Uuendatud Juke koos väikse särtsuabiga on pisike ja tegus, kuid sama segmendi hübriidautode seas käib kõva konkurents. Mis Juke’i eriliseks teeb?
Nissan on sarnaselt kõikidele teistele suurematele tootjatele suunanud fookuse elektrile – Leaf on olnud müügihitt algusest peale, uus täiselektriline Ariya püüab ilma teha suuremas segmendis ja E-Power mudelid on variant neile, kes soovivad “pehmet” üleminekut elektrile.
Lõpuks on elektriga seotud uuendused jõudnud ka menuk Juke’ile, mille hübriidversioon lubab muuhulgas mugavamat sõidukogemust ja väiksemat kütusekulu, aga märgatavalt kosunud hinnalipiku eest. Eelmisel aastal proovis hübriidset Juke’i Lena Murd, nüüdseks on autod Eestis ja kätte jõudis ka minu kord.
Mudelivalik on üpris lihtne – käsikast, automaatkast, hübriid ja kokku viis varustustaset. Veab vaid esitelg, mootoriks on kas 114 hj bensiinimootor või 95 hj bensiini ja 48 hj elektriajami kombinatsioon. Kuuekäigulise käsikastiga Juke’i võib saada juba umbes 19 000 euro eest, hübriidi aga alla 27 500 ei saa. Täpsemalt saab vaadata siit.
Mis on uut?
Enne ilmselgest ehk hübriidsüsteemist rääkimist vaatame kähku, mis väljaspool muutunud on. Juke’i teine põlvkond saabus juba 2019. aastal, hübriid on loomulikult saanud harjumuspärase värskenduse nagu uus iluvõre, rohkem logosid, suuremad-ägedamad veljed… Tavalised kahtlusalused.
Õhu efektiivsemat suunamist puudutavaid uuendusi leidub samuti – mõned märgatavamad, mõned mitte. Silma hakkab loomulikult väike spoiler tagaluugil, lisaks on põhja all kriitilistes kohtades turbulentsi ja tõstejõudu vähendavaid paneele. Radiaatori eest leiab aga liikuva klapi, mis väiksema jahutusvajaduse korral õhutakistust vähendab.
Sisemuses väga uuendusi silma ei hakka, kuid märkimist väärivad istmete peatoe sisse integreeritud Bose kõlarid, mis sõites helielamust täiendavad. Need tulevad aga kaasa Bose helisüsteemiga, mis on loomulikult lisavarustus (+2000 €).
Hübriidtehnoloogiast tulenevalt on pagasiruum tavaversioonidega võrreldes väiksem – 354 vs 422 liitrit. Ka tagaistmetel ei ole ruumiga priisata, kuid tegu ongi linna sobiliku kompaktse autoga – ema-isa ees, laps(ed) taga ja kõigil on mõnus.
Hübriidiga kaasneva lisaraha eest lubatakse kütusekuluks täpselt 5 liitrit “sajale” – tavaversioonidel on see umbes liitri jagu rohkem.
Tehnoloogia ja uued funktsioonid
Kuigi hübriidide peole hiljaks jäänud, pakub Juke siiski üpris nutikat tehnoloogiat. Elektriajameid on kaks ja väiksem paikneb sarnaselt kontsernikaaslasele Renault Captur E-Tech Hybridile käigukastis (mis on ka Renault’ga jagatud), mootor ja peamine elektriajam aga on Juke’ile spetsiifilised ja 1,2 kWh akupakk on erinevalt Capturist vedelikjahutusega. Kuni kiiruseni 50 km/h suudab Juke liikuda täiselektriliselt.
Kiita tuleb ka sisepõlemismootori sisse lülitumise sujuvust – paljudes hübriidides on see järsk ja kuuldav, kuid Juke on meeldiv üllataja. Väidetavalt on hübriidkoosluse seadistamisel abiks olnud Renault’ F1 kogemus, kuid kui suurel määral, võib ise ette kujutada.
Tore funktsioon, mis Juke’i Renault’st eristab, on e-pedaal ehk võimalus vaid ühe pedaaliga sõita. Kineetilise energia taastesüsteemi saab sättida väga jõuliseks ja seetõttu ei pea tavaliikluses pidurit puutumagi – võtab hetke harjumist ja ettenägelikkust ning edasi vajad piduripedaali vaid ootamatusteks.
Nissani inseneride eesmärgiks oli maksimeerida aega, mil Juke Hybrid vaid elektriliselt liigub. Väidetavalt õnnestub see linnas sõites lausa 80% ajast. EV nuppu litsudes saab auto ka täiselektrilisse režiimi sundida, kuid väiksest akupakist tulenevalt saad liikuda vaid mõne kilomeetri – see võib kasulikuks osutuda näiteks hilistel öötundidel, kui tahad väga vaikselt tulla ja minna.
Sõidukogemus
Sõidu poolest on Juke Hybrid väga vaoshoitud ja rahulik. Sõidurežiimid eriti märgatavalt midagi ei muuda ja sporti sellest autost vähemalt mineku poolest otsida ei tasu (“sajani” 10 sekundiga). Tõsi, roolitunnetus on minu maitsele väga hea raskusega ja šassii konkreetne ja jäik, seega kurvi sisse keeramise kiirust ja kuulekust tundes tabas mind meeldiv üllatus. Kui õigetel teedel sõita, võib naeratuse näole saada küll!
Vedrustuse poolelt jätkub teisteltki Nissanitelt tuttav kriitika tagumiste amortisaatorite tagasilöögi kiirusele, kuid see on ka arusaadav – sellise hinnaklassi auto puhul ei saagi kõike ja veermikuinsenerid on pidanud minema kompromissile ning keskenduma sujuvamate muhkude ja lohkude läbimise mugavusele, meil laialt levinud lühikesed ja järsud teekünnised aga ei ole eriti meeldivad.
Vedrustuse plusspooleks on suhteliselt vähe külgkaldumist, mis koostöös konkreetse šassiiga sisendavad kurvides piisavalt enesekindlust. Kui selle Juke’i puhul mingistki sõidurõõmust rääkida, siis ei tule see mootorist, vaid kõigest muust. Linna vahel igapäevatiirutusi tehes aga jagub mugavust lahkelt, kui tead enne raputajakünniseid hoogu maha võtta.
Kokkuvõtteks
Nissan on Juke Hybridiga sihtinud võimalikult elektriautolikku sõiduelamust, kuid iseenesestmõistetavalt ei ole sellega nii hästi täkkesse pandud kui teist laadi hübriidsüsteemi kasutavate E-Poweri mudelitega. Samas on hinnatase tavamudelitega võrreldes mõistliku vahega ja sobib neile, kes mõne turu pistikhübriidi eest rohkem peale maksta ei taha.
B-segmendis on hübriidseid rivaale siiski palju – Hyundai Bayon ja i20, Honda HR-V ja Jazz (saates alates 10:56), Kia Stonic, lisaks ka nelikveoliselt saadavad Toyota Yaris Cross ja Hyundai Kona, kui nimetada vaid mõned. Juke on B-segmendi krossoverite vanaisa ja nurisemiseks põhjust pole, kuid vaid müüginumbrid näitavad, kas vanaisa ka noortel sabas püsib.
Fotod: autor, Nissan
