See ei tähenda, kas sa oled vana või noor naine. Siis kui see punane Jeep (Renegade) oli meil testautoks, siis mamma armus sellesse ära.
Ütles, et ta ei saa enam Porgandist lahti. Et muudkui mõtleb Porgandi peale. Mamma isegi ei saanud selles autos istuda, sest meil oli jube kiire minna Tartusse ja siis ei olnud enam aega mammat poodi viia.
Pärast mamma ütles, et kui ta saaks ühe korragi Porgandiga sõita, siis ta oleks nii rahul et võiks isegi ära surra. Või siis autoload teha: “Nii vana inimene, ja näe sedasi hakkab Porgand meeldima, et ostaks endale, kui raha oleks.”
Emme pärast ütles mammale, et ära surra küll pole vaja ja et maksma ka ei pea nii palju, et surnuks maksaks. Ja et see auto on nii imeliku välimusega, et isegi tema ostaks endale võib-olla edevuse pärast Porgandi. Aga ta ei osta, sest meil on ralliauto! Pole vaja nii palju autosid.
No siis emme tõi järgmine kord ühe teistsuguse testiauto, mis tegelikult oli ka porgand, aga sinine. Mamma tuli jooksuga seda vaatama ja peaaegu vihastas emme peale, et see ei ole üldse see auto, mis temale meeldib.
See pole Porgand! Et see on ju FIAT (500X)! Ja mis siis, et neid tehakse nii, et kõik muu on sama, ainult et üks on kandiline ja sellel on tuled nagu tähed ja teine on jälle nagu mister Beani auto, kõik on ümmargune- siis mammale see ikkagi ei meeldinud.
Mamma tahtis Porgandit ja punkt. Ma isegi mõtlesin, et mamma hakkab ka nüüd jonnima nagu mina ja pisarad purskavad silmist.
Pärast läks mammal tuju paremaks ja siis me viisime ta selle sinise autoga poodi ja mina sain üllatusmuna. Emme lubas mammale, et ta viib mamma koos tädi Enega ükskord Porgandiga sõitma ka ja teeb pildid, sest noh, siis vanaprouad saavad ka ilusad riided selga ükskord ja huuled värvitakse ära.
Noorena oli mamma muidugi ilusam, emme ütleb, et mamma oli nii ilus, et kuku taldrikusse ja tal olid peaaegu sama peenikesed jalad nagu minul.
Mamma ütleb jälle emme kohta, et emme on paras tümakas ja oma vanaema moodi. Mitte ema ema vaid isa ema moodi.
Minu arust on emme ikka ilus ja armas, ainult natukene ei ole nii peenikene. Üldse see “paks” või “peenikene” on jama jutt. Ema ei peagi kondine olema, vaid on just hea, kui ta on natukene pehme- siis ma saan talle sülle sooja pugeda!
Kui mamma oli noor, siis talle meeldisid mootorrattad ja autod ka ja ta oskas sõita ka, aga lubasid tal ei olnud, sest tal endal ei olnud autot. Mamma räägib, et vanasti oli tema vennal külgkorviga mootorratas. Ja minu vana-vanaisal, kes oli mamma isa, oli punane sapikas. Umbes samasugust värvi nagu Porgand.
See sapikas on mingi väike kandiline auto nagu seebikarp, ma ei saa aru täpselt. No nüüd siis emme peab pildistama ja vist ikka ostma mammale selle Porgandi, sest kõik ütlevad, et mammal on porganditega mingi oma teema. Hih, nagu jänesel! Või lumememmel.
Mulle ka meeldivad tegelikult punased ja roosad autod, aga meie sinine ralliauto on muidugi ka ilus. Ja ma arvan, et tüdrukutele üldse meeldivad punased autod.
Näiteks Liisile meeldivad ka. Liis on minu suure venna Veli sõbranna.
Hiiumaal tehti suvel Hiiu Folki ja me sõitsime Liisiga Maasikaga (Opel Corsa) ringi. Ja üldse kõik tahtsid seal muudkui Maasikaga sõita! Selle Maasika-nime ma mõtlesin ise välja, sellepärast, et see auto näeb välja nagu punane maasikas. Natuke väike ka nagu maasikas- me siis ei mahtunud ära, kui minu ratas autosse pandi.
Venna algul üldse arvas, et ratas ei mahu autosse. Aga siis Liis ütles, et ikka peab proovima. Ja mahtus küll, esimene ratas tuli ära võtta ja siis läks ilusti tagumise ja esimese istme vahele. Sellel autol on naljakas veel see, et on ainult kaks ust ja kui tahad taha istuda, siis tuleb lihtsalt sisse pugeda. Ratas puges uksest sisse!
Siis ma olin natukene kurb, et ainult venna ja Liis saavad Maasikas istuda, aga mina ei mahugi, sest ratas on ees. Ma tahtsin nendega koos sõita. Siis mul läkski tuju halvaks. Jah, jonnisin jah, natukene! Ma ei tea miks, aga mul läheb tuju kohe väga pahaks, kui ma ei saa neid asju teha, mis ma olen mõtelnud.
Hiiumaal me tegime küll pilte, sellepärast, et punane auto on suvel piltide peal väga ilus ju.
Siis tõstsime ratta välja ja sõitsime Liisi ja vendadega pildistama, mere äärde ja mingi kivist veski juurde. Selle koha nimi oli Kassari ja pärast käisime Roograhu sadamas, pitsarestoranis ka. Ja me ostsime seal suure Coca-Cola! Kaheliitrise!
Emme muidu ei luba magusaid ja gaseeritud jooke juua, aga siis ütles, et las siis olla pidupäev ja et igaüks saab oma suhkrulaksu kätte, Et siis ma saan jälle hulluks minna. Coca-Cola silt oli peaaegu sama värvi, mis auto. Aga emme ütles, et me ei tee narkootikumidele reklaami. Tegelikult ei ole Coca-Cola narkootikum, lihtsalt suhkur ajab lapsed hulluks.
Liis ei räägi väga palju vaid rohkem naeratab. Kui venna ükskord abiellub, siis mõtle, minust saab päris tädi nendele lastele! Nagu päris, päris tädi!
Ma küsisin mitu korda issilt, et kas ikka saab. Ja issi ütles, et saab küll. Ja siis ma olen tädi ja saan venna lapsi kantseldada! (Emme küsis, kust ma seda sõna tean, aga ma lihtsalt tean, see oli kuskil raamatus…)
Emme proovib alati autode katuseluukidest läbi ronida ja mõnikord jääb kinni. Ja nüüd ta muidugi tahtis, et meie Liisiga ka roniksime luugist läbi ja siis saaks pilti teha. Meie Liisiga mahtusime Maasika katuseluugist kahekesi läbi täitsa vabalt. Isegi koos mahtusime täitsa vabalt sealt läbi. Kuigi katuseluuk tegelikult on selleks, et tuleks valgust rohkem ja õhku ka.
Ma pidin sellest ka rääkima, et mis ma üldse Opel Corsast arvan. Seest ja väljast ja nuppudest ja nii. Ma arvangi, et punane on väga ilus. Ja mulle meeldib, mismoodi seest on värvid. Et must ja hall on väga ilus. Või siis punane ja must.
Ohutulede nupp on hästi näha. Seda on vaja, kui näiteks tee servale seisma jääd. Rooli peal on rullid! Nupud, mida saab rullida, see on väga lahe!
Emme ütleb, et see on palju mugavam ka, et kui oleks pikad küüned, siis rullida saaks ikka, aga nupu vahele võib küünega kinni jääda. Ma ei tea, kas mina tahan pikki küüsi, ma sain just klõpsuga kõrvarõngad. Võib-olla ma kunagi teen endale ikka augud ka kõrva. Ma ei tea praegu.
Mulle meeldivad need pisikesed panipaigad igal pool. Sinna saab panna igasuguseid mänguasju. Ja väikese lõhnaõli. Ja kõrvaklapid. Aipäädi saab panna taskusse. Pakiruum paistab pisike, aga sinna mahub palju asju tegelikult. Ja istmed saab alla lasta ja siis mahuvad suured asjad ka. Isegi mina mahun ka pakiruumi istuma.
Kõige rohkem meeldib mulle iseparkimine. See on nii, et vajutad nuppu ja auto ise pargib siis ennast poe juures ära. Emme alguses ei julgenud autol seda teha lasta, karjus natuke ja pani silmad kinni. Aga siis ta harjus ära ja me muudkui parkisime: mina vajutasin nuppu ja auto parkis ja emme kiljus. Mina kiljusin ka, natukene. Rõõmu pärast.
Maasikal on nii palju igasuguseid asju peal, mille nimesid ma ei tea. Ja siis on naljakate nimedega asju nagu tervitustuled! Saad aru, auto tervitab sind kui sa ta juurde lähed või kui jõuad õhtul koju ja siis pead pimedas oma maja otsima! Siis need tuled põlevad natuke aega ja sa ei saa mudaseks.
Vennale meeldib, et on käigukang ja saab ise käike vahetada ja ta ütleb,et et see on nii lollikindel mootor, et kannatab isegi minul sõita käikudega. Ja siis talle veel meeldib see, et Maasikas on lõbus. Venna räägib, et kuigi see auto on esiveoline, siis väikesel kruusal juba annad gaasi ja pepu hakkab välja astuma.
Et see on sellepärast, et raskus on ees ja auto ise on väga kerge. Ja see pepu on muidugi auto oma. Seda ütles venna ka, et Maasikaga on odav sõita. Et ostad viieteistkümne euro eest kütsi (?!) ja sõidad rahulikult Kärdlast Mustamäele.
Tegelikult olen ma Corsaga sõitnud mitu korda. Kunagi kevadel me sõitsime täpselt samasuguse autoga, mis ei olnud Maasikas, sest see oli sinine.
Emme pidi kirjutama mingi artikli kuskile ajakirja, aga pilte ei saanud me teha, sest need ei jäänud ilusad koleda ilmaga. Aga ma mäletan, et sinine sobis küll natukene sellele autole, aga punane on ikkagi ilusam.
Siis, kevadel me mahtusime viiekesi sellesse autosse, sest me sõitsime spa-sse. Meie suur naabrimees ja tema väga väike naine ja emme ja issi ja mina. Natuke oli kõva ja ebamugav taga keskel istuda, aga eriti kitsas ei olnud, sest naabrinaine on väike ja ta on meie hea sõber. Aga kõva oli ikkagi istuda ja turvavöö ei ulatanud hästi.
Sügisel, siis kui me olime juba sinise ja punase autoga sõitnud, tõi emme täpselt samasuguse auto nagu Maasikas, ainult et musta. Sellel oli kõik muidu täitsa samamoodi nagu Maasikal, ainult et tal oli automaatkast. Automaatkast on see, kus ei pea ise käike vahetama ja see tähendab, et ma saan emme või issi käest sõidu ajal kinni hoida ja võin vahest D ja R ja N ja P ise ka vahetada . Selle mustaga me sõitsime Haapsallu, klassiekskursioonile!
Me kohe hommikul tahtsime proovida, kui palju Corsasse lapsi sisse mahub ja ronisime kõik korraga autosse. Kõik kümme! Aga siis issi oli natuke kuri ja ütles, et tohib istuda nii mitu, kui mitu on turvavöösid. Ja siis kuus last pidi teise autosse minema. Haapsalus oli muidugi väga lõbus, aga sellest eriti ma pilti ei teinud, sest kogu aeg oli nii palju tegemist.
Üks asi on veel, mis mulle tegelikult ei meeldi. Mitte, see et telefoniga autos räägitakse. Ma võtan alati telefoni enda kätte, kui emme sõidab ja ei luba tal rääkida.
Aga emme proovis seda, kuidas Maasikas ise sõidurada hoiab. Lasi käed roolist lahti ja auto sõitis ise edasi. Ja vot siis ma hakkasin küll karjuma ja paluma ja mul oli päriselt ka hirmus. Muidugi ma mäletan, mis ma karjusin: “Ma olen liiga noor, et surra! Ära lase roolist lahti!”
Emme ütleb, et kui selle auto ostad, siis saad väikese hinna eest väljast väikese, seest suure ja väga kaasaegse auto. Me oleme Opelitega enne ka sõitnud ja kõigile tegelikult alati meeldib.
Vanem venna ütleb, et igast autost tänapäeval enam Opelit ei saagi, sest kõik ei oska nii häid autosid ehitada. Minu meelest peaks auto olema ilusat värvi ja väga mugav.
Pildid: Ylle Rajasaar, Eik Erik Sikk
