120 kw võimsusega neljasilindrilise mootoriga auto kütusekulu – tavalises liiklusvoolus Tallinn-Kuressaare ots 500 kg koormaga teeb maanteel keskmiseks 8.1 l / 100km. See on vähe!
Lühikesed otsad linnas reipamalt sõites kasvatasid kulu küll 11.2 l/ 100 km, aga mõistlik juht võib rahulikult liigeldes arvestada 8-9 liitrise kuluga keskmiselt, sest linnas on võimalik sõita ka 6 l / 100km kuluga. Seda nii koormaga kui ilma.
Maksimaalses lubatud kaalus käru tõstab maanteel pikaajalise keskmise kulu 15 l / 100 km peale, ka vastutuul kergitab joogijanu – suure purjepinnaga auto puhul paratamatus.
2. Pöörderaadius
Tagaveoline kaubik hämmastab oma erakordselt väikese pöörderaadiusega. Mercedese Sprinterid on alati olnud hea pöörderaadiusega ning rõõm on tõdeda, et ka uue mudeli rattad keeravad järsult. Selle tulemus on sõiduautolik pöörderaadius, hoolimata 7 meetrisest kogupikkusest.
Kuna kaubikujuhi argipäev sisaldab rohkelt manööverdamist erinevatesse hoovidesse, laadimissildade ette ning tihti ka käruga, siis ainuüksi hea manööverdamisvõime on võrreles konkurentidega põhjuseks, miks Sprinterit eelistada.
Olgu käru suur või väike, saab isegi väga väikese nurga käru ja auto vahel ühe liigutusega korrigeerida – jää hüvasti edasi tagasi nõkerdamine ja arutu roolilappamine, see siin on Mercedes-Benz Sprinter!
3. Tõelist käru sellega ei vea…
Kuhu jäi käruvedamise võimekus? See pilt saab eksisteerida ainult ilu pärast – liiklusesse 3500 kg haagisega seekord asja ei ole.
Tehnilises passis on selle koha peal masendav number – lubatud piduritega haagis kuni 2000 kg. 5500 kg lubatud autorongi tähendab seda, et isegi suuremat sõiduautot ei saa treileriga sappa haakida. Nende piiride taga ei ole kindlasti Sprinteri suutlikkus, pigem bürokraatia.
4. Kuhu panna kohv?
Kuhu ma oma kohvi ja vee panen? Sellise auto puhul on varustusest rääkimine natuke üleliigne, sest igaüks komplekteerib töövahendi vastavalt enda vajadustele.
Mõni tahab 36 000 eurost algava hinnaga “reha,” teine tahab 50 000 eurost komplekti nagu proovisõiduauto ning mõni komplekteerib sama auto ka 60 000 euroseks.
Sprinteri laekad on mingil määral muudetavad, kuid ainus “standartne” joogitopsihoidja on juhist üpris kaugel armatuurlaual.
Hoidjas turritav tops piirab vaatevälja ning on ebamugav võtta. Kui keskkonsoolis laiutava ekraani all olev laegas asendada topsihoidjaga, siis on kohv käeulatuses, aga ei ole jällegi kohta muule kraamile.
Kaubikujuhi elu on üks mudru, alates rahakotist, telefonist, võtmetest ja kaartidest kuni paberiteni välja. Ja neil kõigil võiks ju olla oma kindel koht.
Armatuurlaua ülaosas olevad kaanega laekad on head küll, aga proovi sa sealt sõidu ajal midagi üles leida. Tahaks, et oleks nagu mõnel konkurendil: selge ja kindel sott.
Kindlasti osalt harjumuse asi, aga ka (jahutusega) kindalaeka puudumine paneb kurvastama – šokolaad või võileib armatuurlaua peal päikeseköetud laekas ei ole kuigi hea mõte ega ammugi söögikõlbulik.
5. Mis juhtus USB-pesaga?
Aga kuhu USB pesad jäänud on? Suurem osa maailma kaubikujuhtidest vajab tavalist USB pesa nagu vett ja kohvi.
Õnneks on poes olemas adapterid sigaretisüüteli sisse USB pesade tegemiseks ning armatuurlaua alaosas on väga tore 230V pistik, kuhu saab telefonilaadija energiat ammutama.
On ka juhtmevaba laadimine, mis mõne telefoniomaniku õnnelikuks teevad. Mitte mind, kes taskus kannab “õuna”.
Iseenesest pistikute ja avade ja laadija asukoht armatuuri peal keskmises laekas on hea – seal laadiva telefoni järele ei saa sõidu ajal haarata ning see on ainult positiivne.
Negatiivne on see, et kui tahaks mõne laetava seadme tuua kuhugi hoidjasse esiklaasil või juhile lähemale, siis peab laegas avatuks jääma ja see takistab oluliselt nähtavust.
Apple Car Play kah tööle ei hakanud, sest puudus telefoni autoga ühendamiseks vajalik juhe. Et siis tootjale teadmiseks: keskmine kaubikujuht ei ole veel valmis tavalisest USBst loobuma.
6. Keskkonsool ehmatab koera kaineks
Ilmselt olid kõik disainerid ja insenerid sel päeval kui läks Sprinteri infolusti ja armatuuri kujustamiseks, pisut svipsis või ei jõudnudki nad tööle ning ventilatsiooniavade ja ekraaniplahvatuse installeerimine jäi turvamehe ülesandeks.
Miks just turvamees? Aga sellepärast, et armatuuri keskosa vahib juhile kahe suure ventavga näkku. Jõllitab! Sprinteri kabiinis koha leidnud kõrgläikega ekraan sobib nagu sea selga sadul ja on ebapraktiline.
Päikesevalguse peegeldumine, sõrmejäljed ning kriimukartus on ainult üks asi. Ekraan asub juhist nii palju kaugel, et selle nägemiseks peab kogu tähelepanu teelt ära suunama – näiteks et navigeerimisjuhiseid jälgida.
Kogu süsteem on ebamugav võõrkeha. Premium-klassi sõiduautos ehk on selline “bling” omal kohal, aga see siin on ju kaubik! Tõsi küll, 53 000 eurot maksev kaubik.
Kaubikus on mis!? Tolm, mustus, asjad. Päris töö, mida vanman iga päev higistades teeb. High-glossil ei ole kaubiku kabiinis kohta isegi kõige metroseksuaalsema disaineri unenägudes.
7. Nupuplahvatus roolil
Käigukang roolisambal on mõnus leiutis, aga teispool rooli toimuv on kohati tüütu. Kojamehed, kaugtuled, suunatuled – kõiki opereeritakse ühest kangist.
Suunda näidates kojameeste käivitamine on väga lihtne. Roolil olevad nupud on lihtsad kasutada maanteel rahulikult otse sõites.
Kiirel manööverdamisel rooli lapates muutuvad puutetundlikud “nibustiilis” valitsad ängiks ja viletsuseks, sest samal ajal rooliga lappab süsteem omatahtsi ka menüüsid, vahetab raadiojaama või siis keerab punni põhja. Tahaks tavalisi, praktilisi nuppe.
8. Pehme vedrustus
Mercedes-Benz Sprinter on pehme ja seetõttu mugav sõita. Oluliselt mugavam, kui konkurendid. Maanteel õõtsub, augud triigib enamvähem talutavateks ja seda ka tühjana.
Küll aga vajutab isegi 500 kilone koorem tagasilla kohal auto päris madalaks ning täiskoormaga auto näeb üsna rõhutud välja.
Võib arvata, et ülekoormaid see auto ei salli, erinevalt näiteks kõige otsesemast konkurendist Crafterist, mis 1500 kg koormast peamiselt rehvide kaudu märku annab.
Samas, ülekoormate vedamine ei ole lahe ning pehme vedrustus on eriti pikkadel sõitudel suurem pluss kui alguses arvata võiks!
9. Ilu nõuab ohvreid
Vanman’i elu on üks lõputu manööverdamine. Vahele, kõrvale, mööda, ümber. Kerged puuted erinevate objektidega on igapäevased ning selleks puhuks ongi enamikel kaubikutel stanged ja nende nurgad pehmed ja mustast plastist.
Uue Sprinteri disainimisel on eelistatud head väljanägemist. Auto nurgad on värvitud ja kaitsetud, esimesel kokkupuutel mistahes esemega saavad need koledasti kriimustatud. Tagumise nurga kõige eenduvam osa on tagatuli – ilmselt on tulevikus terved tagatuled paras defitsiit.
10. Iste panustab heale väljanägemisele
Proovisõidu Sprinteris istmed jätsid igati soliidse mulje. Kunstnahaga kaetud istet on lihtne puhastada ja kate ei kulu nii ruttu. Ka on iste mõnusa kujuga ning piisavalt paljudes suundades sätitav.
Nupud uksel saavad nii kiita kui laita – istet käeulatuses nuppudest reguleerida on mõnusam kui sõrmedega külgi kobades, kuid et pikal sõidul ei ole vasakut jalga kuskile toetada ning ka isteasend pole sõiduautolikult ergonoomiline, lööb põlv vastu nuppe rohkem kui korra tunnis ning iga puudutus liigutab istet.
11. Igas suuruses tellitav kaubaruum
Kaubaruumi saab Sprinterile tellida igasuguses mõõdus ja igasuguse lisavarustusega. Mida ei saa tellida on kaubaruumi kuju, mis võiks olla veelgi rohkem kuubikukujuline.
Kaubiku seinad kaarduvad ülevalt päris palju kokku, mis tähendab, et kõrgete esemete – näiteks külmkapi – pakkimine seina äärde on tüütu. Vaata pildil valget riiulisüsteemi.
12. Värv on oluline
Ilu on vaataja silmades – must kaubik näeb kahtlemata hea välja, aga see värv ei ole kuidagi praktiline. Iga kriim, iga mustus paistab kohe silma.
Tõenäoliselt ehitatakse proovisõidu-Sprinter tulevikus ümber istmetega bussiks. Sellele viitasid nii öömust soliidne kest kui ka lihtsalt eemaldatav kerge vahesein. Ning soliidsed esiistmed ja bling! infolust annavad aimu, et tulevikus teenib see kaubik VIP kliente.
13. Igaüks teeb oma ülikonna ise
Mercedes-Benz Sprinter on väga tubli tööriist, millel on erinevalt eelmisest põlvkonnast rohkem tähelepanu pööratud välimusele, mis omakorda on toonud mõningaid tagasilööke praktilisuses.
Nurkadest ja läikivatest pindadest oli juba juttu, aga ka näiteks 270° avanevad tagauksed on ilma lisatoeta –ilus ja mõneti kindlasti mugavam, aga tuulega niisama lihtsalt uksi lahti ei hoia.
Selliseid näiteid on veel, kus tehe on justkui poolikuks jäänud: kasvõi viimasel pildil olev kaamera, mis teeb küll selge ja värvilise pildi, aga moonutab seda veidi.
Siiski, kogu komplekti toimivust need asjad oluliselt ei mõjuta. Vanman, kes kaubiku ostab, komplekteerib ja kohendab selle niikuinii enda vajaduste järgi. Kaubik peab istuma nagu hea ülikond.
Loe Sprinteri kohta rohkem siit
Loe siit ühe lähema konkurendi kohta
Pildid: Uku Tampere
