Ühel päeval jäi mulle silma toidu kohaletoimetamise teenuse reklaam, aga nad ei too valmis rooga, vaid kõik vajalikud koostisosad. Midagi IKEA taolist, aga toidutehnoloogia vallas.
Piltidel näeb kõik välja suurepärane: pruunistunud steigid, salat, mis justkui karjub pildilt oma kasulikkuse üle. Ja koostisosad on suurepärase kvaliteediga. Aga probleem on selles, et ma pole kokk ja mul ei õnnestu isegi täpsete juhiste järgi valmistada rooga, mida ma uhkusega Instagrami postitaksin. Aga sellest hoolimata on see maitsev.
Ja kui Renault Austral oleks teenus, siis oleks see just selline: näeb suurepärane välja, koosneb õigetest ja hea kvaliteediga komponentidest, aga kokkuvõttes ei toimi see päris nii, nagu ootad.
Ja ma ei räägi sõitjateruumist – materjalid vastavad täielikult auto klassile, st osaliselt on need kõvad, aga “õigetes” kohtades väga meeldivad puudutada. Harman Kardoni muusikasüsteem suudab luua atmosfääri, mida toetab seadistatav meeleoluvalgustus.
Multimeediasüsteem oma sisseehitatud Google’i teenustega on uskumatult kiire ja mugav – võin lausa öelda, et see on üks turu kiiremaid multimeediasüsteeme. Võrdlus Teslaga on vajalik, aga midagi ütleb mulle, et tulemused on sarnased. Aga kui muusika valjus ületab poole võimalikust, hakkab sõitjateruum “kaasa laulma”. Ma viitaksin sellele kui varajaste mudelite koosteveale, aga Austral on juba üle aasta müügis olnud.
Ja kui muusika välja lülitada ja keskenduda sõitmisele, siis kohtad kindlasti teatud raskusi ka siin. Esimene, mis nõuab suurt harjumist, on rool ja selle juhtnupud. See kangide ja nuppude hulk varjab osaliselt olulise informatsiooni armatuurlaual.
Olulise all pean silmas automaatse pidurdussüsteemi ikooni, mis võtab ära vajaduse iga foori juures pidurdada. Kui see aktiveerub, süttib roheline ikoon, mida käigukangi tõttu ei näe. Vastasel juhul jätkab auto liikumist, ja seda ei pruugi märgata, kui sa foori taga näiteks navigatsioonisüsteemist vajalikku aadressi otsid.
Naudingut ei paku ka käikude vahetamise viivitused. Näiteks D režiimi lülitumiseks tuleb kangi mõnda aega hoida. Ma ei suutnud sellega nädalaga harjuda. Aga samal ajal on kogu kasutajaliides väga ilus: lahedad ikoonid ja menüü, läbi nende autoga “suhtlemine” pakub naudingut.
Ja kui sõidu juurde minna, siis mõned küsimused jätkuvad ka siin. Olulisim, millele tähelepanu pöörad, on vedrustuse jäikus. See on linnamaasturi kohta liiga jäik ja tagaistujad kurtsid tihti, et sõit pole eriti mugav. Juhiistmel seda nii palju ei tunne, aga taha istudes sain aru, millest jutt – tõepoolest, kõik teekatte ebatasasused on erksamalt tunda.
Aga Australil on tugev külg – nelikroolimine, nagu kaasaegsetel Mercedes-Benzidel, Porschedel või BMW-del. 4Control, nagu Renault seda nimetab, võimaldab sellel üpris suurel autol püsida väleda ja hõlpsalt manööverdatavana igasugustes tingimustes. 4Control on lisavarustus, kuigi minu arvates on see oma hinda väärt.
Austral on hübriid. Linnasõidurežiimis suudab ta piisavalt kaua sõita elektri jõul, samal ajal kui sõitjateruum jääb üsna vaikseks, ja kõik, mida kuuled, on rattakoobastes sahistav liiv ja kivid. Sel hetkel muutub puudulik heliisolatsioon ilmseks.
Aga kui sisepõlemismootor käivitub, lisanduvad nendele helidele kõrgetel pööretel töötava mootori hääled (et kiiremini akut laadida ja elektrirežiimile üle minna). Samal ajal on kütusekulu üsna kõrge, ja näed rahulikul sõidul 15-20 liitrit “sajale”. Seda ei peaks kartma, sest kohevarsti lülitab auto oma sisepõlemismootori jälle välja ja järgmised mõned kilomeetrid käib sõit elektri jõul. Kokkuvõttes oli minu keskmine kütusekulu umbes 6,7 liitrit, ja enamasti sõitsin linnas.
Ausalt öeldes, mulle ei meeldinud Austral eriti. Ma ei suutnud harjuda selle “lapsikute vigadega”, mida mõningatel juhtudel eirata võib. Kuni ühel õhtul sõitsin ma sellega teelt välja. Mõistan, et massaažiistme seadistamine jäises kurvis pole just parim mõte, kuid lootsin, et saan ekraanil kiiresti neli klikki tehtud. See ei õnnestunud. Õnneks ei saanud auto mingeid kahjustusi, välja arvatud mootorialune kate, mis ei pidanud kraavist välja tõmbamisele vastu.
Sain sellest olukorrast olulise õppetunni – ei tohi lasta oma tähelepanul hajuda, lootuses, et kaasaegsed tehnoloogiad võtavad juhtimise üle, kui juht tunneb, et tal oleks parasjagu massaaži vaja.
Testitava auto hind oli natuke üle 45 tuhande, mis on sellise auto eest väga palju, aga see oli ka kõige kõrgem varustustase. Edasimüüjate juures pakutava 35-40 tuhande eest oleks see atraktiivsem pakkumine, kuid minu lemmikud Renault’d on praeguse mudelivaliku hulgast Clio ja Megane. Australil on suurepärane varustus, hea disain seest ja väljast, aga alati sellest ei piisa.
Kokkuvõtvas tabelis sai Austral igapäevaväärtuste eest kokku 24 ja lõbufaktori eest 15 punkti. Need 39 punkti seavad ta samale pulgale Opel Grandlandi ja Volkswagen Taigoga.
Fotod: Vladimir Niinimäki
