“Tead, Märt, ma olen kindel, et ma ei lähe selle autoga linnast kaugemale…” Need olid mu viimased sõnad edasimüüjale enne uue Range Rover Sporti proovisõidule viimist. Ja need olid ekslikud.
Ma olin selles tõesti kindel. Minu plaanidesse kuulus reis Viljandisse – seal on imeline perekohvik, mida me abikaasaga armastame. Võib-olla oleksime peatunud bensiinijaamas ja kohvi joonud. Aga mida ma teha ei kavatsenud, oli sellelt “seiklusi” otsida. Vaadake või seda esikaitserauda! Olen kindel, et kliirens pole esimene näitaja, millega omanikud kiitlevad.
Põrkeraua kõrgus ei olnud maanteel probleem – juba tuttavat Land Roveri tunnet nagu lendaksid üle teekatte suurendas asjaolu, et Range Roveris ümbritseb sind kallis nahk, Alcantara ja süsinikkiud. Selles keeles räägib Range Rover teile, milline peaks olema peremaastur aastal 2023.
Mulle meeldib, kuidas see sõitjateruum välja näeb – ma peaaegu tean, kuidas peadisainer võitles iga võimaluse eest, et vähendada elementide arvu, millega suhelda. Istme mälunupud on integreeritud istme reguleerimise juhtkangidesse. Sõidurežiimid on integreeritud paneeli. Istmesoojendus ja -jahutus, kliimaseadme temperatuur ja puhuri kiirus – ühes juhtkangis. Jah, kunagi jõuame selleni, et füüsilised nupud saavad esmaklassiliste autode tunnuseks, kuna need on mugavad, kuid Range Rover ei käi enamiku kaubamärkide jälgedes, püüdes kõiki funktsioone ekraani taha peita. Siit leiate kõigi võtmeseadete jaoks nupu kiireks juurdepääsuks.
Mul on kiusatus teile veelgi rohkem Range Roveri funktsioonidest rääkida. Kuid see pole huvitav, sest autole on külge pandud või võimalik külge pookida kõike, mis pähe tuleb – nimekirja leiab siit. Pimealaandurid võivad teid Dacia puhul üllatada, kuid esmaklassilise auto puhul peaksite olema üllatunud, kuidas neid funktsioone teile tutvustatakse. Ja siin on see väga hästi tehtud.
Istme massaaži saab seada automaatseks, nagu ka kliimat. Ta on abivalmis ja viisakas, nagu hea ülemteener. Nagu selle klassi autole kohane. Ostja maksab siin mitte selle eest, et tema autol on klaasisoojendus, vaid selle eest, et autosse istudes lülitub see automaatselt sisse, aga väljas on miinus. Ja istumise all ei lähe soojaks mitte sellepärast, et lülitasid istmesoojenduse sisse, ei – see juhtus automaatselt. See on austust väärt tase.
Ainus, millele ma rohkem tähelepanu pööran, kui tahaks, on teel olevate väikeste kivikeste müra. Jah, need on peaaegu märkamatud, kuid võtmesõna on siin “peaaegu”. See häiris mind, kuigi mu naine ei pööranud sellele tähelepanu. Võib-olla sellepärast, et ta on harjunud minu igava jutuga autodest ega pööra tähelepanu vaevuhäirivale mürale.
Mis mind just ei häirinud, oli auto “klubitunne”. Sain teistelt juhtidelt pilke ja teistelt Land Roveri omanikelt pöidlaid üles. Keegi ütleb – “see on sellepärast, et see on punane” ja tal võib õigus olla, kuid ma arvan, et see on selle auto jaoks ka kõige õigem visuaal. Kui jätate selle parklasse, ei kaota te seda kindlasti ja asi pole ainult värvis – tõenäoliselt leiate naastes lähedusest mitmeid teisi selle margi autosid. Hea boonus ostmisel on kogukonna liikmeks saamine.
Pärast Viljandit tahtsin väga Noarootsi minna, sest seal on vapustav loodus. Ja olles kaardil punkti valinud, avastasin ühel hetkel, et sõidan juba mööda metsateid ja need muutuvad aina läbimatumaks. Jäin seisma, kui jõudsin kivitõkkeni, tegin tiiru läbi metsa ja jõudsin mereranda.
Ja siis meenus, et see on Sport, kus kaitseraud on vaid loetud sentimeetrite kõrgusel maast. Võin tunnistada, et see oli ainuke kord, kui sellele mõtlesin – offroad-režiimi ja tõstetud vedrustuse toel ei valmistanud maastik sellele 22-tolliste velgedega autole mingeid probleeme. Ja see tunne on… joovastav.
Fotod: Vladimir Niinimäki
