Aeg liigub kiiresti. Viimase poole aastaga olen Miata roolis läbinud üle 18 tuhande kilomeetri ja iga uue kilomeetriga mõistan üha enam, et tegin õige otsuse.
Ma kuulasin oma südant ja ostsin endale igapäevaseks kasutamiseks “ebamugava” rotsteri. Iga kord, kui keegi mainis, et auto on ebapraktiline, mõtlesin, kui tihti inimesed tegelikult vajavad suurt pagasiruumi, kui nad on omaette sõitmas? Praktilisus on ülehinnatud ja need kuus kuud on seda tõestanud.
Algselt oli mu plaan pikemalt reisida, kuid pärast poolteist kuud naasin Eestisse ja Miata on saanud justkui minu seikluste talismaniks. 18 000 kilomeetrit – see on rohkem, kui ma kunagi varem olen kuue kuuga autoga läbinud. Reisil kogunes 15 000 kilomeetrit, ülejäänu sõitsin hiljem Eestis.
Ja ükskõik, mida keegi ütleb, osutus reisimiseks kabrioleti ostmine suurepäraseks ideeks. Eriti eredalt jäävad meelde lahtise katusega sõidud Itaalia Rivieras iga päikesekiirt nautides ja öine tähistaevas, mida sai kogeda otse autost. Kiirteedel mõõdetud kiiremad kilomeetrid ja lõputud serpentiinid, kus õppisin, mis on kontrollitud drift – need tegid reisi erakordseks.
Nii pikk proovisõit avab auto mitmekülgsuse. Üheks suurimaks üllatuseks minu jaoks on selle massi ja võimsuse kombinatsioon. Tonnine mass ja 135 kW tekitavad tunde, justkui oleksid ATV roolis. Esimestel kilomeetritel vajas selle väiksus harjumist – see on tõesti üks väiksemaid ja madalamaid autosid meie liikluses. Kuid siin aitab kirgas punane värvitoon – kaasliiklejad märkavad kindlasti seda mööduvat siluetti. Kiire ja väike auto lõikab läbi liikluse nagu nuga läbi sooja või.
Kuue kuu jooksul tundsin ainult korra, et astusin üle oma juhtimisoskuse – esimeste lumesadude ajal, kui ma gaasipedaaliga üle pingutasin. Tagajärg oli kiire – 180-kraadine piruett ja üks hall juuksekarv peas. Kui tavaliselt tulevad hallid juuksekarvad elutarkuse ja õppetundidega, siis Miata võib sind mõnega premeerida ka rumaluse eest.
Kuid olen valmis kiitma insenere nende töö eest – kuidas nad vedrustuse seadistanud on! Kõigi nende kilomeetrite jooksul sain aru, mis on ideaalne spordi ja mugavuse kombinatsioon. Valisin oma autole Bilsteini amortisaatorid, mis on suurel kiirusel kurvis väga konkreetsed ja samal ajal ei raputa su selgroogu Recaro istmetesse iga kord, kui sõidad üle teekünnise.
Insenerid on loomulikult vaeva näinud mujalgi kui vedrustuse kallal. Mootor väärib eraldi lugu ja ma soovin, et te jätaksite meelde iga sõna järgnevas lauses: vabalthingav kaheliitrine Skyactive on insenerikunsti meistriteos. Seda mootorit võib emotsiooni poolest võrrelda 5-liitrise V8 Ford Mustangi, 4-liitrise boksermootoriga Porsche 718 GTS-i või vabalthingavate Audi ja Lamborghini V10 mootoritega. Kuid Miata maksumus on vaid 30% Porsche omast ja umbes 15-20% Lamborghini hinnast. See mootor laulab, kiirendab piirikuni sundimatult ja tunneb end kõrgetel pööretel suurepäraselt. See annab veelgi eredama kerge sõidu tunde.
Jah, Mazda on loonud tõeliselt huvitava mootori. Nad on saavutanud suure võimsuse ilma ülelaadurita, suurendades hoopis surveastet, mis on muljetavaldav 14:1. Tõsi, Miata jaoks kasutan ainult E98 bensiini, aga vastutasuks saan rohkem pöördemomenti, võimsust ning üsna hea kütusesäästlikkuse.
Kõigi nende 18 tuhande kilomeetri ja erinevate sõidustiilide juures on kütusekulu püsinud stabiilselt 7 liitri juures 100 kilomeetri kohta, mis on vaid 0,1 l/100km rohkem kui tootja poolt lubatud. Tegelikult kehtib see kõigi tänapäevaste Mazdade kohta – sama mootoritüüp on kasutusel kõigis nende sisepõlemismootoriga mudelites, mida olen märganud nii CX-60 kui ka Mazda 3 puhul.
Miinustest, mida võin nimetada ilmselgeteks, kuid mis teevad igapäevase kasutamise veidi raskemaks, on pehme katus. Jah, kui ma testin Range Roverit, Mercedes-Benzi või BMW’d, siis tunnen end mugavuse ja vaikuse soojas kookonis, kuid Miata on alati lärmakas. Talle pole peegleid vajagi, sest sa kuuled kaasliiklejaid. Kuid teisest küljest – alati on võimalus nautida mootori heli. Või lemmikmuusikat – Bose süsteem on siin omal kohal.
Mõtlesin pikalt, kas peaksin ta talveks garaaži panema, kuna võiksin ju osta “talveauto”, kuid siis sain aru, et ei taha oma sõbrast nii pikaks ajaks lahkuda. Igatsen teda isegi pärast mõnepäevast proovisõitu teise autoga. Mazda on imeline – see on kõige lõbusam ja jaburam auto, mis mul kunagi olnud on. Väike, mitte kõige mugavam, kuid sa andestad talle kõik niipea, kui sõidad parklast välja. Ei, sellist autot talveks ära panna oleks liiga palju nõutud, ma ei taluks nii pikka lahusolekut.
Ja see on imeline – tavaliselt väsin ma autost kuue kuuga, pärast paari tuhandet kilomeetrit ei vaata ma teda enam nii rõõmsalt. Kuid Miataga pole sellist asja.
Fotod: Vladimir Niinimäki, Fifty Visual/Sten Ottep
1 kommentaar
Teeb kadetaks aga naudi. 👍