Mõnikord kohtan inimesi, kes räägivad, kui hea oli elu vanasti – ajal, mil neid endid veel polnudki.
Noored räägivad igatsevalt 60ndatest, 70ndatest või 80ndatest, toetudes filmidele, vanadele fotodele ja ilusatele lugudele. See paneb mind alati muigama: nad tunnevad igatsust ajastu järele, mida nad teavad vaid kaudselt.
Aga võib-olla just see igatsus loobki nõudluse kõige retro järele – alates SMEG-i külmikutest kuni De’Longhi kohvimasinateni, mis näevad välja nagu 50ndate tehnikavidinad, kuid maksavad nagu MacBook. Ja mingil hetkel saad aru: jah, see on kummaline, aga maailmas, kus kõik kodud on valged ja mööbel ühesugune, tekib tahtmine millegi isikupärase järele.
Selliste majade ette sobivad ideaalselt vanad autod – või need, mis näevad välja nagu vanad. Just sellesse kategooriasse kuulub nüüd Renault 4 – 2025. aasta elektriauto, mis on ehitatud samale platvormile kui Renault 5. Samad mootorid, vedrustus ja aku. Aga tunne on hoopis teine.
Kui Renault 5 on retro, millel on 80ndate energia ja veidi küberpungi hõngu, siis Renault 4 on täiesti teisest ajastust. See ei räägi spordist ega tähelepanust, vaid rahust, lihtsusest ja hubasusest. Seda nähes mõtlesin kohe: siin ta on – 60ndate Prantsuse taluniku auto. Ilma igasuguse näilise dünaamikata, lihtsalt aus ja praktiline masin.
Jah, see on ikka täiselektriline auto: ergas, väle ja umbes 300 km sõiduulatusega, keskmine energiatarve 17 kWh “sajale”. Ruumi on palju – testi ajal vedasin asju korterite vahel ja tegin paar korralikku poeskäiku, kõik mahtus ilusti ära.
Aga meeleolu on teine. Kui Renault 5-ga tahaks muusika valjuks keerata ja kiiresti sõita, siis Renault 4-ga tahaks pigem rahulikult võtta. Kusagil kõrvalteel, vanade külade vahel, kus õhus on niiskuse ja leiva lõhn – mitte asfaldi oma.
Ma arvan, et Renault tegi siin geniaalse käigu. Nad ei toonud lihtsalt klassikat tagasi – nad andsid võimaluse valida oma ajastu. Renault 5 neile, kes igatsevad 80ndate uljust, Renault 4 neile, kes otsivad 60ndate soojust. See on viimastel aastatel üks kõige huvitavamaid ideid autotööstuses.
“Neljane” sai minu edetabelis kaks punkti vähem kui “viiene”. Jah, ta on suurem ja kallim, kuid mu isiklik hinnang retrodisainile mõjutas tulemust – viited 60ndatele on juba tuttavad, nagu nägime Fiat 500 ja Mini näitel. Aga 53 punkti on endiselt väga tugev tulemus selle klassi auto kohta.
Fotod: Vladimir Niinimäki