Aasta kaubiku tiitliga pärjatud mudelikolmikust jõudis esimesena nelikveolises 4×4 Dangel versioonis Eestis müügile Peugeot Partner. Uku Tampere pani selle proovile sealsamas, kus sõitis “tavalise” Partneriga: Saaremaal.
Peugeot Partneri ning selle sõsarmudelid Opel Combo ja Citroen Berlingo muudab nelikveoliseks tunnustatud sõidukite ümberehitaja Prantsusmaalt, Dangel. Kaubikukolmikut pärjati mullu tiitliga “Aasta Kaubik 2019” ning nelikveoline versioon kroonib valikut nagu kirss tordil.
Opeli ja Citroeni nelikveolised versioonid lasevad end siinmail veel oodata, aga dangeldatud Peugeot Partner on nüüd Eestis saadaval.
Mitme tuhande eurone hinnalisa 4×4 paketi puhul paneb esialgu kukalt kratsima, aga pikem proovisõit näitas, et toode ise on igati veenev ka päriselus.
Kui üldse millestki puudust tunda, siis proovisõiduautol võinuks ACC ehk kohanduv kiirushoidik lisavarustuses olla. Selle saab igaüks ise vajadusel juurde tellida.
4×4 Dangel to the max
Minu tutvus maastikuvõimeliste PSA grupi tarbesõidukitega algas möödunud suvel, kui sain Saksamaal ADACi testrajal proovida Opel Combo ja Zafira Life nelikveolisi “maastikukaubikuid”.
L1H1 ehk lühikese kerega ja väikese kongiga kaubik ronis savisel testrajal nagu oleks tegemist Suzuki Jimny või Lada Niva lähisugulasega. Tükk minu kui kaubikufanaatiku südamest sinna testrajale jäi.
Tookord jäi teesõit ja maastikukaubiku sobivus tavaellu proovimata ja seepärast võtsime varasügisel testi ühe nelikveolistest sõsaratest – Peugeot Partneri. Kõige kõrgema, kõige maastikuma, kõige… Dangel to the max.
Proovisõiduauto oli pikema kerega L2 versioonis: sama pikkusega kerele “istutatakse” Rifter-väikebussis lausa seitse istekohta.
Pikem kereversioon tähendab rohkemat (ja pikemat) kaubaruumi (3.9 m3), ja muidugi 19 cm pikemat teljevahet (2,97 m), mis maastikul üllatavalt palju tunda annab.
Kui lühike Combo oli tõepoolest nagu Niva – rattad nurkades ja lausa naeruväärselt suure kliirensiga, siis pikem kere on visuaalselt tagasihoidlikum.
Ametlikult on 4×4 Dangeli versioonis Partneri kliirens 20,5 cm ehk 7 cm rohkem kui tavalisel Partneril, aga see number ei kirjelda tegelikkust objektiivselt.
Madalaim punkt võib ju nii kõrgel olla, aga nn kasulik põhja kõrgus maast: seda ei ole ise võimalik adekvaatselt mõõta, aga see on palju.
Nii Partneri kongi kauba laadimisel kui kabiini istumisel peab täiendava liigutuse kõrgusesse tegema – eesmärk pühendab abinõu.
Kaubik nagu kaubik ikka…
Väikekaubikud – ja eriti PSA omad – on Eestis populaarsed, neid ostetakse ettevõtetele tööautodeks, aga mida aeg edasi, seda rohkem “hulle” valib kaubiku ka igapäevaseks olmeautoks.
Vähemalt nii näib. Ja miks ka mitte, kui reisijaid on enamasti kaks ning nõudmised mugavusele ja prestiižile ei eelda Audit või muud sellist.
Olen seda korduvalt öelnud, et kõik tänapäevased autod on suhteliselt ühesugused: head. Kui ennemuiste võis rääkida paremast, halvemast ja eluohtlikust juhitavusest, siis täna Euroopas müüdavate uute autode seas pole masinat, mille kohta saaks midagi kehva väita.
Muutujad on mass, raskuskese ja auto olemus. Võrrelda saab disaini, ergonoomikat, mugavusvarustuse hulka ja eri kellade-vilede olemasolu baasvarustuses.
Objektiivsuse huvides olgu öeldud, et kaubik on kaubik: sõites tuleb leppida suurema sõidumüraga, kumiseva kongiga, tagasihoidlikuma varustusega ning jäigema vedrustusega, mis koormata autos väsitama hakkab.
See tähendab, et põhimõtteliselt võib ka Peugeot Partneriga ringrajal sõita, kartmata ümberminemist või muud laadi traumat. Ainult et milliseid kaubiku sõiduomadusi täpsemalt ringrajal testitakse?
… või siiski mitte nii kaubik
Nelikveolise, tõstetud vedrustusega Partneri kohta tavaline kaubik öelda oleks autole solvav. Tavakaubikust on see peajagu mugavam.
Loomulikult ei ole vedrustus pehme, sest auto peab vajadusel kandma ka üle 700 kg koormat, aga pigem tuleb vedrustusmugavuse võrdlemiseks vaadata sõiduautode poole.
4×4 Dangel saab tee ebatasasustega ebakaubiklikult hästi hakkama. Auto küll pendeldab, õõtsub ning raputab koormamatuna tublisti, aga enne virisemist tuleks meelde tuletada, et selle (kaubiku!) kliirens võistleb Suzuki Jimny supermaasturiga. Maastik pole probleem.
Samas ei ole mitte grammigi tingitud praktilisuses (kui kõrgem laadimiskünnis välja arvata). See on kaubik, see veab kaupa ning evib ka tavalisest Partnerist tuntud läbilaadimisluuki, laegastikku ning kongipõhja, mis on tänu vakstulaadsele kattele väga kergesti puhastatav. Ehk siis…viguriga kaubik.
Maanteele tuleb kaasa kontrabass
Maastikusõidule kohandatud kaubikurehv tapab sõidumugavuse ainuüksi sellele kooslusele mõeldes. Ent jällegi pean ütlema, et ootasin midagi hullemat.
Tavalisest mehisema mustriga rehv lisab maanteekiirusel +10 km/h sõites tavalisele rehvimühinale kontrabassi, aga rehv ei ole ka nii hardcore mudakas, et pikki distantse pelgama peaks. Odavam väikeauto ei ole vaiksem.
Kõrgest istesasendist ja veidi õõtsutavast vedrustusest on seevastu nii palju heameelt, et kui ei keskendu, siis kontrabassi ei kuulegi.
Küll aga ei jää märkamatuks see, et sama rehv kannab lisaks ka C-märgist ehk tegu on tugevdatud karkassiga kaubikurehviga. Seetõttu kanduvad vedrustuseni erinevad teekatte ebatasasused.
Lõpuni ei saanud aru, kas tegemist oli ebaõnnestunud tasakaalustamisega või oli keegi selle autoga enne mind äärekivisid tallutanud, aga maanteekiirusel kandus erinevates oludes rehvidest kabiini vibratsiooni, mis roolis ja istumispõskedes tunda andis.
Kuigi maanteel sõidab auto vaikimisi esiveolisena ja tagasild ei sekku (2WD) või sekkub vastavalt vajadusele (4WD), on maasturkaubiku kütusekulu maanteel 1,5-liitri võrra suurem tavalise kaubiku kütusekulust.
Oma osa on nii nelikveosüsteemist lisanduval kaalul, auto kõrgusel ja sellest tulenevalt tuuletakistusel kui ka neilsamadel tummisematel rehvidel.
Mõõduka, 300 kg koormaga meelitasin kütusekulu lõpuks 6 liitri kanti 100 km kohta, lõdvemalt sõites kulub kaks klaasitäit rohkem.
Kõike head korraga ei saagi. Kui tegemist on tarbesõidukiga, mis peab hakkama saama karmima teega, siis on kliirens vältimatu ja öko-šmöko madala veeretakistusega klotsivaba rehviga jääb parimgi maastur märjal murul kinni. Seepärast Dangeli Partneril mingit öko- ega komfortrehvi ei leiagi.
Sügisromantika Saaremaal
Saaremaa maakodus tervitas meid märg, liiga kaua niitmata hein, märjad lehed ja kergelt püdel pinnas. Ent see ei ole asjaolu, miks küünitada sõrmi Dangeli nelikveoketta poole.
Ka heinamaale sisse sõidetud ja traktorite poolt sügavamaks viimistletud sõidujäljed, kus mõnegi linnamaasturi stange alumine serv juba heina haukaks, 4×4 Partneri põhja ei kõdita. Liiga lihtne.
300 kg koorem peale laetud (kollane koer sealhulgas), otsustasime maaromantikast otse tagasi tsivilisatsiooni lõigata.
Umbes 10 aastat tagasi oli valitud otsetee peamiselt traktorite poolt pidevas kasutuses olnud põlluvahetee ent praegu on sellest alles jäänud äravajunud ning vaevumärgatav rada, kuhu võsa isuga peale tükib. Loodus tühja kohta ei salli.
Nelikveost pole lugu, aga peeglitest on abi küll
Jätkuvalt ei tekkinud tunnet, et peaks nelikveo sisse lülitama küll tahtnuks ühe nupuvajutusega vaigistada kõik parkimisandurid, sest nagu prantslastel ikka, kostub peanahka läbistab hoiatuskarje iga heinakõrre peale.
Menüüs on võimalus olemas, aga katsu sa puutetundlikku ekraani offroadi ajal kasutada! Isegi kui see “off” on vaid esiveoline.
Peeglit asendab kaamera auto tagaosas piduritule sees, ning boonusena on üks kaamera ka küljepeeglis. Kes on üritanud kinnise kongiga vasakpööret teha terava nurgaga ristumisel, teab neid “loodame, et kedagi ei tule” hetki, kui pimesi teele välja peab sõitma.
Mitte Peugeot Partneris, sest nupuvajutusega saab muuta vaate tagasivaatelt pimenurgavaatele ja ristmikule välja sõites loterii mängimata jätta.
Sama kasulik on see kaamera ka vähe tihkemas kohas kännust mööda ronides või kitsa silla peal ära vajunud servast mitte alla vajumiseks.
Miinusena on sügisestes oludes kaamera alati porine ja ekraani tehnoloogia oleks justkui kümmekond aastat vana.
Ajab asja ära, aga esteetikat või kulmu kirtsutamata muretut vaadet see ei paku – pildikvaliteeti võiks PSA uue mudelivärskenduse käigus küll timmida.
Nelikvedu moe pärast: no teeme ära siis!
Tagasi maaromantikasse või täpsemalt sellest põgenemisse: hein olematul teel ulatus kohati kapoti servani ja sõidujälg kõrge. Mida edasi, seda unustatumaks külatee. Äkki siin nüüd on nelikveo koht?
Aga kliirens pani järjest imestusest kulmu tõstma: millal saabub kriitiline piir? Et abiväge polnuks kuskilt võtta, ma tuimalt tee kõrvale kraavi ega otse soomülkasse keerama ei hakanud: mõne aasta eest üritasin sama teed läbida sõiduautoga, see jäi kõhuli kaugel enne hullu osa algust.
Vahelduseks pakkus metsikust romantikast metsikult tsivilisatsiooni poole looklev aimatav tee nii lompe kui ka madalamaid lodukohti. Ega’s midagi. Esimene käik, pedaalid vabaks ja tühikäigupööretel edasi. Kes ei teadnud, siis nii just off-road‘i sõidetaksegi.
Peugeot Partner “dingel-dangel-dongel” lihtsalt läks. Nagu traktor. Muretult. Jätkuvalt 2WD režiimis, sest sel on kliirens, mis… kui te nüüd mõtlete, siis just kliirens on see, tänu millele maastikul tegusid tehakse.
Aga et meil on siiski proovisõit ja rääkima peaks ka nelikveo võimekusest, siis märjemal lõigul, kus oli tunda, et esirattad kippusid mugavustsooni piiridest suuremas ulatuses kaapima, lükkasin moe pärast 4WD sisse.
Partner rühkis igasuguse draamata rahulikult edasi. Mõni kerge – moe pärast maapuude – sõidujälgi eraldanud mullaribaga, kus ratas sügavamalt pori hammustas, aga ei mingit kinnijäämise tundevirvetki.
Lustakalt hüpeldes, õõtsutades ja raputades kulges nelikveoline Partner ligi kolm kilomeetrit ja tõi nii reisijad kui kauba edukalt tsivilisatsiooni tagasi.
Vaid Kollane Koer kongis kippus kaeblema, sest pimedat täispakitud ruumi valgustanud lamp kustutas ennast jonnakalt ära just siis kui tahtsin, et see põleks. Loodetavasti ei jätnud vahejuhtum loomale püsivat mälujälge.
Aga kui lugu oleks karm…
Muide, isegi maapuutest poleks väga lugu, sest strateegilised kohad on kaitseplaatidega kaitstud ja soolikate kõhu alt välja tõmbamise risk Partner 4×4 Dangelil väike.
Aga kui oleks läinud päriselt karmiks, olnuks nelikveolisel kaubikul ikkagi varuks veel 1 õlekõrs – 4WD R.Lock, mis tagasilla lukustab ja eriti kehvast kohast välja tulla aitab.
Ilmselgelt seda vaja ei läinud, sest Peugeot Partner 4×4 Dangel on vahva ronija ning proovisõidul selle tegeliku piirini jõuda ei õnnestunudki: see piir on tõenäoliselt ebamugavalt kaugel kui autos on nõrgema närviga reisijad ja Kollane Koer.
Kokkuvõtteks
Vints külge, veelgi tummisem rehv alla ning kaubikuga võib minna Kohtadesse. Kas just Klaperjahile ja Suurele maasturite suvesõidule, aga paljudesse kriminaalselt maastikulistesse kohtadesse küll.
Kui offroad kui selline pinget ei paku, siis võib piirduda ka kahtlaselt kauges külas kliendini jõudmisega: lõpuks ongi ju see asja algne idee. Viia kaup kohale, teha töö ära. Ka seal, kus tundub, et see muidu oleks võimatu.
Räägime veidi hinnast ka: meie proovikas oli, nagu öeldud, kõige-kõigem. Hinnasilt veidi alla 30 000 euro. 4×4 Dangeli paketi hinnad algavad 7 700 eurost.
Kõige odavama nelikveolise Dangeli saad 24 000 euroga. Pole ju paha, kui mõelda, et sellega oled sa tõsine maastikuhai. Muidugi võid sa hinna upitada ka 30 000st kõrgemale. Aga kas seda on vaja? Kaubik ju.
Klõpsa hinnakirjal, et näha rohkemat
NB! Maastikusõitu tuleb harrastada loodust rikkumata, ka offroadimiseks on kohad ette nähtud!
Fotod: Ylle Tampere
