Legendaarse Morris Mini taassünnist moodsa tähe all on kohe möödas veerand sajandit – uut Mini on juba neli põlvkonda.
Veidi enam kui kaks aastat tagasi kirjutasin eelmisest Mini Cooperi põlvkonnast. See oli esimene Mini, mida mul õnnestus põhjalikumalt proovida – juba siis jäid selle disain, suurepärane ergonoomika ja särav iseloom hästi meelde. Kuid juba 2023. aastal valmistus mudelivalik uuenduseks ja uus Mini ei olnud enam kaugel.
On vajamatu öelda, et ootasin seda kohtumist – kompaktsete luukpärade turg on endiselt tagasihoidlik ning ostjad eelistavad jätkuvalt kõike, mille nimes on püha kolmetäheline kombinatsioon “SUV”.
Kui eelmine Cooper oli väga paljude ümarate joonte ja eristuvate detailidega, siis uus põlvkond liigub minimalistlikkuse suunas, eelistades lihtsust.
Siluett on jätkuvalt äratuntav, alles on ka Minile omased ümarad esituled ja silmapaistev piilari kujundus – kuid pealiskaudsel vaatlusel tundub, justkui disainer oleks mõned detailid “maha puhunud”.
See eristub kindlasti kogu mudelirivist alates esimesest generatsioonist. Tekkis tahtmatu paralleel iPhone’iga – samuti minimalistlik disain, kus brändi identiteet on selgelt äratuntav.
Ja paralleel Cupertino telefonidega jätkub ka sõitjateruumis – nuppude ja lülitite asemele on tulnud suur ümmargune puuteekraan. Olin seda juba uuel Countrymanil näinud ja jään oma arvamuse juurde: kuju on üllatav, kasutajaliides arusaadav ja toimib hästi, kuid CarPlay integreerimisel on see vähem atraktiivne – Apple ei toeta ümara ekraani formaati täielikult ja pilt jääb kandiliseks, ümbritsetud Mini liidesega.
Tundub, et Mini liitub siin Mercedes-Benzi ja Land Roveri ridadega – nende puhul on meeldivam kasutada sisseehitatud süsteeme kui väliseid rakendusi. Muus osas on sisu visuaalselt meeldiv – kvaliteetsed materjalid, lahe meeleoluvalgustus ja mõnus olustik.
Disain on muidugi oluline, kuid meil on siin tegu “laetud” Miniga, millel on kapoti all 2-liitrine BMW päritolu ridaneli, mis pakub 150 kW/201 hj võimsust.
Sprint “sajani” kestab veidi alla 7 sekundi, seega praktiliselt iga selle hinnaklassi (umbes 40 000 eurot) elektriauto edestab Cooper S-i foori alt startides, andes nii mõnelegi kasutatud Model 3 omanikule võimaluse sellega elektriautode foorumis uhkeldada.
Mina isiklikult eelistan siiski väikest bensiinimootoriga autot, mis annab käiguvahetusel kerge laksu selga ja mille turbomootori hääl meenutab, et see on siiski vanakooli Mini.
Minile meeldib kiirelt startida, kuid veelgi rohkem meeldib talle kurvides sõita. Tundub, et hoolimata uuenduslikust välimusest on selle masina DNA endine – väike rakett, mis reageerib täpselt igale rooliliigutusele. Seda juhitavust oskab hinnata igaüks, isegi need, kes on alles oma teekonda autode maailmas alustanud – nii hea juhitavusega esiveolist tänapäevast autot kohtab harva.
Ja just see on väikeste sportlike autode, näiteks Mazda MX-5 või Toyobaru BRZ86 võlu – need lubavad sõita piiri peal, ilma et lubatud kiirusi ületama peaks. Mõni võib väita, et sportauto ei saa olla esiveoline, aga mulle tundub, et selline inimene ei tea, millest räägib – Mini toob naeratuse näole igas kurvis. See on seesama vana hea Cooper, kellega ma viimati tutvusin, kuid nüüd kaasaegsemas kuues.
Mis puudutab numbreid: uus Mini sai minu edetabelis 59 punkti – kolm rohkem kui eelmine. Igapäevase kasutuse kategoorias on mõlema punktid täpselt samad, kuid uus mudel teenis rohkem punkte kiirenduse ja juhitavuse eest. Tõsi, siin võrdlen teda pigem tavalise Cooperiga. Aga MX-5-ga samale tasemele jõudmine on väga korralik tulemus.
Fotod: Vladimir Niinimäki
Ei saa olla esiveoline – nagu May kunagi ytles Richardile esiveolise kohta – kui jätta kõrvale Torque steer, doing things properly and dignifying engineering ….
Jah naeratuse toob näole erinev veoskeem aga sportlik juhitavus tuleb ikka teisest otsast. Vaadake mis esiveo kohta ytlesid Lòuna – Eesti rallitajad, ei saanud isegi ringteid ja tagasipöördeid làbida! Piin!
Jòudu!