“Kõigi koletiste seas olen mina kõige kurjem pesukaru.” Võib-olla on halb toon alustada juttu Minist sellega, et see pole ammu enam mini. Olukord on muutunud nii ilmseks ja arusaadavaks, et tundub, nagu poleks enam millegi üle imestada.
Kuid uus Countryman tõesti üllatas mind oma suurusega. Asi on selles, et see ja BMW X1 on omavahel vennad ja kui te mäletate, milline on X1, siis saate aru, et auto pole sugugi väike. Võrreldes eelmise kerega on uus “maamees” kasvanud pikkuses 13 cm, jäädes laiuses enam-vähem samaks. Ma ei ütleks, et see on tehingut murdev, kuid siiski naersin iga kord omaette, kui nägin, kuidas Mini oma suurusega parklas väikeste luukpärade kõrval silma paistis.
Ja naeratus on see, mis mind kogu auto tundmaõppimise ajal saatis. See auto on emotsioon metalli, plasti ja klaasi kujul. Haruldane juhus, kui autos on tunda, et disainerite meeskond võttis esmajärjekorras vastu strateegilisi otsuseid.
Kes veel mõtleks välja absoluutselt ebamugavad ukselingid sõitjateruumis? Ebamugav, vajab harjumist, kuid kui ilus! Või see värviüleminek sinisest (või rohelisest?) pruuniks? Ja projektsioon täisfunktsionaalse armatuurlaua asemel? Rääkimata täielikult ümmargusest ekraanist, esimene omataoline? See kõik on harjumise küsimus, nõuab teie ajult pidevat tööd ja meeldetuletust, kuidas see peaks toimima ja kuidas sellega suhestuda.
Auto neile, kellele mõtlemine ei ole uudis. Ja kaasaegse kunsti armastajatele. Sest see tekitab umbes sama tunde nagu moodsa kunsti näituse külastamine – kas näed üle võlli keeratud katset kujutada midagi sügavamõttelist või mõtled, et seina külge teibiga kinnitatud banaan on lihtsalt ebamugavasse kohta jäetud puuvili.
See on nii inetu kui ka ilus. Esimest korda sellele parklas lähenedes võrdlen seda kõrval seisva vana versiooniga. Teravamad vormid, järsemad jooned, rohkem futurismi. Mini muutus justkui 21. sajandi keskpaiga autoks. Ja samal ajal ei kao selle retrodisaini ümarates vormides kujund peast ning just see murrab raamidest välja ja jätab magushapu järelmaitse.
“Miniga on kerge olla” – nii öeldakse Mini veebilehel. Jah, kunstiteadlased, kriitikud ja ajaloolased võivad kunstiteost pikalt uurida ja analüüsida, kuid emotsionaalne ja intuitiivne taju on subjektiivse kogemuse osa, mis täidab meie elu väärtusega. Ja mulle tundub, et otsus sellise auto ostmiseks peaks toimuma “sõrmeotstega”, ilma süvaanalüüsi püüdmata.
Mini sai minult kõrged 57 punkti, 3 punkti rohkem kui 3-ukseline 2022. aasta Mini Cooper. Nüüd on see samal territooriumil Maserati Ghibli, VW Touaregi ja LR Defender 110-ga. Hea seltskond väga huvitavale autole.
Fotod: Vladimir Niinimäki
